Teema jäi silma.
Esialgne küsimus teema püstitajalt oli järgmine: kas mehed kujutavad üldse ette kooselu naisega, kellega iialgi lapsi ei tuleks ja kogu elu oleks pühendatud vaid teineteisele?
Järgnev arutelu käis lastega kaasnevate plusside ja miinuste ümber.
Jäin mõtlema, kas mu elu on olnud laste pärast kergem või raskem, kas mul on olnud rohkem muret või olen tundnud heameelt, et olen isa. Ja kuidas üldse hinnata: olla pigem lastetu või olla lapsevanem.
Mul on kaks last. Isaks sain 21aastasena. 23sena olin juba kahe poja isa. Võtsin lausa vanad fotod kapist välja, et meelde tuletada seda aega.
Meeste jaoks (kuna olen mees, siis kirjutan jälle meeste vaatevinklist, naiste puhul võib olla kõik sama, aga seda ei oska ma öelda) muutus meie voodielu küll. Me olime tihedamini väsinud ja väiksed lapsed kipuvad vahel üles ärkama ja kuna me oline suht vaesed, siis polnud ka suurt elamist, kus lapsed eraldi ja meie eraldi. Aga ma ei mäleta, et see oleks olnud minu ja mu naise jaoks ebapiisav, sest ikka sai tehtud kähkukaid ja vahel pikemalt teineteist nauditud, kui lapsed magasid. Kui lapsed olid natuke suuremad, siis tihti hoidis neid mõni meie vanematest ja siis tegime puudujäägi tasa. ;)
Nojah, täislastud mähkmeid ma ei peljanud ja neid olen elus üsna suure hulga vahetanud. Kaasaegsed mähkmed imevad ju hullult kõik enda sisse, vahel olid ikka naljakad hetked, kui "pomm" jalgevahel üsna suureks paisus ja tuli kuiv asendus otsida.
Kokkuvõtteks - seksielu läks keerulisemaks, aga kuna mul on äge naine ja ma ise ka rahutu hing, siis puudu midagi ei jäänud.
Vaba aeg. Kui palju põnevaid matku ja sõite oleme koos perega teinud, neid ei jõua üles lugeda. Kuna lapsed kogu aeg kasvavad, on iga reis või matk olnud isemoodi. Ma ütleks, et arendav mõlemale poolele, sest laste lõpututele küsimustele vastamiseks pead ka ise EE-d või Wikipeediat uurima. ;)
Kui on olnud mõni karmim sõit süstadega või tsikliga või pikka ja kurnavam mägimatk, on lapsi paar nädalatt hoidnud vanavanemad.
Niisiis - jah, elu on muutunud tihedamaks, aga ma ei ole kaotanud midagi oma aktiivsest elustiilist. Pigem on olnud nauditavad lobisemisõhtud pärast päevast slaalomisõitu või seenelkäiku või hängimist sugulaste, tuttavate ja sõprade juures.
Kas mul ainult naisega kõike koos tehes oleks olnud huvitavam ja mõnusam? Vaevalt. Probleemi ja orgunnivabam - jah.
Mind hoiavad lapsed virgena. Neis pulbitseb elurõõm. Neil on lahedad sõbrad, kellega nad vahel muidugi teevad lollusi. Lastega on huvitav. On mõnus jälgida, kuidas neist kasvavad lahedad inimesed, kes tunnevad elust rõõmu.
Lõpetuseks veidi asjast, mida ma ise ei tea, kuid vaatan oma isa ja ema pealt. Mul on vanem vend ja noorem õde ja meil kokku on seitse last. Niisiis on mu vanematel 7 lastelast. Ja see rõõm, mida minu isa väikeste põnnidega tegeledes tundis ja kuidas see ta vahel pahurat iseloomu silus ja pehmendas, see on soe vaatepilt. Vanavanematele meeldivad lapselapsed. Selle järgi otsustades meeldivad ka mulle mu lapselapsed. Ja ma veetan oma suvemajas koos lastelastega kindlasti mõnusalt aega.
Mina ei ole teiste elude üle otsustaja. Minule klapib laste ja lastelastega elu. Selles on mingi side ja see annab mulle jõudu. Ma pole pidanud oma elus millestki loobuma, aga ma olen pidanud oma elu ümber korraldama. Lapsed kasvavad märkamatult.
Ja kui kellelegi meeldib elada ilma lasteta, siis tuleb vaid leida sobiv kaaslane ning püüda koos olla õnnelik ja elada hästi.
Vabandan, et jutt pikk sai. Lihtsalt teema jäi kuidagi sisse elama ja ma tahtsin selle välja kirjutada.
Mõnusat elu kõigile, nii lastetuile kui lapsevanemaile.
:)