Korter võiks olla kaasaegselt sisustatud - st ei nõukaaegseid sektsioonkappe ja suurt ümmargust lauda. Enamik inimesi kasutab tänapäeval arvutit sama palju kui telekat, kui mitte rohkem. Seega võiks olla kirjutuslaud. Isiklik stiil peaks olema miinimumi peal, kui just ei lähe paljudele peale (igasugused kuldsed vidinad minu meelest ei lähe). Sisekujundus võiks arvestada elanike arvuga, kui on kööktuba, ei ole vaja täiskööki, mis võtab poole toast. Ühe magamistoaga korterisse ei ole samuti vaja suurt diivanit ja diivanlauda, mis on mõeldud rohkem seltskondlikuks koosviibimiseks. Minu jaoks on vajalikud voodi (või lahtikäiv diivan), kirjutuslaud ja kapp, samuti väike köök, millel on ehk ainult 1 tööpind ja eriti meeldib, kui köök ei näe völja tüüpiliselt köögilik, meenutab rohkem tavalist mööblit, aga see on juba mu isiklik eelistus.
Kardinaid ise ei eelistaks, sest need pole nii kallid ja inimesel on oma maitse, voodilinu ja rohket köögivarustust ka mitte, sest need saab inimene ka ise valida. Muidugi, kui on tegu pikaajalise üüriga. Tudengile või paariks kuuks üürides võiks kõik olemas olla, siis võib mõelda lihtsalt sihtgrupile ja kujundada nii, et piisav huvigrupp oleks olemas. Näiteks nõukaaegsed vanurite toad ja Eesti 90ndate uusrikaste stiil on kohutav, ma ei usu, et need kellelegi peale lähevad. Aga natuke vananenud ja korralik ning maitsekas sisekujundus võib olla paremgi, kui kõle euroremont.