Räpakollid üürnikud tavaliselt hakkavad maksmisega venitama. Lükkavad aga eri põhjendustega maksmist edasi. Tekib võlg ehk deposiit on otsas ning siis lasevad vaikselt jalga.
Hea kui üldse võtmed kätte saad.
Minu viisakas diivanvoodi sai üürilisel olla 0,5 aastat. Nende kiisuke kraapis otsad kangast paljaks ning seejärel viisime diivani juba prügimäele. Järgmisele sellist ju ei paku.
Järgmise kassiga üürilise väidetavalt ülipuhas kiisu oli tegelikkuses päevad läbi üksi kodus ning kui korter vabanes, oli põrandat servast-servani kattev vaip üleni kassihaisune.
Välismaalasest üürnik suutis niimoodi korteri üle anda, et peale tema lahkumist leidsime, et diivanisse oli tohutu auk põlenud, mis oli suvaliste kaltsudega täis topitud ja kena kattega kaetud. Ehk üleandmisel ei oska kõike kahtlustada ja iga katte alt jama otsida. Diivan jälle prügimäele.
Mustad nõud hallitava toiduga, voodiall sinna kokkupühitud rämps jne, jne - üüriliste puhul kahjuks liigagi tavaline lugu. Suhtumine on selline, et omanik saab raha, las muudkui koristab ja remondib. Samas sellistele ei saagi midagi paremat anda, kui 60-aastate mööbel.
Õnneks on enamus üürilisi siiski normaalsed, kuid 20% ongi sellised räpakollid.