Mina küll vesistan..kurbade filmide ja raamatute juures. Isiklike probleemide puhul on väga vähe selliseid kes näevad minu pisaraid...igaühe ees draamat ei tee. Sellisel juhul ei meeldi ka ninnunännutamine vaid asjaliku mõistmine kas siis vestluse või vaikimise näol.
Mossitada ja vihastada oskan kaa...aga seda ka põhiliselt omaette. Ajab veel rohkem vihale kui hakaktakse uurima ja puurima mis viga on st. ei lasta rahus olla. Sellisel juhul võib mõni mu harva esineva terava keele ette ka sattuda.
Teiste inimeste peale vihastan ja karjun väga harva aga kui siis väga tõsise asja pärast. Omasid kaitstes olen kui metslane. Nii mõnigi väga hea tuttav ei tunne mind sellises olukorras ära.
Nt. purjus peaga sõitmine ja muu selline huligaanitsemine kui see ohustab teisi inimesi.
Totaalstelt out on kui keegi põhjuseta minu peale karjub või mind süüdistab. Solvun täielikult ja siis ei saa mult sõnagi suust välja, et selle inimesega suhelda. Päris pikka aega läheb, et ära lepitada.
Enamasti mõtlen inimestest ikka head ja olen liigagi usaldav. Aga kui paar korda oled juba kõrvetada saanud siis küll aeg ettevaatlikumaks muudab.
Võõraste inimestega suheldes olen vaikne....enne kuulan ja jägin tema juttu-käitumist, et teada saada millise inimesega tegu.
Ei meeldi tüübid kes kohe tutvudes hakkavad seletama kui kena jne ma olen ja kui hullusti ma ikka neile meeldin. Peale sellist juttu eeldavad kohe, et ma peaks nendega kuskil nurgas miilustama hakkama. Ja vihastavad siis kui ma nendega seal ei püsi :) Väga harva, kui mõni on suutnud mind peol niivisi pikemalt enda juures hoida.
Pidu on ikka mõeldud tantsimiseks ja seltskonnaga suhtlemiseks.