Tere
Sodiaagitarkade ja kaljukitse-tundjate poole pöördumine. Mul on tunne, et meeldin ühele kaljukitsele. Vähemalt on ta minus huvi suutnud äratada, kuigi minu eesmärk ei ole hetkel üldse mingeid sügavaid suhteid arendada ja selle mehega see ka minu jaoks väga võimalik ei ole, kuna suur vanusevahe. Mees-kaljukitsede koha pealt olen väga võhik ka. Tutvumine oli üsna julge - ühel hilisõhtul sünnipäevaseltskonnaga pubis, joodud 2 šampusepokaalist kerge sära silmis, seisin tualeti järjekorras, kui see ülalmainitud kaljukits mind teretas, viisakusest teretasin vastu. Vahetasime paar sõna. Istusin tagasi oma lauda, kui mingi hetk kõndis see mees minust mööda ja poetas mulle käekotti oma telefoninumbri ja naerusuuga illustreeritud nime. Lauaseltskonnas tekitas see omajagu elevust ja kiirel õhutamisel saatsin siis sellel numbril oma nime tagasi. Sinna see jäi. Paar päeva hiljem tuli esimene SMS, küsimusega, kuidas mul läheb ja kas oleks huvi veel kohtuda... kuna olin tookord võõras linnas, siis ütlesin üsna lakooniliselt, et ma nüüd jälle niipea sinnakanti ei satu. Ta siis tegi ettepaneku, et kuna ta ise on ka mõnda aega Eestist eemal, et võiks sidet pidada. Vahepeal saatis paar üsna mittemidagiütlevat sms-i. U kuu hiljem tuli teine kokkusaamine, no üsna mitteplaneeritult, kuid ta teadis, et olen sealkandis ja uuris välja mu liikumisgraafiku ja -paiga ning sättis end kokkusaamisele. Mul endal ka väike huvi selgemalt üle vaadata, mis mees on. Jutustasime veidi pikemalt ja vestluse käigus adusin kiirelt, et see tutvus tuleb kiire lõpplahendusega, kuna mees minust 9 aastat! noorem. Ei julgenud talle kohe seda koha peal öelda, kuid võtsin kiirelt õhtu kokku, et pean varsti lahkuma. Järgnevatel päevadel suhtlesime mõne üksiku sõnumiga, sest tegelikult oli ta väga sümpaatne ja vestluse klapp oli hea, aga kui jutt hakkas suunduma järgmise kohtumise teemale ja tundsin, et mingi meeldimise molekulid lendlema hakkasid, siis hakkas mul häirekell tööle ja pahvatasin otse välja, et ega edasi ei ole mõtet suhelda, sest olen temast palju vanem ja tal oleks targem endavanuste ja veidi noorematega kohtinguplaane sättida. Ütlesin otse, et ma 35 (tema 26, aga välimuse järgi pakuks julgelt 30+) ja minu jaoks ootamatult suur lõhe ja et ega ma seal tualetijärjekorras seistes ja vastu teretades ei aimanud seda...
Tema muidugi selle peale, et vanus on ikka mõtlemises kinni ja inimene on täpselt nii vana kui vanana ta ennast ise tunneb ja et me ei peaks seda asja nii kurvalt ka nüüd lõpetama, et võiksime ikka edasi suhelda...
Ütlesin, et ei usu, et sellel mõtet on, sest pärast veel armume ära ja kellele seda jama siis vaja on...
Tema nii ei arva ja nüüd oleme ikka veidi suhelnud, helistab õhtuti peale tööd ja räägib oma päevast ja iseenesest on väga huvitavad vestlused.
Asja negatiivne külg ongi suur vanusevahe minu jaoks ja mul on tunne, et siiski huvi on tal sõprusest enamat. Kes neid kaljukitsesid tunneb? On nad mingiks sõprussuhteks ka võimelised või selline edasine suhtlus sihitud millelegi enamale ja hästi ei lõpe?