Olen ambur, naine ja mul on millegipärast tõsine hirm vabaduse kaotuse ees. Peamiselt avaldub see suhetes - niipea kui suhe läheb tõsiseks, tahan justkui põgeneda. Mida teha? Kuidas ma saaksin nii olla normaalses suhtes (kus mees minust ikka hoolib ja armastab, soovib koos olla), et ma ei tahaks sealt kohe põgeneda? Täiesti jube, andke nõu palun

Ka ambur ja sama probleem. Ja elangi üksi.

ma ka ambur ja sama probleem... suhtes on kõik ideaalne, mees parim keda maailmas leida võib, kodu on, hoolivus on - kõik on. aga iga natukese aja tagant taban end mõtlemas, et vbl oleks hea kui ta mu maha jätaks - saaks täiesti vaba olla... aga olen nii palju oma vanusega targemaks saanud, et vähemasti enam kõva häälega oma vabadust taga ei nuta ja jätan need ekslikud tunded kõik enda teada, sest olen tähele pannud, et tujud ja tunded muutuvad. ühel hetkel tahan suhtes olla, järgmisel mitte... täiesti labiilse psüühikaga :-)

LAISKVORSTID

ma vähk ja sama lugu :)

ma ka ambur- lahendasin olukorra visiitsuhtena- ma ei ole lihtsalt võimeline traditsiooniliseks kooseluks. Mis teha :-(

Minu elukaaslane on ambur ja täpselt samasugune nagu kirjeldate siin. Minu jaoks täiesti koormav, kes soovib peresuhet. Suhte osas ei mingit kindlust. Kord teeb pausi ja siis juba kolme päeva pärast tagasi. Siis lôpetab suhte ja taas paari päeva pärast tagasi. Ise ka ei tea mida tahab. Ja kui tagasi tuleb siis teeb näo nagu midagi poleks juhtunudki. Nii juba kolm aastat, mina tunnen, et varsti löön käega. Kôik peab olema nagu tema tahab, nii kui ütlemine siis ei sobi ja jälle läinud. Laisa vôitu on ka ja kui natuke midagi tegema peab siis on tegija. Väga kurnav! Ma ise arvan ka, et talle sobiks üksi elada ja heal juhul visiitsuhe. Peresuhe ei sobi talle kohe kindlasti mitte!!!

Olen samuti ambur, kuid minu kohta see jutt siin absoluutselt ei kehti.
Mul just vastupidi, et pole leidnud stabiilset inimest, kes ei pendeldaks edasi tagasi. Ja peresuhteid väärtustan kõrgelt, seega ei tasu ühte tähtkuju üldistada. Inimesi on erinevaid.

ka mina väärtustan peresuhteid ülekõige. pere (nii nagu ka lojaalsus on ülioluline) on mulle ülioluline, st selles ei olnud antud postituses küsimust. kuid see ei välista ega tähenda seda, et vabadust ei soovi. siin ongi see amburite DUAALSUS. samas kui sul on tekkinud selline tunne, et ei ole kohanud stabiilset inimeset - siis peaks vbl hoopis endasse vaatama - et miks ei ole? tavaliselt peegeldatakse ennast :-)

Minu sugulased (ema ja tütar) on Amburid. JUBE raske natuur. Kella pole nad elu sees tundnud, lubadusi pole elu sees täitnud. Kodu on nagu seapesa, kuigi külalisi armastavad kutsuda, pidev voorimine sisse-välja, kusjuures ei ole nii, kui kutsuvad külalised kella 18-ks, siis on laud kaetud, salatid laual jne. Ei, siis hakatakse alles kartuleid keetma ja pannakse külalised salatit hakkima. Mismoodi nemad küll oma elu on elanud, mina ei saa aru. Nüüd on nad tütar 50+ ja ema 70+, majaperemees surigi varakult vähki, tema jaoks oli kohutav koorem 2 nais-Amburit majas, mingit süsteemi ega kodurahu ei olnud, mitte iialgi.