Mis huvitav teemaarendus siin vahepeal on toimunud :). Ma see paanitsev teemaalgataja. Otsustasin eelmise aasta lõpus viimase eneseväärikuse säilitamise ning enda ja selle kits-mehe rahu huvides areenilt kaduda. Andsin talle sellest eelnevalt teada ja tunnistasin ausalt, et mul tema vastu on tekkinud suuremad tunded kui lihtsalt sõprus ja pinnapealseks suhtlemiseks olen ma väga ebasobiv variant ja parem, kui me teineteise olemist raskeks ei teeks. Minu intuitsioonil oli selge sõnum, et minu huvi teda inimesena tundma õppida oli oluliselt intensiivsem ja olin tol hetkel tunnetega juba sees, aga tema lihtsalt kompis veel pinda. Nii et võtsin kiirelt end käsile, säilitasin kaine mõtlemise ja sundisin oma armujoovastuse maha jahtuma. Paar-kolm nädalat oli täitsa vaikus ja hakkas juba hea kerge, et mõistus kodus tagasi. Siis ärkas tema. Jälle oma ühe-kahesõnaliste sõnumitega. Kuulasin, vaatasin, kuhu sihib. Hoidsin distantsi ja lasin mehel olukorda juhtida. Mõne aja pärast tegi konkreetse ettepaneku kokku saada. Kuna me mõlemad oleme vabad inimesed, loomult ettevaatlikud ja kindlasti suhtesse ei torma meist kumbki ülepeakaela, siis polnud nagu midagi kaotada ja huvi teda näha oli muidugi. Kohtumise õhtu oli pikk ja jututeemasid jagus – mees, kes eemal olles põhimõtteliselt haudvaikne, on koos olles kadunud. Vestlus on sujuv ja võtame järje üle ning lõpetame üksteise mõtteid kui vaja. Vestlusele järgnes võrratu teineteise nautimine, kirge jagus mitu tundi järjest. Mees avanes ettevaatlikult ja kuulsin tema suust armsaid tagasihoidlikke komplimente, kui imeline ma olen… varem oli ta hinnanguid andnud vaid selle kohta, et olen tema silmis tark ja palju õppinud ja minuga on huvitav. Jõudsin järeldusele, et temaga suhtlemine käib tema juhtimisel ja reeglite järgi, millised need täpselt on, seda võin ainult ise oletada. Eelisjärjekorras on talle kindlasti töö, töö, töö, oma hobi ja sellega seonduv…
Hommikul lasti mind territooriumile, kuhu ma enne ei olnud pääsenud – kaugemale teisest korrusest ja tema toast – tema ema (kes käib seal vaid Eestis olles) sisustatud kööki ja söögituppa, kus üllatati mind oivalise hommikusöögiga (jooksis veel hommikul poodi puuduvat tooma) ja kaetud lauaga… (arvasin, et ta süüa teha ei oska ja pakkusin, et teeme hommikusööki koos, aga sain vaid kelmika vastuse, et ta teeb ise) ühesõnaga, mul on praegu ükskõik, mis edasi saab. Kuniks seda jagub, kavatsen nautida. See mees avaneb ilmselt vääääga pikalt ja kui ta mulle seda au teeb, siis ootan vaikselt ja huviga :)