Minu kaks meest - üks praegugi ja teine nüüd ainult unistustes - on kaljukitsed. Mida aeg edasi seda rohkem ma tunnen, et oma praeguse mehega minusugune Kaal st "kombelõtv Veenus" (nagu Dauphine kirjutas) kokku küll ei sobi. Kuus aastat, mis me koos oleme olnud, on paras pingutus ja venitamine olnud. Me oleme nii erinevad inimesed, erinevad huvid, maailmavaated, suhtumised jne. Ehk on see meid koos hoidnud.
Me nägeleme, õiendame, kiskleme ja peksame. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud ilusaid leppimisi. Aga ma tean, et hoolimata minu Kitse armukadedusest ja arvukatest sinikatest minu näol, ta hoolib minust, ta armastab mind. Ta lihtsalt näitab oma armastust ja hoolimist veidi kummalisel moel välja.
Temast saaks hea isa.
Unistuste Kitselel olid aga sarved, mis tuli maha joosta.
Minake! Julgen anda sulle ühe soovituse - kogu mäng ei käi mitte sinu, vaid kaljukitse ümber. Tema on see, kes vajab tähelepanu ja hoolitsust.