Ambur ei ütlegi, et armastab sind - see oleks nagu ise endale lõksu seadmine. Küll aga tuleb see tema sinul silma peal pidamisel ja kaugelt jälgimisega välja, kui parajasti teistega flirdite. Ta ei lähe kuskile, aga ta ei taha, et sa temas kindel oled. Nagu sa seda korrigeerima hakkad ja vastuseid nõuad, siis ta sogab sulle midagi, aga otse ei ütle. Ta ei taha võrke ja näidata, et ta on sinu võrgus juba sees.Ma pole elades kellelegi öelnud, et armastan teda, sest kohe lööb mu filosoofiline pool välja ja ma küsin- aga, mis asi see on- kas janu, nälg, kiim, ohvrimeelsus, mis pagan see on, ma ei tea, kuidas ma saan siis öelda, et ma sind armastan, siis ma ju valetaksin?! Mis on ka muidugi vale. Ma olen öelnud,sa meeldid mulle, sinuga on hea olla - see on juba liiast...Kui ma seda tunnistan, siis on mul tunne, et see on minu kõige nõrgem koht, seda ei või ma ju reeta, see tuleb enese alalhoiuinstinktist. Kui küsiti zaksis, et kas .... , seal tuli lausuda ainult "JAH!", sellega sain maha. Ma ütlesin seda lõbusalt, nagu naljatledes, mitte pühalikult! Amburist kõik, aamen!