tavalislt nad tasu ei võtagi ja kohe kohtudes hindavd su südametunnistuse ära, jõhker värk kui tunned ennast nende ette astudes üsna alasti.
Nende hulgas on ka igasuguseid, kes sulle midagi kõrvade vahele istutavad ja muidu surra-murra tüüpe on muidugi ka. Mul ema slline fanatt, kes vist kõik eesti posijad läbi jooksnud ja oma olematule haigusele ravitsejat otsinud. Hüppohondrijat ei ravi ju miski, kuigi ta on pikalt üritanud saamata aru, et kannatajaks oleme tema lapset, kes talle tasuta teejuhiks oleme.
Igakord kui teele läheme on siis "südametunnistus" pagasnikusse pakitud-kord mee, kord vorsti,küpsetised jne jne.
Pilti olen harva kohanud peab kaasa võtma, piisab kui ise isiku peale mõelda suudad piisavalt, siis vaatab kohe kuidas seis.
Sai segane jutt,sorry