Tere!

Selline hüpoteetiline olukord.

Mida te teeksite, kui teile tundub, õigemini teate, et te saate vähem palka võrreldes kolleegidega, kes teevad enam-vähem sama vastutusastmega ja kvantiteedilt samapalju tööd. Töötanud ant. tööandja juures olete samapalju kui nemadki. Ka te protesteeriksite, otsiksite uue töökoha ja protesteeriksite siis, otsiksite uue töökoha ja lahkuksite või lepiksite vaikselt olukorraga? Oleks arvamustest väga huvitatud!

Vot, ära nuhi teiste palganumbrites, siis sul on kergem elada. Ega info palga kohta ilma asjata konfidentsiaalne pole.

Ma ei nuhkinud, selline asi ei tulnud mulle mitte mõttessegi.

mina uuriks rahulikult, milles asi. Protest tekitab vist trotsi ka tööandjas. Aga otse küsiks küll. Lärmaka demonstratsioonesinemisega tuleks lagedale, kui uus töökoht kindlalt silmapiiril. :P
*minu tagasihoidlik arvamus*

Aitäh, nevermind. Noh, kui päris aus olla, siis ma selle "protesti" all pidasin silmas asjast juttu tegemist. Teiste variantidena tuligi pähe vaikselt uus töökoht otsida ja lahkuda ilma seletusteta. Või siis olukorraga leppida, mida olengi teinud, aga see läheb järjest raskemaks iga päevaga. Nii et pean miskit otsustama.

Kõik oleneb oskusest end tööjõuturul müüa. Riik sekkub tööõigusesse eraõiguse üldpõhimõtetest lähtudes, reguleerides seda nii palju kui vajalik ning nii vähe kui võimalik (kuigi tunduvalt rohkem kui teiste eraõiguse valdkondade puhul). Riik kehtestab vaid kuupalga alammäära, ning üritab (TLS § 10 kohaselt) pidurdada diskrimineerimist töötaja ja tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, jm. lähtudes.

Kuid riiklik reguleerimine jätab nii tööaja (töömahu), töötasu jms. ikka kahepoolse kokkuleppe (mis peab põhinema mõlema vabal tahteavaldusel) sisuks.

Vastavalt olukorrale ja enesetundele. Ilmselt esitaksin ülemusele neljasilmavestluses vastava küsimuse. Võibolla on mõni mõistlik põhjendus täiesti olemas, kes ikka teise töö raskusest nii täpselt aru saab.
Võibolla jätaksin enne kuhugi vedelema mõne personaliotsingu firma visiitkaardi, aga võibolla ei jätaks ka. Pigem siiski ei jätaks.
Ilmselt suhtuksin märksa avatumalt uutesse avanevatesse võimalustesse.

Trish, kullake, ma olen jurist. Seega tean seda kõike. Praegu ei huvita mind üldse mitte asja juriidiline külg, vaid inimlik külg ehk siis mida teeksid teised sellises olukorras.

Norija, aitäh. Jah, seda kaarti ei jäta ka mina vedelema. Aga Sinu viimases lauses öeldut pean küll rakendama hakkama. Jah, sellel olukorral on ka põhjused, näiteks ühe töötaja (kokku on neid 2-3, oleneb, kas ühte sinna lugeda või mitte) eest pidas läbirääkimisi keegi teine, mitte tema ise.

Kahjuks olen liiga tihti kogenud olukordi, kus ka (väidetavalt) juriidilise haridusega isikud ei tea kõige lihtsamaid õiguspõhimõtteid. Arvesta, et näiteks ringkonnakohtud tühistavad ära (ametlikel andmetel) 53% esimese astme kohtute otsuseid, milledest mõne motiveerivad osad on sellised, et ülikoolieksamil löödaks sellise vastuse eest pikemata eksamilt välja.

Trish, PALUN.

Ammu juba oli üleskutse netis: JÄTKE IRMA ÜKSKORD RAHULE

Praegusel juhul ma oleks siiski huvitatud, mida inimesed teeksid selles olukorras.

mina muidugi mõtleksin enne asja üle järgi ( mida sa ka kindlasti teinud oled), et miks teised rohkem saavad.
Vahel on nii, et kui küsid, siis saad ja kui vait oled, siis tööandja arvab, et näe üks töötaja on rahul - miks siis pakkuma minna...
Läbirääkimisi pea hästi arukalt - ära ütle kohe, et tead teiste palkasid, vaid uuri ääri-veeri bossilt mida tegema peaksid, et rohkem palka saaksid - kas lisatöid või on teil atesteerimine või on lepingus mingid muud sätted ( et palk vaadatakse läbi ....plaa-plaa-plaa) jne...
Igaljuhul jäta endast kindel mulje ja kindlasti ära hirmuta teda äraminekuga, sest võid saada vastuseks - "MINE". See võib tulla ootamatult nii sulle kui ka bossile, aga see on esimene reaktsioon, kui pinda käid.
vot mina arvasin nii.

mina sellesse ääriveeri bossi moosimisse ei usu. Juriidika peaks olema valdkond, kus asju aetakse konkreetselt. Kuna Sa nagunii tunned seadust, järelikult tead oma õigusi ja kohustusi - igal juhul küsi ülemuselt otse! Küsimise eest ta Sind küll lahti lasta ei saa ju! Või saab?
või on mul keeruga loogika.

Ma kah moosimisse ei usu, ähvardamisse veel vähem. Ainus variant, mida te kah soovitasitegi, on rahulik jutt. Parem ka, kui miski uus võimalus ka juba tagataskus. Kahju tegelt, sest töö mulle üsnagi meeldib ja ega töökaaslasedki just kõige hullemad pole, välja arvatud üks (kes mulle mõnikord enda ja tema palgavahet nina peale viskabki, mis muidugi ei takista tal minu käest pea iga päev nõu küsimast). Aga see ebaõiglus...see viskab pikapeale üle.

Kui keegi minu ees oma palganumbriga kiitlema tuleb, siis mainin viisakalt ära, et maksan tulumaksu ka tunduvalt rohkem. Selle peale tõmmatakse üldreeglina tagasi.

ohh ja ahh.
mul sama jama. krt oleks ma isegi poole julgem kui praegu - oleksin ikkagi totaalne argpüks!
Miks oh miks ma ei julge minna palka juurde küsima, tean et olen selle ära teeninud... praegune seis on selline, et sellega ei ela üldse ära ja sama töö eest saavad teised tunduvalt rohkem.
ja enesehinnang muudkui langeb ja langeb...

mida teha?

Tegelt tuli mul üks asi veel meelde. Ilmselt ei leiaks tööandja sellele kohale inimest enam minu palgaga. Uus töötaja küsiks vähemalt 1,5 korda rohkem, sest eks aega ole juba mööda läinud ja elu kallim. Lisaks, ta ei saaks olla kindel, et see inimene saab hakkama.

Kui vähe sa siis palka saad? Ja kui palju saavad teised? Lihtsalt väga huvitav.

Mina saan kätte alla 10 000 krooni, teised umbes 13 000 - 14 000, kes kuidas.

to irma: Käi vähem netis - saad kah samapalju kui teised.

Uurija: kahjuks ei ole see nii.

Irma, kui tööandja on sama raskus- ja vastutuskategooria töötajatele erineva palga kehtestanud, siis selleks on tööandjal omad põhjused. Mulle jääb veidi arusaamatuks, mis Sind häirib.
Kas see, et saad vähe palka või see, et saad vähem palka kui kollegid. Ei tea, kuidas Teie firmas on palgaläbirääkimised korraldatud, aga eeldan, et suvalisel ajal tööandjat ses küsimuses kõnetada ei ole mõtet. See viitaks Sinu rahulolematusele. Seda tööandjale rääkida, et tead firma "ebavõrdsest" palgakorraldusest, ei maksaks. Kuidas on Sulle selline asi teadlikuks saanud? Meie Sinu tööandjat ei tunne, aga mulle tundub, et ka Sina mitte ei tea, kuidas oma tööandjaga suhelda. Võib-olla selle "vähelojaalse" ja "lahja" töösuhte eest Sulle vähem makstaksegi. Ja see on alati töötajate subjektiivne arusaam, et töö ja vastutus on võrdne. Muidugi kui ei ole tegemist tükitöölistega. Juristid võivad rääkida mida tahes, tööandjale jääb alati õigus maksta ka selle eest, et keegi naeratab lahkemalt, tervitab viisakamalt jne.

Muide, oled Sa pärast tööleminekut palgatõusu küsinud. Mõnes firmas on palga tõstmisest jutu tegemine töötaja asi. Ma arvan, et enamustes, tegelikult.

Eeeee...tööandja, sul on osaliselt täiesti õigus. Siiski pean olema õnnelik, et sina mitte minu tööandja pole. Minu tööandja ikkagi ei suhtu nii, et vot, ma olen tööandja ja ma võin endale lubada seda ja teist. Ja jutt ei ole siiski kategooriatest, vaid töötajatest, keda igaühte ongi kohe üks ja rohkem mitte. Ebavõrdne palgakorraldus on aga paraku osalt saanud mulle teatavaks tööandja enda tegevuse läbi (jurist, töölepingud, töölepingud ja jurist). Ja minu töökoht eeldab seda, et ma oskaks suhelda nii ministri kui kojamehega, leiaks nendega ühise keele.

Norija, olen küll. Ja mul on seda ka tõstetud, kuna mulle pandi kahe töötaja tööülesanded, lisaks mu enda omadele. Aga proportsionaalselt v. vähe, võrreldes töökasvuga.

Lisaks eeldab minu töö igapäevast suhtlemist eri keeltes. Ja mitte ainult suhtlemist, vaid kirjutamist ja dokumentide koostamist.

Irma, ma ei tea, kas ka minu alluvad Delfi naistekas tööpäeva veedavad, aga võrgu administraator saaks ju mulle ettekande teha, kui oleksin huvitatud. Sellega tahtsin öelda, et kui Su tööpäevad siin mööduvadki, siis ei sooviks ka mina Sind enda juurde tööle.
Kui Teil iga töö peale ainult 1 töötaja ongi, siis milles on küsimus? Kas Sinu kolleegid ei pea oskama suhelda ministri ja kojamehega?
Tahtsin vaid öelda, et kui Sa tead, milline on Sinu positsioon selles töökohas, siis sellest lähtuvalt oma otsuses teegi. Edu!

Tööandja, ma ei ole öelnud, et minu tööandja ei soovi mind tööle. Ma ütlesin ainult, et ta maksab mulle proportsionaalselt väiksemat palka, võrreldes teistega, kel sama vastutus ja ülesanded.

Ei ole iga töö peale üks töötaja, rääkisin konkreetselt MEIST ehk siis neist, kes asjasse puutuvad. Aga sinu juurde ei ole ma ennast nagu tööle pakkunud või kuidas? Ja miks ei võiks sinu alluvad olla DWs, kui seal on nende ülemus. Eeskuju on nakkav. Ja mis puutub suhtlemisse, siis osa tõesti ei pea.