on aega ka delfis olla, ega orjaks ennast ei müünud.
tulin 2 aastat tagasi, keeleoskus 0. hakkasin sunniviisiliselt lugema, telekat kuulama, suhtlema. ooissand, mis jama ma ikka läbi elasin ja telefone kartsin, kui tuld! ega nüüdki hõisata ole, aga parem ikka!
töö otsisin ise, mees töötas juba siin, laps käis koolis.
kuna mu eriala on hoopis muu, siis polnud vabade töökohtadega probleeme. seda enam, et välismaalasi peetakse üldiselt töökateks (soomlased ise on ju alailma haiged ja..laisad kui porikärbsed).
olin veel nii lai leht, et otsisin töökoha väga kodu lähedale, mis tegelikult sai saatuslikuks. pomo hakkas ikka nii ära kasutama ja pidevalt väljakutseid esitama...
aasta möödudes vahetasin paika (kuna püüdsin nii meeletult, siis leidsin ka töö kaudu palju tuttavaid, kes suhtusid minusse hästi ja üks soovitaski muud tööpaika) ja nüüd olen väga rahul.
nii et - mis mul öelda? kandikul sulle ise keegi midagi kätte ei too. ise, ikka ise...
mees tuli ka siia kunagi (enne mind) tavaliseks mördi-märdiks. aga töötas ennast üles ja nüüd väga hea palgaga tunnustatud juht. laps vingus ja pahandas, et ei saa aru ja ei taha... (no rootsi keel on tal tõesti müstika!), nüüd lõpetas edukalt matemaatika eriklassi.
ja alla aasta elanud, ostsime oma kodu siia. ei näinud mõtet üüri maksta.
vot nii.
kui kunagi kuulasin väliseestlaste heietusi, mismoodi nad kuskil alustanud on ja mis neist nüüd saanud, siis mõtlesin, et vat ise küll ei tahaks/ viitsiks.
tegelikult - kui on eesmärk, siis on asjad lihtsamad teostada. eesmärk võib olla ka lihtsalt meeldivamalt elada.
kui püüad, küll saad sinagi, tahan teada!