Sama siin, sinust paar aastat "noorem", ja ei SUUDA lihtsalt enam tööd teha. Vägisi punnin, sest muidu läheb jamaks, aga ma kardan, et varsti ei motiveeri enam ka töökaotus.
Äkki on see depressioon hoopis? ma ei suuda lihtsalt uskuda, et niimoodi saab laisk olla. Balanseerin täiesti piiri peal, enam vähem ei saa teha, aga tegemata tööd muudkui kuhjuvad ja mul on täiesti savi.
Või on see mingi keskea kriis? Meest ka poole noorema vastu ei taha vahetada:)))
Kaalun tõsiselt psühholoogi poole pöördumist, aga ma loen nende deprekarohtude kohta praegu igasugu koledaid asju, et võid mingid ärevushäired veel lisaks saada jne.
See optimistlik jura, et vaheta tööd jne, tegelt ei toimi. Ma ei usu, et ma suudan üldse mingit tööd vahetada, kui praegusest tööst loobuks, siis lebaks vist ainult voodis ja vaataks lakke.