Ei mingit kokku- ega lahkuusku.
Elu ise kutsub ja keelitab ja siis lendad ja heljud ja elad.. ja siis prantsatad maha ja tõused jälle..
Laimingul on üks mõte saatuse kohta - või täpsemalt inimeste kohta elus, kes sinna saabuvad ja miskipärast ka on ja ka lahkuvad.. Aga sina elad edasi.. Nad püüavad sulle midagi näidata, sind millegini viia, et sa õpiks just seda oma elus... ja siis, olles oma ülesande täitnud, lahkuvad (lõplikult või ajutiselt,fataaalselt või joviaalselt).
Ja mitte miski ei juhtu niisama, sellesse ma usun nüüd juba küll. Varem mitte.
Ja siis ühel hetkel saabub su ellu see osapool, kelles on totaalselt paju komponente sinu eelnevatest osapooltest... Ja siis sa muudkui avastad ja avastad ja avastad ja hämmastud ja arugi ei saa, kui oled silmini seal sees ja upud... Sest kõik on liiga omane, et ohtu näha... või end eemaldada...
Aga see ongi elu, loodetavasti pikk ja rõõmsameelne (siis kokkuvõttes kui kõik + ja - on liidetud).