That fat cat Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> on siin üldse kedagi, kes normaalset juttu räägiks
> ..? kui jah, siis saab tal igav olema..

kas see on vihje, et sul on igav ja lõbustage nüüd mind normaalse jutuga?

that fat cat on ilgelt tore ja tark mees, iga naise unelm!

on normaalne jutt?

tõsist juttu ajame reaalses elus hommikust õhtuni sõpradest vaenlasteni...kusagil võiks ju olla koht, kus rihma lõdvaks saaks lasta ja end vabalt tunda,

kui ma midagi tahan, ütlen otsesõnu..

That fat cat Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> tõsist juttu ajame reaalses elus hommikust õhtuni
> sõpradest vaenlasteni...kusagil võiks ju olla koht
> , kus rihma lõdvaks saaks lasta ja end vabalt tund
> a,
>
rihma ma lõdvaks ei lase, aga tuterdan ringi koledates mugavates dressides... kes tahab, leiab mind üles ka sellest vormitust suurest riidekuhilast :D

Arvan teadvat, mida That fat cat tunneb. Olen tema saatusekaaslane. Kaotasin enda jaoks väga erilise inimese. Erinevus selles, et mina olin selles kaotuses ka ise süüdi, mida järjest kibedamalt kahetsen. Julgusest jääb puudu, et temalt andeks paluda ja kõik südamelt ära rääkida. Nii ma lasen päevi tühjalt mööda ja ootan...ei tea isegi mida. Imet vist.

kõlate nagu oleks maailmas üks ja ainus teine pool...

jah, on kallid inimesed, aga kui minnakse mis iganes põhjusel lajali-lahku, siis tulevad teised ja uued kallid inimesed. ei ole nii, et kaotasin " kelle iganes" süül! ükskõik, mis põhjusel ei soovi teine osapool enam olla koos, siis järelikult ta ei vaja sind enam. aga miks tahta olla koos kellegagi, kes ei vaja ega taha enam sinult midagi?
jätta oma elu elamata ainult seepärast, et üks kallitest inimestest ei vaja sind enam oma ellu?

kas see ei tundu natuke kurva elumõttena? kuhu jääb nauding olemasolust ja kohalolust?

miski pole igavene..ja selle teadmisega tuleb leppida, igavesti...

Leidub inimesi, kelle jaoks ongi ilmas vaid üks ja ainus teine pool. Leppimine pole kergem surmast.

That fat cat Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> miski pole igavene..ja selle teadmisega tuleb lepp
> ida, igavesti...

"tuleb leppida" kõlab nagu igavene piin :D

Targem on korrata elujaatavat " mantrat" a la stiilis - maailm minu ümber ja mina ise olen pidevas muutumises :) , seepärast olen teadlik antud hetkest!

üks naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Leidub inimesi, kelle jaoks ongi ilmas vaid üks ja
> ainus teine pool. Leppimine pole kergem surmast.


Ja selle nimel tasub eitada iseend? Loobuda oma elust?

Hmmm, arvan et ükski nn õige pole seda hinda väärt ;) ,
veel vähem mängida mõtetega surmast... (isegi kui see piirdub vaid mõttemänguga - võrdlemisega)

Hakake elama!
Me elame ainult 1 x ja seda peab nautima...

Kui ma ei taha elada?

üks naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui ma ei taha elada?

Jah, selle tahte pead leidma iseenda seest. teised saavad vaid soovitada... või tuletada meelde, et sinu otsus elada või mitteelada võib mõjutada tegelikult kaudselt sinuga seotud inimeste elukulgu

Teised saavad ainult küsida, et kas ikka tõesti tahad, et sinu eksistentsiaalne probleem on sellise mõjutusega ümbritsevale?
sa jällegi ei pea teisest mõjutatutest hoolima... kas tahad sellest hoolida või mitte, see tahe sinust endast sõltuv.
Elamise ja teistest hoolimise kohustust ei pane esulle mitte keegi peale - oled vaba hing ;)

Tead, sinu käest ei küsitud, kas tahad elada, kui sind siia saadeti - järelikult on sul mingi ülesanne, miks sa siin oled... See ei ole juhus... Ja mida rahuliku,malt seda võtad, seda õnnelikum oled...Ära torma ja ära puterda, eksimusi teeme me kõik... Ja see furunkel, mis sul hetkel hinges pakitseb, see peab ära küpsema... küpseta siis seda furunklit, kuid ära lõika endal seda jäset otsast, seda läheb sul hiljewm vaja,. kui mõistus ja maailm taas selgeks ees lähevad...
Las see furunkel küpseb end lahti ja siis saab see haav ka paranema...

Ma olen alati arvanud, et "lahkujad" on tgelet meeletud egoistid - nad naudivad ette, kuis keegi neid taganutab ja miskit kahetseb...

Ja kui tahad eluga lõppu teha, siis mine ole 1-3 päeva oma arvatavas matusekohas ja mõtle, kas see mahajäetus (tullakse alguses tihemini, kuid siis ainult jõulude ja sünna ajal) sind rahuldab?
SEAL oled veel rohkem üksi!

Ingel, endine Ingel Kirjutas:
-------------------------------------------------------
>
> Ja
> kui tahad eluga lõppu teha, siis mine ole 1-3 päev
> a oma arvatavas matusekohas ja mõtle, kas see maha
> jäetus (tullakse alguses tihemini, kuid siis ainul
> t jõulude ja sünna ajal) sind rahuldab?
> SEAL o
> led veel rohkem üksi!

Sa peaks selle idee eneseabi raamatute kirjutajatele maha müüma ja seda ilma naljata! see on kergesti teostatav ja samas tohutult tõhus!

ma ei peaks surnuaias vastu esimesi hämariku tundegi! kõhe hakkab ja elu armas ja tormaksin turvalisse linnamelusse :)

Ime sünnib siis kui kass jookseb otse voodisse ja jääbki sinna magama.Järelikult,läheb elu edasi.Ilus on ta tõesti!
Tuleb külm Talv!

Jah, mine tea, mis see Talv on, Sügis vaja enne üle elada..

Aga see mõte on mul kogu aeg olnud, et arumaeisaa, mis neid üksikuid ja õnnetuid veel suuremasse üksindusse minema ajab... Kas usk, et siis on nad siinsest vabad...???
Eksite - meie hing või teadvus või mis iganes asi see meie kehas on, see ei muutu, see on selline ja jääb selliseks nagu ta meil eluajal oli, koos samade mõtetega, koos samade tundmustega ja arukusega...

Tean, millest räägin, tõsiselt tean.

Teate, kui hea ja rahulik surnuaial tegelikult on..? puud kohisevad, linnud laulavad, üksikud askeldavad inimesed..ja kui pärnad ka veel õitsevad, siis ei tahakski ära tulla,

Õigus, seal on vaikus ja rahu. Ja keegi ei tülita...

need jutud mahajäetusest - ega kalmistu ongi viimne puhkepaik ja polegi vaja, et keegi seal pidevalt segamas käib..nii kuidas vaja ja südametunnistus käsib, elu tahab ka elamist..

That fat catil on täiesti õigus, kalmistu ongi rahupaik, mitte rahvakogunemine. Pealegi on kalmistule vaid keha maetud, kui see hoopiski tuhk ei ole üldse, ja tema juba üksindust ei karda. Hing kui selline puhastub ja puhkab mujal enne uut katset. Kogemus peaaegu olemas.

Teate, te igaviku laulikud...
Surnuaias on hea JALUTADA, mitte seal 24/7 olla.
No muidugi, kui sa just betoonvaas, hauakivi või rist ei ole, muruseemnest ja raudrehast rääkimata...

Ja ärge uskuge, et endaga lõpparved teinud hing saab puhkama... see jääbki sinna maisete jäänuste või tuhahunniku juurde tolknema... Mõni käib sul vahel vannitoas ja lükkab selle äärelt pudelid öösiti vanni, sest tal VÄGA igav!!! Trambib sul toas ja nõuab minemapääsemist...
Uskuge, see ei ole rahust, see on ju igavusest, mis neid tegutsema sunnib... Ja neid apsoluutselt ei huvita tulleke, mis puhub, pärnake mis õitseb või bussike, mis sõidab... nad ei näe, ega tunne seda....
See meie ulm, mis elavad loonud...

Ja te ei usuk, kui palju raHVAST KOGUNEB SEAL KALMISTUL - METSIKULT, OLE AINULT MEES JA NÄE, MIS TOIMUB... seal ullem kui maiparaadil...

Teame-teame, mis seal toimub...pühitsetud pind ikkagi,

Olgu õnnistatud pühitsetud pind...

Koliks selle kohtumisjutuga kassi teemasse, tema lahkel loal...tänan, That fat cat :)

Liigutaks jalgu Russalka poole ja libistaks siis paar tundi lakkamatu loba saatel mullidega või mullideta vedelikku kurgust alla olles rihma koju jätnud...

Aga palun, kõik on teretulnud..pühakud ja patused, vallalised ja abielus..kõigil on koht Päikese all ja õigus lollusi teha..

Eks see ole sihuke kiirõppemeetod, teed piiratud aja jooksul piiramatult lollusteks kvalifitseeruvaid asju ning saad ühekorraga kuhja õppetunde ilma igasuguse ooteajata kätte...

Ei lähe see nii lihtsalt - automaadist pead selle numbri paberist võtma, siis oooootama ja siis kui tablool süttib si nu number - alles siis saad teha kvalifitseeruvaid lollusi... igasugusi...

Kes ütles, et peab? Lihtsalt ei võta numbrit, sirutad tiivad laiali ja liugled. Teed, mida hing ihkab ja ei oota, et keegi tuleks ja ütleks, kas kvalifitseerud või mitte...

räägib enda eest või puudub...

Ja mehed on kõik kadunud kuhugile..

"muutub hääl meie peas, millega me ridu loeme...
Ja inimesel on ju vaja loetut, kogetut mingi nivoo alusel hinnata või jätta hindamata... Kuid taustsüsteemid on need, mis me meeli tahes tahtmatult selles suhtes valdavad..."

Kas küsimus ei ole lihtsalt selles, et teadmatusega on keeruline leppida? Kuigi teadmine ei pruugi mingit edasiminekut või tagasipöördumist tähendada...
Et, kui mees kirjutab lause, on ok...sama lause naiselt aga teenib hukkamõistu? Kohati on jäänud mõistus keskaja kütkeisse...

Siin teemas lubati paterda ja lollusi teha, jätta maha jälgi...suuri ja väikeseid.