Kuigi ma ei sooviks oma elu ja selle loo lugu siin avalikult ümber jutustama hakata, saan aru, vaatamata sellele, kas ollakse minu poolt või minu vastu (jälle pean kirjutama), peaksin mõne mõttega selgust looma.
Põhjus, miks ma teema avasin, oli teada saada võimalikult paljude arvamusi sellel teemal, millest ei ole just meeldiv rääkida sugulaste ja ka töökaaslastega. Ei soovinud kellelegi nutulaulu esitama hakata, et olen õnnetu ja mis nüüd saab... Ootasin eelkõige just nende mõtteid, kes ise sarnasese olukorraga kokku puutunud. Võib-olla ka anda võimalus neile, kes ise sarnase olukorra tekitanud - seega võimalus käitumise tagamaade selgitamiseks, et õigesti mõista olukorda. Ja neid mõtteid olengi nüüd juba saanud. Seepärast olen tänulik ka vastajale "jälle pean kirjutama".
Igal ühel on õigus oma arvamusele, sest inimesed on nii erinevad ja kõigi arvamused ei saagi olla ühesugused.
Mõned mõttekillud loost endast. Tema oli meie tutvumise algataja. Lihtsalt tuli keset päeva minu juurde, nagu ta hiljem ütles, jooksis mulle järgi, kui mind nägi ja kõnetas mind. Me vahetasime mõned laused, nii see jäi. Siis kohtusime umbes kuu aja pärast, täitsa juhuslikult, ta saatis mind ja me vestlesime. Järgmine ootamatu kohtumine leidis aset veel umbes kuu aja pärast. Sel päeval sadas vihma ja ta pakkus, et võib mind autoga kohale viia. Me rääkisime kaua. Nii sai alguse meie tutvumine...
Hindan tema teadmisi, lahtisi käsi iga töö peale. Hindan tema hoolivat suhtumist teistesse inimestesse (ka suhtumist töösse). Kas pole aga nii, et seda iseloomuomadust kiputakse vahel ära kasutama...?
Ma ei pea ennast uisa-päisa tegutsejaks. Pigem on minu otsused läbimõeldud ja kaalutletud. Minu "süü" on ehk see, et kui kellelegi/millelegi oma hinge annan, siis teen seda jäägitult. Seepärast võtan hetke olukorda kui õppetundi, millest tuleb minul oma järeldused teha...