Mida arvata sellest, kui soovitakse teha suhtes väikest vaheaega, kas see on "läbi lillede" öelduna suhte lõpp? Millist käiku oodata järgmisena ja kuidas oleks õige käituda?

Ega see head ei tahenda. Pehmelt ehk viisakalt oeldes on see mark sellest, et teine osapool tahab taganeda ja ei oska kuidagi teisiti seda teha. Soovitan ennetada jargimist sammu ja ise suhtest lahkuda.

INIMENE peab olema vaimult vaba olevus.Kui keegi soovib kedagi OMADA siis see suhe lõpebki ühe poole väsimuse märkidega.Hetkel ju öeldi ilusti,et soovitakse akusid laadida.Kui on veel USALDUS,siis pole midagi kadunud.Tegemist lihtsalt otsekohese inimesega ja võibolla polnud aeg sobiv,aga mõte jääb samaks .

midagi on ju mäda, saad isegi aru. kui oleks hea koos olla, siis selline asi ei tuleks kõne allagi.

tarvis on teha valik kahe heinakuhja vahel.

on see üle ja järelemõtlemise aeg sulle endale.
võta vastu, nii selgub järgmine õige käik milline iganes see ei oleks.

Soovitan võtta seda kui suhte lõppu, mida sulle serveeritakse pehme maandumisena. Muidu usalda oma sisetunnet. Mina valmistuksin halvemaks variandiks.

Ta ütleb, et armastab ikka. Saatuslikuks on saanud inimeste teod, kes on selle suhte vastu.

Oi, need mehed...
Oluline pole see, mida mees räägib, vaid see, kuidas ta tegelikult käitub. Aga usalda oma intuitsiooni, see ütleb, kuidas seis on.

loogiline küll, ju see laialiminek siis oligi, et uuesti tutvustesse ronisid.

Ta tahab jätta endale päästerõnga, kui praegusest uuest tutvusest ei kujunegi suhet, et siis sinuga üritada vanasuhe taastada. Ega siis aastaid kestnud armastus ei kaogi ju päevapealt ja armastab veel aastatepärast teie ühiseid aegu.

Saan aru, et see periood elus on hetkel minu jaoks vajalik- et õpiksin tundma erinevaid tundeid, samuti pean õppima teist inimest vabaks laskma. Aga nii raske on harjuda mõttega, et võimegi jääda võõrasteks. Ja kas peale vaheaega saab üldse alustada uuesti...

raisatud tunded ja raisatud aeg ootavad sind ees, kui ootama ja ootajaks jääd. kas on mõtet?

põhimõtteliselt on see vihje, et lähme sõpradena lahku

Mida arvata mehest, kes aegajalt värskendab uudist, kuidas ta mind tahad, aga mitte ühtegi reaalset sammu ei astu? Jäängi igaveseks ootajaks.

tahtmine on taevariik, saamine iseasi.
vaata tegusid, neid jutumehi terve ilm täis.

Kas mäletate tsirkusest trikki, kus pulkade otsas, mis lauale kinnitatud, keerutati taldrikuid?

Et anti kepiküljes olevale taldrikule hoog sisse ja mindi edasi järgmisi keerutama... tagasi tuldi alles siis selle taldriku juurde, kui see laperdama ja maha kukkuma hakkas... et seda siis edukalt uuesti kiirelt keerlema panna..... ja see kordus ja see kordus ja see kordus...

Tuleb tuttav ette?

Kas ma peaksin tema telefonikõnedele veel vastama, kui ta helistab...? Millest ma räägiksin...? Kas see on ainult minu probleem, et ma ei oska enam sõber olla...?
Ma tean, et ei tohiks sellele nii palju mõelda, vahel on tunne, et see võib lõppeda hulluks minemisega...

Olen saanud teie vastustest toetust ja on natuke parem tunne, et ei ole muremõtetes üksi, olen selle eest tänulik...

Mul on veel nii palju elus õppida...

aga anna talle see aeg mõelda ja olla ning kui sul on valus sel ajal sõbraks talle olla, palu mitte tylitada. selge see, et oled nagu sytel, aga siin on vaid kaks võimalust-kui see suhe oli teile mõeldud, tuleb ta ise su juurde. kui mitte, polnud see kõik teie jaoks.

Alu, sa üllatad!
Täiesti mõistlik soovitus. (said oma eraelu natike rohkem jonksu?)
Kuigi sinu soovituse tulemuslikus ja kainus, selgub sellele (ja kõikidele teistele analoogsete probleemide käes vaevlejaile) teemaalgatajale alles siis, kui ta saab sellest hiljem kunagi emotsioonitult mõelda...

Et kas vastu võtta tema kõnesid? Sa pead käituma AINULT nii, kuis sulle endale parem on (et ei tee haiget) - mõnikord tuleb lömastatud ja "mürgitatud" jäse amputeerida - siis ülejäänud organism saab taastuda... muidu lähevad kõik elumahlad sinna ja sa närtsid.

Naisena saan aru, et tema nimi helendaval telefonidispleil paneb su südame põksuma ja tuleb hetkega meelde kõik hea ja nauditav, mis teil olnud..., aga! Kas see sulle head teeb? Mõtle endale, millisena sa mahajääd, kui see kõne lõppeb? surutuna ja muserdatuna, sest lootsid kuulda mida muud, kui sealt tuli?

MÕTLE ENDALE - SEE AEG ON KA SINULE MÕTLEMISEKS! kasuta seda siis hästi ja AINULT endale!

Võib olla oli teie suhtes probleeme teiste inimeste sekkumisest ja sellest ka vaheaeg mõtlemiseks-kuidas edasi? Miks üldse teised sekkuvad teiste suhetesse ja seda enam, kui inimesed armastavad teineteist? Suhtes ei tohi lasta teistel sekkuda. Ära tee midagi teiste ütlemiste järgi ja tee oma sisetunde järgi ja seda enam, kui tead, et armastab. Tuleb rääkida ommavahel, kui armastatakse teineteist, siis on võimalik kõik ilus taastada. On võimalik alustada uuesti, sest milleks peavad inimesed piinlema, kui peale vaheaega ikkagi selgub, et tahetakse koos olla. Inimesed, suhted on erinevad ja vajavad vaheaega erinevateks põhjusteks ja see ei pruugi alati tähendada, et nüüd ongi teil lõpp. Proovige uut algust ja võib olla kujuneb teie suhe veel paremaks, kui enne, sest teate olukordi ja vigu, mida enam ei kordaks, mis tekitasid teil probleeme. Kas oli pere ja sinna kuulus ka laps ja kas soovid pere elu taastada või on mingi muu suhe, mis vaevab? Õnne ja edu teie suhtes!

Kirjutad siin teiste inimeste sekkumisest ja arvestada võid ka sellega, miks tehti nii? Põhjuseid elust enesest on palju. Inimesed on erinevad ja võib olla inimesi ja nende teod on selleks, et osaliselt inimesed võivad tunda rõõmu teatud olukordadest, et teid lahutada õnnestus ja seda teavad ise, milleks neil seda vaja oli? Kui oligi teiste sekkumine, siis ehk arvati, et on võimalik endal kellegiga teist suhet luua-võib olla selline olukord, aga ei pruugi olla! Kui kellegil oligi selline eesmärk, siis arvan, et sellega ei saavuta midagi ja sellisel inimesel ei õnnestu inimest omada.

„Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi su juurde, on see sinu. Kui ei tule, pole see kunagi sinu olnudki.“

Selline on see tsitaat tegelikult.
Ja pausid on tegelikult head, mida pikemad, seda paremad, sest õige tahtmine elab aja üle, seda ei pea 24 h jõuga kinni hoidma.

Mida tähendab armastus? Kas see võib olla erinevate inimeste jaoks erinev?

Mäletan üht hiljutist sellelaadset vestlust, meie ühine arusaamine oli- see on eelkõige hoolimine, ühised huvid, aga ka vastastikune veetlus.

Mulle meeldib väga viimase vestleja lisatud tsitaat:
„Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi su juurde, on see sinu. Kui ei tule, pole see kunagi sinu olnudki.“

Tänan. Vähe sellest, töötab ka päris elus :)

Arendaks edasi Agnese mõtet minnalaskmisest ja tagasitulemisest ja sinu oma olemisest...

Ma välistaks omamise (kellegi, millegi) sellest mõttest, sest omamine ei ole kunagi võrdne suhe - see on alluvus- ja kuuluvussuhe, kuid keegi ei saa kellegi oma olla või kellelegi kuuluda (et siis suurusjärk nagu telekal ja selle puldil?), saate minna koos, kõrvuti, silmad ühes suunas ja "käest kinni"...

„Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna (las ta olla vaba), kui see tuleb tagasi su juurde, on see SINUGA.
Kui ei tule, pole see kunagi SINUGA olnudki.“

Siin on kaks erinevat käitumist ühte kokku toodud, üks mehepoolne ja teine naisepoolne, üks on mahajätja, see (ilmselt mees),kes pakkus välja leebe lahkumineku mooduse, suhtes teha vaheaeg (tal on kogu aeg parallellsuhe olnud või on ta leidnud kellegi, kellega elada tahab) . Ja naine, kes ei talu, et teda maha jäetakse ja unistab edasi, tema on ju see, kes väidab, et armastab ja helistab mehele. Miks peaks mees ,see pole mehe käitumise moodigi, kui tahab suhtes vaheaega, et sel ajal hakkab tagasi helistama ja lolli mängima, kui on tahtnud vahet nagu teemataja väidab, mis tähendab ka et üldse ei suhtle ja nii jääbki, tal on ju teine. Pole vaja udujutte ajada ja oma kommentaaridega teisi manipuleerida uskuma panna seda , mida pole. Kui sa psühholoogiat meeste ja naiste käitumise kohta ei jaga, siis pole vaja omistada mehele, kes su maha jätnud, enda käitumist, sina ju helistad ja ripud ta küljes edasi.

viimaselt kommenteerijalt väga meelevaldne teemakäsitus. kust sina tead, et nii on? mees, kes pole oma otsuses 100% kindel ehmub sisimas ära, kui endine partner ei hakkagi klammerduma. mees võib sellises olukorras vabalt ise klammerduma hakata. lisaks on oma osa süümekatel. mahajätja justkui vajab pidevalt kontrolli mahajäetu tunnete üle. selle pärast hakataksegi helistama ja kontakti otsima.

ärgem unustagem ka inimlikult madalaid instinkte. mõni lihtsalt vajab teadmist, et tema lahkumine on teise maailma segiraputanud.

mina sellele tagasitulemisele ei panustaks. tunded on reeglina meil klaasist, nii õrnad, nii läbipaistvad :) no ei ole võimalik klaasi änam kokku liimida, kui see katki on läind. klaas on võimalik vaid üles sulatada ja sest miskit uut voolida. nii ka tunnetega.

Kuigi ma ei sooviks oma elu ja selle loo lugu siin avalikult ümber jutustama hakata, saan aru, vaatamata sellele, kas ollakse minu poolt või minu vastu (jälle pean kirjutama), peaksin mõne mõttega selgust looma.

Põhjus, miks ma teema avasin, oli teada saada võimalikult paljude arvamusi sellel teemal, millest ei ole just meeldiv rääkida sugulaste ja ka töökaaslastega. Ei soovinud kellelegi nutulaulu esitama hakata, et olen õnnetu ja mis nüüd saab... Ootasin eelkõige just nende mõtteid, kes ise sarnasese olukorraga kokku puutunud. Võib-olla ka anda võimalus neile, kes ise sarnase olukorra tekitanud - seega võimalus käitumise tagamaade selgitamiseks, et õigesti mõista olukorda. Ja neid mõtteid olengi nüüd juba saanud. Seepärast olen tänulik ka vastajale "jälle pean kirjutama".

Igal ühel on õigus oma arvamusele, sest inimesed on nii erinevad ja kõigi arvamused ei saagi olla ühesugused.

Mõned mõttekillud loost endast. Tema oli meie tutvumise algataja. Lihtsalt tuli keset päeva minu juurde, nagu ta hiljem ütles, jooksis mulle järgi, kui mind nägi ja kõnetas mind. Me vahetasime mõned laused, nii see jäi. Siis kohtusime umbes kuu aja pärast, täitsa juhuslikult, ta saatis mind ja me vestlesime. Järgmine ootamatu kohtumine leidis aset veel umbes kuu aja pärast. Sel päeval sadas vihma ja ta pakkus, et võib mind autoga kohale viia. Me rääkisime kaua. Nii sai alguse meie tutvumine...

Hindan tema teadmisi, lahtisi käsi iga töö peale. Hindan tema hoolivat suhtumist teistesse inimestesse (ka suhtumist töösse). Kas pole aga nii, et seda iseloomuomadust kiputakse vahel ära kasutama...?

Ma ei pea ennast uisa-päisa tegutsejaks. Pigem on minu otsused läbimõeldud ja kaalutletud. Minu "süü" on ehk see, et kui kellelegi/millelegi oma hinge annan, siis teen seda jäägitult. Seepärast võtan hetke olukorda kui õppetundi, millest tuleb minul oma järeldused teha...