Nojah, eks ta nii kipub olema jah, et kes noorena liialt valis ( tegelikult ei ole see üldse halb, see valimine, aga võibolla VÕIKS natuke bravuuri maha tõmmata oma nooruse uljuses) see istub nii 30-40 ringis ikka veel üksi. Ja arvata on, et jääbki üksi.
Miks? Aga sellepärast, et sellises eas inimesel on enamasti juba üsna selgepiiriliselt välja kujunenud harjumused, hoiakud, ettekujutused. Päris karm armastuselaksakas peaks vist käima, et inimene loobuks mõnedest enda jaoks tähtsatest aga potentsiaalse partneri jaoks mittevajalikest harjumustest.
Võtan näiteks kasvõi iseenda - noorest peast põlgasin ära nii mitmedki tegelikult meeldivad mehepojad ( kuna mulle meeldis väga olla oma otsustes vaba) ja nüüd, kui tunnen, et juba nagu võiks ka kodukana elu proovida, ei ole seda kukekest :)
Sellise fakti ette panduna olin küll pisut aega kurb aga siis, pikemalt järele mõelnuna, sain aru, et olengi endale ISE sellise elu ju valinud. Oma iga väikese otsusega, iga pisemagi väljaütlemisega olen endale loonud sellise oleviku nagu see mul on. Ju ma siis tõesti oma sügaval sisimas ei taha tegelikult seda meest enda ellu.
Sest kui olen oma tahtmisi ja soove analüüsinud, siis on täide läinud ikka need, mida ka TEGELIKULT soovinud olen. Mitte need, mida olen soovinud kuna teistel on ka või kuna see on parasjagu valitsev arusaam normaalsusest.
Ma ei valeta, kui ütlen, et olen praegu oma eluga väga rahul. Ja kuna olen väga rahul, siis nagu kuskilt ei pitsita. Kuna kuskilt ei pitsita, ei ole ka põhjust end vastavas suunas sundida. Kui ükskord pitsitama hakkab, siis küll ka tegutsema hakatakse selleks, et jälle hää elada oleks.