Ülal Vaga kandis Gudbrandsdalenis elas kord ammusel ajal üks vaene abielupaar. Neil oli palju lapsi, ja kaks vanemat poega pidid ümberkaudu muudkui kerjamas käima. Tänu sellele tundsid nad hästi kõiki teid ja radu ning teadsid ka kõige otsemat teed, mis viid Hedaleni metsa.
Kord tuligi neil tahtmine sinna minna. Nad olid kuulda saanud, et mõned pistrikkudega küttijad on endale Ela äärde onni ehitanud. Seepärast asusid nad teele otse üle Langmureni raba. Aga et aeg kiskus juba sügise poole, olid lehmanaised suvekarjamaadelt lahkunud. Seetõttu ei leidnud poisid öömaja ega saanud ka toidupoolist. Neil ei jäänud muud üle kui jätkata teed Hedaleni poole. Kuid sinna viis vaid vaevumärgatav loomarada, ja kui pimedus poisid endasse mähkis, kaotasid nad tee ega leidnud ka pistrikuküttide onni. Enne kui nad arugi said, leidsid nad end keset Bjölstadi metsa. Kui poisid taipasid, et on teelt eksinud, raiusid nad kuuse- ja männioksi, tegid tule üles ja ehitasid okstest onni, sest neil oli väike kirves kaasas.
Siis korjasid nad kanarbikku ja sammalt, millest tegid aseme. Pisut aega pärast seda, kui nad magama olid heitnud, kuulsid nad kedagi kõvasti nuhutamas ja norsatamas. Poisid ajasid kõrvad kikki,kuulatasid hoolega, kas luusib seal ringi mõni loom või metsatroll. Ent olevus tõmbas veelgi valjemalt ninaga ja ütles: „Tunnen ristiinimese lõhna!“ Siis kuulsid nad nii raskeid samme, et kogu maa vappus, ning taipasid, et need on trollid.
„jumal hoidku, mis nüüd küll saab?“ küsis noorem vend vanemalt. „Sina jääd siia kuuse alla ja ole valmis kotte haarama ning jalga laskma, kui näed neid tulemas. Mina võtan kirve,“ ütles vanem vend. Samas nägidki nad trolle lähemale tormamas, ja need olid nii hiigelsuured, et nende pead ulatusid kuuselatvadeni. Kuid neil oli kolme peale kõigest üks silm, mida nad kordamööda pruukisid. Otsaees oli neil silma jaoks auk, millesse nad panid silma ja suunasid seda käega. Silm pidi peas olema selle trollil, kes käis kõige ees, teised tulid tema järel ja hoidsid temast kinni. „Lippa nüüd,“ ütles vanem vend nooremale, „aga ära sa nii kiiresti jookse, et sa ei näeks, mis seljataga sünnib. Nende silm on nii kõrgel, et nad ei näe, kui ma nende taga tulen.“
Noorem vend lippas ees ja trollid talle järele. Vahepeal hiilis vanem vend neile selja taha ja lõi tagumisele trollile kirvega pahkluu pihta, nii et see hirmuäratavalt karjatas, millest esimene troll nii koledasti ehmus, et võpatas ja silma maha pillas, ning poiss oli väle seda endale napsama. Silm oli suurem kui kaks kokkupandud kaussi, ja ehkki oli kottpime öö, paistis mets poisile läbi selle silma vaadatuna heledana nagu päev.
Kui trollid märkasid, et poiss on silma ära võtnud ja ühte neist vigastanud, hakkasid nad ähvardama kõikvõimalike koledustega, kui poiss neile otsemaid silma tagasi ei anna.
„Ma ei karda ei teid ega teie ähvardusi,“ kostis poiss. „Minul üksi on nüüd kolm silma, aga teil pole kolme peale ühtegi, ja lisaks peavad kaks kandma kolmandat.“
„kui me oma silma jalamaid tagasi ei saa, kivistame su ära!“ karjusid trollid.
Aga poiss arvas, et nad näevad asjata vaeva: ta ei pelga hooplemist ega nõiakunsti. Kui teda rahule ei jäeta, lööb ta kirvega kõiki kolme, nii et nad vingerdavad tema ees maas nagu ussikesed.
Kui trollid seda kuulsid, hakkasid nad kartma ja ilusasti paluma, et poiss neile silma tagasi annaks, lubades talle kulda ja hõbedat ning kõike, mida ta iganes soovib. Noh olgu, sellega oli poiss nõus, kuid ainult sel tingimusel, kui saab enne kätte kulla ja hõbeda. Ja kui üks troll toob kodust nii palju kulda ja hõbedat, et poiste kotid täis saavad, ja annab neile lisaks veel kaks head terasvibu, siis saavad nad silma tagasi; aga senikaua on see poisi käes.
Trollid oigasid ja ägasid ning vastasid, et keegi neist ei saa minna. Aga siis hakkas üks troll naist hüüdma, sest neil oli kolme peale üks naine ka. Mõne aja pärast vastatigi ühelt põhjapoolselt kaljurahnult. Trollid käskisid tuua kaks terasvibu ja kaks pange kulda ja hõbedat, ning ei läinud kuigi palju aega, kui trollimoor kohale jõudis. Kui ta kuulis, mis juhtunud, hakkas ka tema poissi nõiakunstiga hirmutama. Aga trollid lõid kartma ja palusid, et ta selle väikese mutukaga ette vaataks, sest see võib ka temalt silma ära võtta. Siis viskas trollimoor kulla, hõbeda ja vibud poiste kätte ning kihutas koos trollidega kodu poole. Ning sestpeale pole keegi kuulnud, et Hedaleni metsas oleks mõni troll käinud ristiinimese lõhna nuhutamas.