Varahommikut jah, eilne meestepäeva tähistamine läks natuke pikale. 1/6 maakerast tähistab 23. veebruaril meestepäeva, aga et keegi siinsetest kasvõi mokaotsast mainiks... ma õnneks selles plaanis eriline optimist polnud ja õigesti tegin. Võib-olla olen ka põhjust andnud.
Küll aga tekitab lausa füüsilist valu naisteka püsiklientide vähene lugemus. (hetkel tuikab eriti oimukohtadeds). Kõigepealt kirjutatakse, et ega nimi meest riku ja välipreester ei tohiks nime poolest naiste poole vaadatagi. Siis hakkab lõbus lesk mingeid kahtlaseid vihjeid tegema. Provokatsiooni näen ma tegelikult läbi ja no - ainult minu juures, mis eeldab,et sulle vabalt viisasid väljastatakse.
Haritumale osale inimkonnast tekitab termin "välipreester" täiesti teistsuguseid assotsiatsioone. See on päris huvitav elu, ei saa võrreldagi Miia kassipiltide ja hoole-armastusega valmistatud tundmatu looma lihast pühadepraega, mis ilma mingi tänutundeta keresse õgitakse (kui ma nüüd Miia kodukorrast ikka õigesti aru sain )
Mingigi ettekujutuse loomiseks tsiteerin siis klassikuid nagu arstionu (või tädi, krs seda teab)
"Švejk ei pidanud sobivaks kapten Šnáblile, kapten Fišerile ega ka ülemleitnant Mahlerile sõnakestki hingata, et välipreester peab hobusemoona kinni maksma, vaid toetas välipreestri palvet jutuga, et välipreester peab õiendama alimendid. Ja igal pool sai ta raha.
Kui Švejk oma kurikuulsalt teekonnalt tagasi jõudis ja kolmsada krooni ette näitas, oli juba pesta ja ümber riietuda jõudnud välipreester lausa rabatud.
„Võtsin korraga kõigi käest,“ seletas Švejk, „et meil homme-ülehomme raha pärast jälle muret poleks. Kõik läks päris ladusasti, ehkki kapten Šnábli ees tuli mul põlvili lasta. On see aga metslane. Aga kui ma talle ütlesin, et me peame alimente maksma…“
„Alimente?!“ küsis välipreester kohkunult.
„Alimente jah, härra feldkuraat, lepitusraha tüdrukutele. Te ise ütlesite, et ma midagi välja mõtleksin, ja mul ei tulnud muud pähe. Meil maksis keegi rätsep korraga viiele naisele alimente ja oli sellepärast lausa meeleheitel. Ta laenas samuti selle jaoks raha ja kõik uskusid hea meelega, et ta on kole raskes olukorras.
Nad küsisid mult, mis plika see on, ja ma rääkisin neile, et on väga kena plika, et ta ei ole veel viieteistkümne aastanegi. Siis küsisid nad tema aadressi.“
„Olete aga toreda supi keetnud, Švejk,“ ohkas välipreester ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. „Missugune hirmus häbi!“ ütles ta ja haaras peast kinni. „Kuidas mu pea küll lõhub!“
„Ma andsin neile ühe kuradi vanaeide aadressi meie tänavast,“ seletas Švejk edasi. „Ma tahtsin asja nagu kord ja kohus joonde ajada, sest käsk on käsk. Ma ei tahtnud lasta ennast välja visata ja pidin ometigi midagi välja mõtlema. Ja siis veel — eestoas oodatakse selle klaveri pärast. Ma tõin mehed kaasa, et klaver pandimajja viia, härra feldkuraat. Ega see halb ei ole, kui klaver ära on. Siin saab rohkem ruumi ja meil on palju rohkem raha. Ja mõneks ajaks pole meil miskit muret. Kui aga peremees peaks pärima, mis me selle klaveriga teha tahame, siis ütlen, et tal on keeled katki ja me saatsime ta töökotta parandada. Kojanaisele ma juba rääkisin, et ärgu tehku väljagi, kui klaver alla kantakse ja vankrile pannakse. Ja niisamuti on mul ostja ka diivani jaoks. See on üks mu tuttav vanakraamikaupmees, astub pärast lõunat sisse. Tänapäeval on nahkdiivanid heas hinnas.“
Kui Švejk pandimajast tagasi jõudis, leidis ta välipreestri avatud pähkliviina pudeli juures istumas ja kirumas, et ta on saanud lõunaks pooltoore šnitsli.
Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejgile, et homsest peale alustab uut elu, et alkoholi pruukimine olevat närune materialism, kuid elada tuleb ideelist elu.
Nii ta filosofeeris oma pool tundi. Kui ta kolmanda pudeli lahti lõi, tuli vanamööbliga kaubitseja ja välipreester müüs diivani võileiva hinna eest maha. Ta mangus kaubitsejat, et see istuks ja ajaks temaga juttu, ja sai väga pahaseks, kui kaupmees ütles talle, et ta peab veel ühte öölauda ostma minema.
„Kahju, et mul öölauda pole,“ tähendas välipreester kurvalt, „inimene ei taipa ka kunagi kõigele mõelda.“