Kord elas meil külas üks punapea neiu,
keda rahva seas kutsuti Lutika-Viiu.
Vaat see oli alles Viiu, vaat see oli alles Viiu,
kes majasse sisse tõi tüli ja riiu.
Ta hoidis kõik poisid oma kütkes ja paelas
ja tihti ta rippus ka minugi kaelas.
Kord rääkisin sellest oma isal' ja emal',
et Lutika-Viiut tahan kosida omal'.
Kuid isa mul kärkis, et kerkis kõik tuba:
"Mina lutikaid majasse tuua ei luba!"
Kuid mina ei kohkunud tagasi sammu,
olin silmini-kõrvuni armunud ammu.
Ma ütlesin Viiul', et lähme siit linna,
ma võin seal sind õmblusekooligi panna.
Ehk mina küll linnas olin ennegi käinud,
kuid Viiu pold linna veel kordagi näinud.
Suu ammuli, vahtis ta härradel' näkku,
läks teistega rinnutsi kõnniteel kokku.
Kord puhkama ist'sime Raatuse platsil,
kõik püüdsivad vaata', mis plika on matsil.
Ta esmalt küll ehmatas, seisis nii smirna
kui külmanud kasukas visatud varna.
Kuid hiljem ta toibus ja linnaga harjus,
siis hakkas tall' külge see moodide haigus.
Küll sihtis ja vahtis, küll linnas laveeris,
küll ehtis ta ennast ja tuba möbleeris.
Mu süda läks pahaks, kui maksin need sotid,
mis võtsid kõik Viiuk'se simmid, fokstrotid.
Nii kaua ta meelitas, nurrus ja mangus,
kuni viimane raha oli puudri eest mängus.
Kuid viimaks küll tongis ja korter fassongis
ja Viiu käis õppimas õmblussalongis.
Ma ise sain Lasnamäel paemurdu tööle.
Nii müdinal aeg möödus pulmade poole.
Siis kuulsin kord Viiu poolt omaste jutust,
et tema oli sobitand sakstega tutvust.
Ta ütles, et leidnud on omale kunnid,
kes öösiti annavad praktikatunnid.
Siis hakkasid käima meil preilid, madonnad,
kes olema pidid kõik Viiu sõbrannad.
Ta alati nendega õhtul läks välja,
tuli tagasi kodu veel koidu eel hilja.
Kord tuli üks härra, kes jälle ta tundja.
Mull' tutvustas ennast kui tundide andja.
Siis Viiu kui madu, ta mangus, et kodu
ma toime laseks panna üks väikene pidu.
See isand polnd ihnus, tal raha oli hästi,
lõi tuhanded laual' ja tuua mind kästi.
Siis tassisin küürus kui kaamel Sahaaras,
tõin koju tavaari, mis restoran "Taaras"
Kõik präänikud, magusad koogid ja tordid,
liköörid ja veinide paremad sordid.
Küll saivad siis lõbu, küll saivad siis nalja:
ma magusat veini jõin nõnda kui kalja.
Kuid hommikul alles, kui mälestus märkas,
ma leidsin puukuuris end kägaras nurkas.
Ma olin nii nässus ja olin nii nartsus
ja kirikupüksid ja -pintsak olid kortsus.
Mu nägu oli tursund ja süda oli paha.
Ma vandusin igavest' viin jätta maha.
Küll nägin ma risti, küll nägin ma vaeva,
ma vandusin ära selle pidu ja päeva.
Siis telliti linnast üks lamavoiauto
ja saadeti tööle mind paemurruauku.
Mind üllatus tabas, kui tulin ma koju:
nägin sängis ma härrat ja punapea kuju.
See asi ei teinud mull' põrmugi nalja
ja Viiut ei lasknud nüüd enam ma välja.
Kui panin ta koduse aaresti alla,
sai vihaseks Viiu kui emagorilla.
Ta sõimas ja vandus ja saatis mind sinna,
kuhukohta mul tõest' oli võimatu minna.
Kord kutsuti jälle meid restoran "Rooma"
ühte peenesse lihvitud seltskonda jooma.
Seal lauad olid kaetud ja muusika saalis
ja kõrgemast seisusest publikum praalis.
Ma nägin, kuis härradel tõusis seal tuju,
kui näha said jälle seda punapea kuju.
Ka mina sain salaja tema peal' uhkeks
ja mõtlesin: Viiust suu pühkige puhtaks.
Küll oli seal lõbu, küll oli seal janti,
küll kisati, karjuti, tehti jazzbanti.
Ja ah seda Viiut ja oh seda Viiut,
ta laulis seal välja kõik soolod ja triod.
Siis nägin, kui palju ta arenend kunstis,
kui püksata laua peal plastikat tantsis.
Ja tihti nad kadusid kõrvalkabinetti -
kui küsisin, öeldi, et teevad tualetti.
Mull' anti ka preili, üks tilla Mimoosa,
kel nina oli lilla ja nägu oli roosa.
Küll tegi ta minuga tükka ja draamat
ja sohva peal näitas mull' fatamorgaanat.
Nii hullu ei ole ma näinud veel ilmas -
mind püüdriga üleni ära ta tolmas.
Siis ütles üks härra, et meeldin ma talle,
hea palga eest teenistust anda võib mulle.
Sain härralt jootraha ja tegime maha:
ta annab mull' Tondile öövahi koha.
Töövaevast sain lahti ja laiselda mahti,
muud polnud kui lagunend putkat mul vahti'.
Kui hommikul töölt mina kodusse jõudsin,
siis Soodoma-Komorra eest mina leidsin.
Ei keegi või kujuta' ette mu muljet,
kui nägin nii selgelt öölahingu jäljed.
Mu tuba oli maani täis suitsu ja vingu
ja asemesambad olid lükatud längu.
Siis küsisin Viiult, mis pidu siin peeti -
sa kõigutad seega mu autoriteeti.
Ka kojamees vandus: Siit välja nüüd käige,
see haarem kus kurat kuu jooksul siit viige.
Si8is ütlesin Viiul': sa raisku mul lähed.
kui öösiti joomas sul käivad siin mehed.
Tema vastu: Mats ära sa Viiuks mind hüüa;
ma olen nüüd preili, kel nimeks Sofia.
Nüüd hoopis ma elama lähen hotelli -
võid otsida omal' teist seesugust lolli.
Siis taipasin pettust, siis taipasin paha,
et kadund mu härra, ta jätnud mind maha.
Küll olin ma tola, küll olin ma hani!
Ta Tondil kui lolli mind vahtima pani.
Ma olin nii pigis, mul vesi tuli ahju.
Mu raha kõik läbi ja Viiust oli kahju.
Siis lonkisin linnas kui kudenud kala,
et jälgile juhtuda tal kuskil sala.
Üksainus kord nägin veel teda "Ernestis"
ja härrat, kes putkat mul vahtida käskis.
Kui ära ma tahtsin sealt viia Sofia,
siis lasti mind viisakalt venesse viia.
Kui keegi mult küsib, kus elab nüüd Viiu,
ma temale vastan: "pashol tõ na huju!"