Kolmekümnene naine ei tea veel mida tahab. Samuti ei oska ta seksida, süüa teha ja üleüldse on veel liiga ilus. Parem võtan suuna mõne poolesajase ukse taha, järjekorda. Lasen ennast jalaga segada ja olen talle üks paljude austajate hulgast. Konkureerin ta koera, küüliku ja kodustatud ämblikuga. Kui oleksin liblikas, tooksin värve ta koristamata tuppa. Lendleksin mustadelt nõudelt laiali vedelevatele asjadele ja naudiks räige keemia lõhnu, millega ta end nooremaks kõrvetab. See on midagi, mis kestab kindlalt ja igavesti, sest vanemaks ta pole nõus jääma. 10 aasta pärast teeb ta silmi ette kahekymnestele, jõudnud pensionikka, on vitaalsus löömatuks trumbiks abiturientidele. Sellise naise kõrval on elu ja tunne, et elad. Kolmkümnesega aga ei tea iial, mis homne päev toob.