Ühel päeval palju aega tagasi, kui ma taipasin, et mul puuduvad anded, mida inimesed imetleda võiksid, vaatamata sellele, et ma pole kunagi kannatanud kiusamise või tähelepanu puudumise all..., võtsin ma oma elu suhtes vastu otsuse: Olla see, kelle kaudu Jumal inimestele naeratab (kas ma olen sellest kuskil rääkinud?).
See oli palju aega tagasi.
Aga nüüd on kõik muutunud. Hetkel mul ei olegi motot, aga ma tunnen, et kõige paremini iseloomustab mind selline ütlus:
I see a lot of people with problems every day and I know that I am one of them.
Kas pole kummaline. Päris huvitav, mida keegi võiks arvata sellisest muundumisest.