On öö. Istun oma pisikeses toas ja kuulan Fields of Gold'i. Vaatan aknast helekollast kuud ja tean, et sina vaatad ka.

Olen kurb, sest ma igatsen sind ja mul on kõrini, et sa juba ei tule. Mõtlen, milline sa välja võiksid näha. Kindlasti pikk ja tugev. Tumedate juuste ja ilusate silmadega. Lõhnad sa kindlasti millegi hea järele ja riided pole sul ka pahad.
Ahh, mis tähtsust sel on. Peaasi, et ükskord tuled mu juurde.
Kujutan sind veel korraks ette; oled just magama sättinud, lebad üksinda oma suures voodis ja vaatad seda sama helekollast kuud, nagu minagi, ja mõtled kus ja kes su teine pool küll võiks olla.

Kujutad ette mu tumepruune juukseid, säravaid mererohelisi silmi ja igatsevat pilku. Ma tean, et juba ma armastangi sind.
See on nagu kaugsuhe, selle vahega, et me pole kunagi kohtunud. Kui oleks, siis ei oleks ma saanud sind ju ometigi märkamata jätta. Ma armastan sind, igatsen sind ja tahan sind juba kohata.

Sting laulab mulle juba kahekümnendat korda vaikselt kõrva sisse. Ikka ei saa küllalt. See on lihtsalt nii imeilus lugu.

Miski piinab sees. Mind on pikemat aega juba segased tunded valdanud. Kurbus, igatsus, ootusärevus, teadmatus, meeleheide, üksindus, mingi tundmatu vajadus millegi järele, teadmata mille. Kurbus hiilib jälle vaikselt põue. Nii palju armastust mahub minu sisse, aga pole kedagi kellele seda kinkida.
Ta kasvab ja kasvab, juba on seda südames nii palju, et tahab lõhkeda. Ja see teeb füüsiliselt haiget. Tahaks täiest kõrist karjuda. Võimaluse korral teeksin seda, ehk hakkaks parem.

Mitte keegi ei saa aru, miks mul peigmeest pole. Olen ju noor ja kena. Ma ise saan aru küll, ma ootan ju sind, ma ei taha igat ette juhtuvat. Ja ma tean, et tulemata sa ei jää. Sa lihtsalt ei tohi mulle nii teha.

Ma tunnen, et ei ole seda lihtsalt mitte kuidagi ära teeninud. Aga millal sa tuled, seda ei tea keegi. Ja see ootamine tundub lõputu.
Aga kuidas sind küll otsida sellest suurest maailmast? Ma ei tea su nime, vanust, välimust, ega üldse mitte midagi. Tunne mu sees ei anna ikka asu, sa oled ajaliselt lähedal, tunnetan seda. Igatsus on üks kole loom, kes elab mu südames.

Sind oodates..

Kole lugu, kui sedasi meeleheitlikult armastust armastatakse. Kole selles mõttes, et siis võib ette juhtuda kesiganes tolgus, kes vaid seda sinule vajalikku signaali oskab anda, et tema nagu oleks see õige nüüd ja oledki kadunud hing. Siis hakkab hinge kraapima hoopis fakt, et miks ta kogu aeg ei helista või sõnumeid ei saada, sest sina ju mõtled kogu aeg talle. Ükski mees ei suuda 100% talle pandud ootusi täita. Sellepärast redigeeri oma mõtted ringi ja ära kuula ka pidevalt oma lemmiklaulu üksinduses, nii võib hulluks minna. Kui oled noor, siis naudi seda! Käi ringi ja jälgi teisi tähelepanelikult, siis märkad õige pea, et sulle tundunud ilusa armastuse fasaadi taga on tegelikult ka väga palju piinlemist ja südamevalu. Üksiku ootusevalu on palju leebem, kui teise poolt tekitatud hingepiin.

A teab ilmselt kogemuse pinnalt, mida räägib. See on pessimisti seisukoht. Pessimist aga võib olla endine optimist, kelle roosad prillid on ära võetud. Samas võib sinul teisiti minna. Nimelt nii, et need roosad prillid jäetakse sulle alles.

Soovitusi ei anna, küllap igaüks teab ise, mis talle hea ja kasulik on.

A-le ..
Asi ei ole meeleheitikult armastuse armastamises.. Ma olen pigem realist ja alati 2 jalaga maa peal...
Aga just tahaksingi seda tunda, et keegi lööb mõtted sassi...

Seda enam, et juba päike näitab end ja kevad on käeulatuses, sellist ilusat aega lihtsalt ei tahaks üksi nautida:)

Ja selle tolgusejutuga ma ei tahaks küll nõustuda, siis ma peaksin ju põhimõtteliselt selle mõtte üldse maha matma, et võiksin kellegi leida, äkki on veel tolgus kah!
Ja teisalt, olen suhteliselt valiv inimene, olen juba üsna mitu aastat vaba olnud ehk õige ootuses ja usun, et see ükskord tasub end ära!

Mõtlesin lihtsalt siin ka ringi vaadata ja maad uurida.

Üks, mis on su juures tõeliselt meeldiv, on hea kirjaoskus:)
Muus osas jätks otsad lahti, ei te ju, et kui su kaks jalga ongi maas, kui pilvedes see pea samal ajal võib olla:))
Olin ka kunagi seda armastuse usku, et see õige lööb kõik segi pääs jne jne, nagu meile igast kanalist lauldakse. Nüüd olen armastuse usku endiselt, et see õige asi on, kuid et seda ka päriselt õnnestub kohata, seda enam naljalt ei usu. Ja sellepärast ka hindan enam tasakaalukust ja meelerahu, kui ülevoolavaid tundelaineid. Enne tahaks veenduda, kas vundamendiks on ikka siirus ja ausus, kui mitte, saab kukkumine olema kõrge ja valulik, seda ei taha.
Niiet mida nüüd teha sinuga siis:))) Räägid minu usust, millest ise hakkan välja kasvama.. ehk lahendab küsimuse vanusevahe, pakun, et oled noorem, mina juba pisut üle neljakümne.

Tahaksin ka hirmsasti nõu anda. Usu armastusse, aga ära looda, et keegi sind uneleva pilgu ja kuuuurimise pärast huvitavaks ja armastusväärseks peab. Ma ei tunne sind ja loodan, et erined väga palju minust, kes ma olin noor ja ootasin ja ootasin... ja ta ei olegi tulnud... Kardan, et nüüd on juba hilja ja püüan mitte kibestuda...
Ära oota!Tee sellele unelemisele tuul alla kuni äkki märkad: ta on käes! Tegutse, torma ringi, suhtle, õpi, reisi ... ära võta iga vastassoo esindajat potentsiaalse armastatuna. Ära kujuta endale ette ja ära ihka liialdusi... Õigel hetkel tunned ta ära. Hoian sulle pöialt.

annaks ka nõu kuid su mailbox on täis ja sulle pole võimalik kirjutada!

, parim ravi igatsuse vastu on lumes püherdamine......:-)

Saame tuttavaks,kui oled kuni 31a,lastetu,mittesuitsetav ja üekaalutu naisterahvas.

Lapsi pole, suitsu ei tee, kaal on kontrolli all ja 31 aastast jääb ka üsna palju veel puudu;)