Saame tuttavaks
xanaximehed
| Anti Xanax 23. veebruar 2014, kl 21.37 |
Loodan et sellest on kellelegi kasu ja ei ma kuluta siin oma aega tühjaks meelelahutuseks. Omal ajal oleksin olnud väga tänulik, kui mulle keegi järgnevat oleks seletanud.
Antud juhul lahkame psüühilist päritolu depressiooni, mis on valdav.
Ühte lausesse kokku võttes, on depressiooni põhjuseks tunne, et ei suudeta oma probleeme lahendada, ehk teisisõnu lootusetuse tunne. See tunne omakorda vallandab ajus hulga teatud protsesse, mis lõpuks väljenduvadki depressioonina.
Kaasaegse psühholoogia üks põhipuudusi on see, et nähakse inimest ja tema mõistust bioloogilise masinana, kus kõik tema tegevuse väljendus on elektrokeemiliste protsesside tulemus, mille määravad geenid.
Pigem on lähedasem võrdlus arvuti riist- ja tarkvaraga.
Igale it-mehele oleks absurdne iga tõrke puhul mõne programmi töös minna füüsiliselt arvuti seadmete kallale ja üritada lahendada viga näiteks läbi lõigates juhtradasid mikroskeemil või vahetades välja erinevaid komponente. Ei ole ju loogiline?
Paraku sellega tegeleb meie kaasaegne psühhiaatria.
Inimmõistus koosneb põhimõtteliselt kahest osast - teadvustatud ja alateadlikud protsessid. Ei ole kindlat piiri alateadvuse ja teadvuse vahel, vaid on teadvustatuse erinevad astmed. On protsesse, mida me igapäevaselt muidu tähele ei pane, aga kui nendele tähelepanu juhtida, siis on täiesti jälgitavad. Näiteks, rattaga sõitma õppides me teadvustame iga oma liigutust ja kõige selle selle kordineerimine nõuab tohutult suur pingutust ja energiat. Samas kui rattasõit selge, on kogu see tegevus delegeeritud alateadvusele ja me saame rahulikult sõidust rõõmu tunda ja mõelda kõrvalisi mõtteid, samal ajal, kui nö. automaatika hoolitseb selle eest, et me tervelt sõidu lõpetaksime.Tahte korral on kõike seda kordinatsiooni ja tegevust võimalik teadlikult jälgida.
Samas on asju, millest teadlikuks me ka kõige pagema tahtmise juures ei saa. Näiteks foobiate puhul võib olla tegu mingi traumeeriva sündmusega inimese varasemas elus, mille mälestuse psüühika on blokeerinud, et tagada inimese enam-vähem funtsioneerimine. Samas mõjutab see sündmus inimese kogu edasist elu, ilma, et ta iseseisvalt põhjusest kuidagi teadlikuks saaks.
Milleks on inimesel alateadvus, ei osata päis kindalalt veel põhjendada, aga selge on see, et see täidab mitmeid eri funtsioone - protsesside automatiseerimine(õppimine, tingrefleksid), veenev valetamine (väga huvitav ja intrigeeriv rakendus).
Alateadvust võib põhjendatult nimetada programmide kogumikuks, mis lihtsustavad igapäevast tegevust ja vajadusel parandavad ellujäämis- ning soojätkamisvõimalusi.
Alateadvuslike protsesse võib tinglikult jaotada kaheks - õpitud ja bioloogilised protsessid. Esimese näiteks olid rattasõit ja foobia, teisel puhul on tegemist meile varastelt esivanematelt ja evolutsiooni käigus päritud tungid ja instinktid. Näiteks on ühine meestele, sõltumata kultuurilisest taustast , eelistada naisi kelle talje ja puusade suhe on 0,7. Sellised naised on kõige fertiilsemad ja eelistus seetõttu meestesse bioloogiliselt sisse programmeeritud.
Alateadvusel on kaks olulist puudust - ta ei erista head halvast, kasulikku kahjulikust, eetilist ebaeetilisest ja ta ei tee vahet reaalsusel ja kujutlusel. Ta funtsioon on vaid tagada meie ellujäämine, heaolu ja sigimine seda põhiliselt emotsioonide kaudu, mis annavad tegevuseks vajaliku energia.
Õpitud alateadlike protsesside sisestamine käib põhiliselt kahel viisil - tegevuse (mõtete) kordamine ja tugev emotsionaalne läbielamine (tavaliselt traumeeriv), mis võib jätta jälje kogu eluks. Meid huvitab rohkem see esimene.
Põhimõtteliselt mingit mõtteviisi korrates me loome oma alateadvuses teatud veendumuse, uskumuse, mis hakkab määrama meie tegevust ja mõjutama mõtteid, hoolimata, kas sel on reaalusega mingit pistmist või kas see meile pikemas perspektiivis kasulik on.
Hea näide: noor naisterahvas, kes on mõjutatud reklaamidest ja meediast tulevast ajupesust, sisendab endale veendumuse, et ta on ülekaaluline ja seeläbi vastassoole ebaatraktiivne, mistõttu ei ole tal lootustki endale kaaslast leida ja õnnelikuks saada, kui tal ei ole modelli välimust. Kompleksi ja madalat enesehinnangut mis selleläbi on tekkinud (tõenäoliselt ka söömishäired), on väga keeruline välja ravida ja need mõjutavad sügavalt selle naisterahva edasist elu.
Selline mittekonstruktiivne veendumus hakkab elama oma elu ja kui tekib piisav konflikt veendumuse (ideaali) ja reaalsuse vahel, hakkab see programm oluliselt sekkuma inimese mõtteprotsessidesse otsides antud probleemile lahendust.
Ellmise näite puhul peab noor neiu oma väljanägemist takistuseks heaolu, turvatunde ja soojätkamise saavutamisel, mille läbi käivituvad protsessid, mis otivad lahendust. Seda aga mõttetegevuse suunamisel selle probleemi lahendamiseks. Ehk psühholoodgias tuntud termin sundmõtted. Kui aga lahendust ei tule, jääb protsess käima ja kurnab aju ning organismi. Sellest ongi tingitud ebameeldivad aistingud seoses depressiooniga - väsimus, kurnatus,kognitiivsete funtsioonide, mõtlemisvõime kaotus,keskendumisraskused, rõõmu kogemise võimetus (me ei saa olla korraga veendunud oma õnnetuses ja samal ajal rõõmu tunda),apaatia, motivatsioonipuudus (kogu aur läheb pakilisema probleemi lahendamisele), unetus (ei suuda sundmõtteid välja lülitada). Kui isik tõlgendab probleemi eluohtlikuna või kaob eluisu ja tekivad suidsiidsed mõtted, on väga tõenäoline paanikahäire teke. Paanika on loomade võitle või põgene reaktsioon( ingl.k. fight or flight), mis annab kasutusse kõik reservid ja energia tegutsemaks ellujäämise nimel. See reaktsioon tingib terve kokteili hormoonide vabanemise tohutus koguses, aju kognitiivsete funktsioonide pidurdumise (ei ole ju aega arutleda, kas tasub ikka joosta või mitte) ja reflektoorsete autonoomsete funktsioonide võimendumise. Kui tegemist on irratsionaalse paanikaga, kogeb inimene seda erakordselt ebameeldivate aistingutena - peapööritus tohutu hirm, põgenemisvajadus, aga pole mille eest põgeneda. Isiklikult, kõige ebameeldivam asi, mida elus olen kogenud.
Eelnevat lugedes saab vast igaüks aru, miks on ebaloogiline või lausa kuritegelik ravida antud probleemi sümptomeid aju tuimestamisega. Probleem - vildakad veendumused ja ellusuhtumine jäävad alles.
Pole siis ime, et depressioon või ärevushäire kipub korduma ja inimesed on ravimifirmade lõa otsas kogu eluks.
Psühhiaatrid tänapäeval ajavad aga DSM´is (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) näpuga järge ja panevad sümptomite põhjal diagnoose. Iga diagnoosi puhul on aga ettenähtud teatud ravimid, mis siis patsiendile välja kirjutatakse ja need ongi ainsad vahendid, mida tänapäeval tahetakse v. viitsitakse kasutada. Loomulikult ei jäta ravimifirma arsti selle heateo eest tänamata ;)
Antud juhul lahkame psüühilist päritolu depressiooni, mis on valdav.
Ühte lausesse kokku võttes, on depressiooni põhjuseks tunne, et ei suudeta oma probleeme lahendada, ehk teisisõnu lootusetuse tunne. See tunne omakorda vallandab ajus hulga teatud protsesse, mis lõpuks väljenduvadki depressioonina.
Kaasaegse psühholoogia üks põhipuudusi on see, et nähakse inimest ja tema mõistust bioloogilise masinana, kus kõik tema tegevuse väljendus on elektrokeemiliste protsesside tulemus, mille määravad geenid.
Pigem on lähedasem võrdlus arvuti riist- ja tarkvaraga.
Igale it-mehele oleks absurdne iga tõrke puhul mõne programmi töös minna füüsiliselt arvuti seadmete kallale ja üritada lahendada viga näiteks läbi lõigates juhtradasid mikroskeemil või vahetades välja erinevaid komponente. Ei ole ju loogiline?
Paraku sellega tegeleb meie kaasaegne psühhiaatria.
Inimmõistus koosneb põhimõtteliselt kahest osast - teadvustatud ja alateadlikud protsessid. Ei ole kindlat piiri alateadvuse ja teadvuse vahel, vaid on teadvustatuse erinevad astmed. On protsesse, mida me igapäevaselt muidu tähele ei pane, aga kui nendele tähelepanu juhtida, siis on täiesti jälgitavad. Näiteks, rattaga sõitma õppides me teadvustame iga oma liigutust ja kõige selle selle kordineerimine nõuab tohutult suur pingutust ja energiat. Samas kui rattasõit selge, on kogu see tegevus delegeeritud alateadvusele ja me saame rahulikult sõidust rõõmu tunda ja mõelda kõrvalisi mõtteid, samal ajal, kui nö. automaatika hoolitseb selle eest, et me tervelt sõidu lõpetaksime.Tahte korral on kõike seda kordinatsiooni ja tegevust võimalik teadlikult jälgida.
Samas on asju, millest teadlikuks me ka kõige pagema tahtmise juures ei saa. Näiteks foobiate puhul võib olla tegu mingi traumeeriva sündmusega inimese varasemas elus, mille mälestuse psüühika on blokeerinud, et tagada inimese enam-vähem funtsioneerimine. Samas mõjutab see sündmus inimese kogu edasist elu, ilma, et ta iseseisvalt põhjusest kuidagi teadlikuks saaks.
Milleks on inimesel alateadvus, ei osata päis kindalalt veel põhjendada, aga selge on see, et see täidab mitmeid eri funtsioone - protsesside automatiseerimine(õppimine, tingrefleksid), veenev valetamine (väga huvitav ja intrigeeriv rakendus).
Alateadvust võib põhjendatult nimetada programmide kogumikuks, mis lihtsustavad igapäevast tegevust ja vajadusel parandavad ellujäämis- ning soojätkamisvõimalusi.
Alateadvuslike protsesse võib tinglikult jaotada kaheks - õpitud ja bioloogilised protsessid. Esimese näiteks olid rattasõit ja foobia, teisel puhul on tegemist meile varastelt esivanematelt ja evolutsiooni käigus päritud tungid ja instinktid. Näiteks on ühine meestele, sõltumata kultuurilisest taustast , eelistada naisi kelle talje ja puusade suhe on 0,7. Sellised naised on kõige fertiilsemad ja eelistus seetõttu meestesse bioloogiliselt sisse programmeeritud.
Alateadvusel on kaks olulist puudust - ta ei erista head halvast, kasulikku kahjulikust, eetilist ebaeetilisest ja ta ei tee vahet reaalsusel ja kujutlusel. Ta funtsioon on vaid tagada meie ellujäämine, heaolu ja sigimine seda põhiliselt emotsioonide kaudu, mis annavad tegevuseks vajaliku energia.
Õpitud alateadlike protsesside sisestamine käib põhiliselt kahel viisil - tegevuse (mõtete) kordamine ja tugev emotsionaalne läbielamine (tavaliselt traumeeriv), mis võib jätta jälje kogu eluks. Meid huvitab rohkem see esimene.
Põhimõtteliselt mingit mõtteviisi korrates me loome oma alateadvuses teatud veendumuse, uskumuse, mis hakkab määrama meie tegevust ja mõjutama mõtteid, hoolimata, kas sel on reaalusega mingit pistmist või kas see meile pikemas perspektiivis kasulik on.
Hea näide: noor naisterahvas, kes on mõjutatud reklaamidest ja meediast tulevast ajupesust, sisendab endale veendumuse, et ta on ülekaaluline ja seeläbi vastassoole ebaatraktiivne, mistõttu ei ole tal lootustki endale kaaslast leida ja õnnelikuks saada, kui tal ei ole modelli välimust. Kompleksi ja madalat enesehinnangut mis selleläbi on tekkinud (tõenäoliselt ka söömishäired), on väga keeruline välja ravida ja need mõjutavad sügavalt selle naisterahva edasist elu.
Selline mittekonstruktiivne veendumus hakkab elama oma elu ja kui tekib piisav konflikt veendumuse (ideaali) ja reaalsuse vahel, hakkab see programm oluliselt sekkuma inimese mõtteprotsessidesse otsides antud probleemile lahendust.
Ellmise näite puhul peab noor neiu oma väljanägemist takistuseks heaolu, turvatunde ja soojätkamise saavutamisel, mille läbi käivituvad protsessid, mis otivad lahendust. Seda aga mõttetegevuse suunamisel selle probleemi lahendamiseks. Ehk psühholoodgias tuntud termin sundmõtted. Kui aga lahendust ei tule, jääb protsess käima ja kurnab aju ning organismi. Sellest ongi tingitud ebameeldivad aistingud seoses depressiooniga - väsimus, kurnatus,kognitiivsete funtsioonide, mõtlemisvõime kaotus,keskendumisraskused, rõõmu kogemise võimetus (me ei saa olla korraga veendunud oma õnnetuses ja samal ajal rõõmu tunda),apaatia, motivatsioonipuudus (kogu aur läheb pakilisema probleemi lahendamisele), unetus (ei suuda sundmõtteid välja lülitada). Kui isik tõlgendab probleemi eluohtlikuna või kaob eluisu ja tekivad suidsiidsed mõtted, on väga tõenäoline paanikahäire teke. Paanika on loomade võitle või põgene reaktsioon( ingl.k. fight or flight), mis annab kasutusse kõik reservid ja energia tegutsemaks ellujäämise nimel. See reaktsioon tingib terve kokteili hormoonide vabanemise tohutus koguses, aju kognitiivsete funktsioonide pidurdumise (ei ole ju aega arutleda, kas tasub ikka joosta või mitte) ja reflektoorsete autonoomsete funktsioonide võimendumise. Kui tegemist on irratsionaalse paanikaga, kogeb inimene seda erakordselt ebameeldivate aistingutena - peapööritus tohutu hirm, põgenemisvajadus, aga pole mille eest põgeneda. Isiklikult, kõige ebameeldivam asi, mida elus olen kogenud.
Eelnevat lugedes saab vast igaüks aru, miks on ebaloogiline või lausa kuritegelik ravida antud probleemi sümptomeid aju tuimestamisega. Probleem - vildakad veendumused ja ellusuhtumine jäävad alles.
Pole siis ime, et depressioon või ärevushäire kipub korduma ja inimesed on ravimifirmade lõa otsas kogu eluks.
Psühhiaatrid tänapäeval ajavad aga DSM´is (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) näpuga järge ja panevad sümptomite põhjal diagnoose. Iga diagnoosi puhul on aga ettenähtud teatud ravimid, mis siis patsiendile välja kirjutatakse ja need ongi ainsad vahendid, mida tänapäeval tahetakse v. viitsitakse kasutada. Loomulikult ei jäta ravimifirma arsti selle heateo eest tänamata ;)
| kaaluja 23. veebruar 2014, kl 21.46 |
| probleem on olemas 23. veebruar 2014, kl 22.18 |
Tänan, Anti- Xanax, arvan ise samuti, et sundmõtted a la /eukdas, ilus, rikas/ piitsutavad liigset väsimust ja võivad viia läbipõlemiseni. Kuidas alateadvus korda saada, see ongi lahendamist vajav probleem.
Et ravimitööstus ka soolapuhusmisega tegeleb, on arvatava ärimudelina reaalne. Samas, vananemisega ju käivad kaasas teatud protsessid, kellel siis unetus, kellel väsimus, jne. Olen ikka mõelnud, et miks on noored tüdrukud nii rõõmsad ja vanad naised nii kurjad, õelad, virilad. Miks noored on moekad, vanad konservatiivsed ja mässumeelsus asendub vanainimese jonniga. Samas, meeste puhul toimub mingl tasandil muutus kahekümnendates, mil paljud rõõmsameelsed poisid sulguvad endasse ja hakkavad seltskondlikku suhtlemist vältima, näiteks Arno " Kevade" raamatust.
Et ravimitööstus ka soolapuhusmisega tegeleb, on arvatava ärimudelina reaalne. Samas, vananemisega ju käivad kaasas teatud protsessid, kellel siis unetus, kellel väsimus, jne. Olen ikka mõelnud, et miks on noored tüdrukud nii rõõmsad ja vanad naised nii kurjad, õelad, virilad. Miks noored on moekad, vanad konservatiivsed ja mässumeelsus asendub vanainimese jonniga. Samas, meeste puhul toimub mingl tasandil muutus kahekümnendates, mil paljud rõõmsameelsed poisid sulguvad endasse ja hakkavad seltskondlikku suhtlemist vältima, näiteks Arno " Kevade" raamatust.
| Anti Xanax 23. veebruar 2014, kl 22.23 |
| Anti Xanax 23. veebruar 2014, kl 22.26 |
probleem on olemas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tänan, Anti- Xanax, arvan ise samuti, et sundmõtte
> d a la /eukdas, ilus, rikas/ piitsutavad liigset v
> äsimust ja võivad viia läbipõlemiseni. Kuidas alat
> eadvus korda saada, see ongi lahendamist vajav pro
> bleem.
>
> Et ravimitööstus ka soolapuhusmisega
> tegeleb, on arvatava ärimudelina reaalne. Samas,
> vananemisega ju käivad kaasas teatud protsessid, k
> ellel siis unetus, kellel väsimus, jne. Olen ikka
> mõelnud, et miks on noored tüdrukud nii rõõmsad j
> a vanad naised nii kurjad, õelad, virilad. Miks no
> ored on moekad, vanad konservatiivsed ja mässumeel
> sus asendub vanainimese jonniga. Samas, meeste puh
> ul toimub mingl tasandil muutus kahekümnendates, m
> il paljud rõõmsameelsed poisid sulguvad endasse ja
> hakkavad seltskondlikku suhtlemist vältima, näite
> ks Arno " Kevade" raamatust.
Kuskil ei ole kirjas, et elu peab olema kerge ja naudinguid täis.
-------------------------------------------------------
> Tänan, Anti- Xanax, arvan ise samuti, et sundmõtte
> d a la /eukdas, ilus, rikas/ piitsutavad liigset v
> äsimust ja võivad viia läbipõlemiseni. Kuidas alat
> eadvus korda saada, see ongi lahendamist vajav pro
> bleem.
>
> Et ravimitööstus ka soolapuhusmisega
> tegeleb, on arvatava ärimudelina reaalne. Samas,
> vananemisega ju käivad kaasas teatud protsessid, k
> ellel siis unetus, kellel väsimus, jne. Olen ikka
> mõelnud, et miks on noored tüdrukud nii rõõmsad j
> a vanad naised nii kurjad, õelad, virilad. Miks no
> ored on moekad, vanad konservatiivsed ja mässumeel
> sus asendub vanainimese jonniga. Samas, meeste puh
> ul toimub mingl tasandil muutus kahekümnendates, m
> il paljud rõõmsameelsed poisid sulguvad endasse ja
> hakkavad seltskondlikku suhtlemist vältima, näite
> ks Arno " Kevade" raamatust.
Kuskil ei ole kirjas, et elu peab olema kerge ja naudinguid täis.
| Anti Xanax 23. veebruar 2014, kl 22.29 |
| õde 23. veebruar 2014, kl 23.30 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 693 |
to Anti Xanax
Tänan, hea lugemine oli. Samas mõistan ma ka inimesi, kes abi leidnud Xanaxist või Ad-dest. Eks alguses pigem katsetatakse ravimitega ja kui need ei aita, siis hakatakse muid lahendusi otsima.
Ainult et sa kirjeldad siin psühholoogilist depressiooni, aga selle vastu psühhiaatrid eriti varmalt AD-sid välja ei kirjutagi. Ad-dest on kasu bioloogilist depressiooni põdevatel inimestel, kellel on sellele kas pärilik taust, ajukeemiast tulenev häire (serotoniini vähesus, dopamiini regulatsiooni häired jms). Sellisel juhul jääb puudekallistamisest väheks.
Tänan, hea lugemine oli. Samas mõistan ma ka inimesi, kes abi leidnud Xanaxist või Ad-dest. Eks alguses pigem katsetatakse ravimitega ja kui need ei aita, siis hakatakse muid lahendusi otsima.
Ainult et sa kirjeldad siin psühholoogilist depressiooni, aga selle vastu psühhiaatrid eriti varmalt AD-sid välja ei kirjutagi. Ad-dest on kasu bioloogilist depressiooni põdevatel inimestel, kellel on sellele kas pärilik taust, ajukeemiast tulenev häire (serotoniini vähesus, dopamiini regulatsiooni häired jms). Sellisel juhul jääb puudekallistamisest väheks.
| Anti Xanax 24. veebruar 2014, kl 11.14 |
õde Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to Anti Xanax
>
> Tänan, hea lugemine oli. Sama
> s mõistan ma ka inimesi, kes abi leidnud Xanaxist
> või Ad-dest. Eks alguses pigem katsetatakse ravimi
> tega ja kui need ei aita, siis hakatakse muid lahe
> ndusi otsima.
>
> Ainult et sa kirjeldad siin
> psühholoogilist depressiooni, aga selle vastu psüh
> hiaatrid eriti varmalt AD-sid välja ei kirjutagi.
> Ad-dest on kasu bioloogilist depressiooni põdevate
> l inimestel, kellel on sellele kas pärilik taust,
> ajukeemiast tulenev häire (serotoniini vähesus, do
> pamiini regulatsiooni häired jms). Sellisel juhul
> jääb puudekallistamisest väheks.
Valdav osa depressioonist ongi psüühiline depressioon. Kindlasti on ka selliseid füsioloogilisi põhjuseid, mis toovad endaga kaasa depressiooni ilma psüühiliste teguriteta, aga tänapäeva ühiskonnas epideemiana leviva diagnoosi puhul on reeglina siiski tegemist psüühilise teguriga.
Nii nagu igasuguste muude pärilike kalduvuste puhul, ei tähenda see, et sul on sellised geenid, sa jäädki depressiooni ja sul ei ole lootustki normaalsele elule. Juba ainuüksi teadmine, et sul on sellisne pärilik eeldus võib vastava protsessi vallandada - self fulfilling prophecy.
Depressioon ei ole haigus vaid sümptom!
Ei ole olemas sellist kliinilist testi (vereanalüüs, eeg...), mille põhjal saab määrata, et on tegemist vastava "haigusega". Diagnoos pannakse puhtalt sümptomite põhjal. On ju loomulik, et inimesed kogevad oma elus kurbust, rõõmu, viha jne. meeleolu kõikumised on osa meie elust. Imelik oleks kohe hakata arstimeid manustama, kui meeleolu on mingil põhjusel rusutud. Nii me oleme varsti otsapidi Aldous Huxley "Hea Uus Ilm" maailmas, kui normaalseks peetakse ainult "rõõmus ja rahul" meeleseisundit. Masendus, ärevus, viha on signaaltuli, mis ütleb, et midagi tuleb muuta, nagu füüsiline valu annab märku, et võta näpp naela pealt ära, kui seda haamriga seina lööd. Või peaks kangeid valuvaigisteid tarvitama ja jätkama sama tegevust? ;)
10% meie elust on see mis meiega juhtub, 90% see, kuidas me sellesse suhtume.
-------------------------------------------------------
> to Anti Xanax
>
> Tänan, hea lugemine oli. Sama
> s mõistan ma ka inimesi, kes abi leidnud Xanaxist
> või Ad-dest. Eks alguses pigem katsetatakse ravimi
> tega ja kui need ei aita, siis hakatakse muid lahe
> ndusi otsima.
>
> Ainult et sa kirjeldad siin
> psühholoogilist depressiooni, aga selle vastu psüh
> hiaatrid eriti varmalt AD-sid välja ei kirjutagi.
> Ad-dest on kasu bioloogilist depressiooni põdevate
> l inimestel, kellel on sellele kas pärilik taust,
> ajukeemiast tulenev häire (serotoniini vähesus, do
> pamiini regulatsiooni häired jms). Sellisel juhul
> jääb puudekallistamisest väheks.
Valdav osa depressioonist ongi psüühiline depressioon. Kindlasti on ka selliseid füsioloogilisi põhjuseid, mis toovad endaga kaasa depressiooni ilma psüühiliste teguriteta, aga tänapäeva ühiskonnas epideemiana leviva diagnoosi puhul on reeglina siiski tegemist psüühilise teguriga.
Nii nagu igasuguste muude pärilike kalduvuste puhul, ei tähenda see, et sul on sellised geenid, sa jäädki depressiooni ja sul ei ole lootustki normaalsele elule. Juba ainuüksi teadmine, et sul on sellisne pärilik eeldus võib vastava protsessi vallandada - self fulfilling prophecy.
Depressioon ei ole haigus vaid sümptom!
Ei ole olemas sellist kliinilist testi (vereanalüüs, eeg...), mille põhjal saab määrata, et on tegemist vastava "haigusega". Diagnoos pannakse puhtalt sümptomite põhjal. On ju loomulik, et inimesed kogevad oma elus kurbust, rõõmu, viha jne. meeleolu kõikumised on osa meie elust. Imelik oleks kohe hakata arstimeid manustama, kui meeleolu on mingil põhjusel rusutud. Nii me oleme varsti otsapidi Aldous Huxley "Hea Uus Ilm" maailmas, kui normaalseks peetakse ainult "rõõmus ja rahul" meeleseisundit. Masendus, ärevus, viha on signaaltuli, mis ütleb, et midagi tuleb muuta, nagu füüsiline valu annab märku, et võta näpp naela pealt ära, kui seda haamriga seina lööd. Või peaks kangeid valuvaigisteid tarvitama ja jätkama sama tegevust? ;)
10% meie elust on see mis meiega juhtub, 90% see, kuidas me sellesse suhtume.
| kaaluja 24. veebruar 2014, kl 12.02 |
Anti Xanax
Tundub, et sul on AD suhtes paranoia?
Alustan sellest, et antidepressandid ei tekita sõltuvust (palun uuri vastavat kirjandust!). Antibiootikumiravi ei tohi ka katkestada, see ei tähenda, et neist sõltuvus on. AD ärajäämanähud võivad tekkida organismi harjumisest. Aga ei oma tähtsust, kui kaua on ravi kokku kestnud - 6 kuud või 2 aastat. Ja kui enne ravi lõppu AD manustamine lõpetada, võib olukord halveneda või uuesti korduda. Asi pole siin üldse sõltuvuses.
Muidu olen üsna suures osas su jutuga nõus. Tõsi, väga suurt rolli mängib ellusuhtumine ja alateadvusesse programmeeritud käitumine jne. Seda saab muuta erinevate psühhoteraapiate abil.
Siiski on depressioon haigus. Ajukeemia on paigast ära.
Üks mu lähedane, eluterve mõtlemisega, vaimsete huvidega, mõtteravi harrastav, inimene, kes teab väga hästi, et elus peab olema ka negatiivsust, et säiliks tasakaal jne. koges järjest traumaatilisi sündmusi (mitme lähedase surm mõnekuuliste vahedega), ei jõudnud ühest veel toibuda, tuli uus peale. Ta oli põhimõtteline AD vastane. Oo jaa! Ometi tema depressiooni sümptomid aina süvenesid. Ta sai ise ka sellest aru. Küll ta "ravitses" end, kuidas suutis, aga asi läks justkui hullemaks. Ma arvan, et kärsatas suure mõtlemisega kokku oma niigi kuival aju. Lõpuks soostus arsti juurde minema. Sai AD ravi peale. 2 nädala pärast inimesel juba silm säras ja ütles, et oli juba unustanud, mis tunne on olla inimene. Tegi ravi lõpuni, mingeid ärajäämanähtusid ei esinenud, enesetunne on siiani ok. Sellest on juba aastaid möödas :) Üks muutus toimus veel - ta ei ole enam põhimõtteline vastane :)
Mulle meeldib AD seoses piltlik näide. Depressioon on olukord, kus oled sattunud veekeerisesse. Ujud kuidas ujud, see ei õnnestu. AD aitavad inimese veekeerisest välja rahulikesse vetesse, kuid sealt kaldale peab inimene ise ujuma. Ehk siis oma mõtlemist muutma. Kui ta seda ei tee, satub peagi jälle keerisesse... AD annab jõu ja suutlikkuse inimesel ennast aidata.
Olen 100% nõus väitega, et tähtis pole see, mis juhtus, vaid see, kuidas sellele reageerida.
Tundub, et sul on AD suhtes paranoia?
Alustan sellest, et antidepressandid ei tekita sõltuvust (palun uuri vastavat kirjandust!). Antibiootikumiravi ei tohi ka katkestada, see ei tähenda, et neist sõltuvus on. AD ärajäämanähud võivad tekkida organismi harjumisest. Aga ei oma tähtsust, kui kaua on ravi kokku kestnud - 6 kuud või 2 aastat. Ja kui enne ravi lõppu AD manustamine lõpetada, võib olukord halveneda või uuesti korduda. Asi pole siin üldse sõltuvuses.
Muidu olen üsna suures osas su jutuga nõus. Tõsi, väga suurt rolli mängib ellusuhtumine ja alateadvusesse programmeeritud käitumine jne. Seda saab muuta erinevate psühhoteraapiate abil.
Siiski on depressioon haigus. Ajukeemia on paigast ära.
Üks mu lähedane, eluterve mõtlemisega, vaimsete huvidega, mõtteravi harrastav, inimene, kes teab väga hästi, et elus peab olema ka negatiivsust, et säiliks tasakaal jne. koges järjest traumaatilisi sündmusi (mitme lähedase surm mõnekuuliste vahedega), ei jõudnud ühest veel toibuda, tuli uus peale. Ta oli põhimõtteline AD vastane. Oo jaa! Ometi tema depressiooni sümptomid aina süvenesid. Ta sai ise ka sellest aru. Küll ta "ravitses" end, kuidas suutis, aga asi läks justkui hullemaks. Ma arvan, et kärsatas suure mõtlemisega kokku oma niigi kuival aju. Lõpuks soostus arsti juurde minema. Sai AD ravi peale. 2 nädala pärast inimesel juba silm säras ja ütles, et oli juba unustanud, mis tunne on olla inimene. Tegi ravi lõpuni, mingeid ärajäämanähtusid ei esinenud, enesetunne on siiani ok. Sellest on juba aastaid möödas :) Üks muutus toimus veel - ta ei ole enam põhimõtteline vastane :)
Mulle meeldib AD seoses piltlik näide. Depressioon on olukord, kus oled sattunud veekeerisesse. Ujud kuidas ujud, see ei õnnestu. AD aitavad inimese veekeerisest välja rahulikesse vetesse, kuid sealt kaldale peab inimene ise ujuma. Ehk siis oma mõtlemist muutma. Kui ta seda ei tee, satub peagi jälle keerisesse... AD annab jõu ja suutlikkuse inimesel ennast aidata.
Olen 100% nõus väitega, et tähtis pole see, mis juhtus, vaid see, kuidas sellele reageerida.
| Anti Xanax 25. veebruar 2014, kl 22.04 |
kaaluja,
Ma olen sinuga osaliselt nõus. Tõesti on juhtumid, kus inimesel on nii sügav depressioon, et ta ei suuda enam üldse endaga hakkama saada ja selgelt mõelda, mis puhul ainuüksi nõustamine ja teraapia ei ole piisavalt efektiivsed. Ravimikatsetused on näidanud ka, et raske sügava depressooni puhul on tõesti antidepressantidel efekt, mis ületab platseebot. Kergmate puhul, aga pole vahet, kas sööd ad.-te või suhrutablette.
Väitele, et ajukeemia on paigast ära vaidlen aga kategooriliselt vastu. Ei ole olemas sellist laborianalüüsi, mille kaudu saab kindlalt näidata, et inimesel on depressioon. Psühhiaatrid panevad diagnoosi puhtalt sümptomite alusel:
http://depression.about.com/od/diagnosis/a/howdiagnosed.htm
Ajukeemia paigast olek on vaid oletus, spekulatsioon, uskumus, millele ei ole siiani mingit teadusliku, meditsiinilist tõestust:
Although it is widely believed that a serotonin deficiency plays a role in depression, there is no way to measure its levels in the living brain. Therefore, there have not been any studies proving that brain levels of this or any neurotransmitter are in short supply when depression or any mental illness develops.
Allikas:
http://www.webmd.com/depression/features/serotonin
Lisaks:
http://depression.about.com/od/diagnostictools/a/bloodtest.htm
Hea argument ajukeemia teooria vastu on alkohol, mis teadaolevalt langetab vere seerumi serotoniini taset kuni 25% ja teeb seda ka kindlasti ajus. Samas on alkohol aga teadaolevatest üks tõhusamaid masenduse ravimeid (lühiajaliselt muidugi). Tõenäoliselt seisneb see toime kõrgemate kognitiivsete funktsioonide väljalülitamises ja seeläbi katkevad inimest pideval kurnavad sundmõtted, tekib "vabanemise" tunne.
Lõpetuseks, antidepressandid raudselt tekitavad sõltuvust. Küsimus on vaid semantikas. Inglise keeles on kaks mõistet - addiction ja dependence, millel on eesti keeles vaid üks vaste - sõltuvus. Esimest eristab teises vaid see, et vastavate ainete tarbimisel tekib nauding, mistõttu on soodumus liigtarvitamisele. Organismi harjumine ja võõrutusnähud on omased mõlemale.
Physiological dependence occurs when the body has to adjust to the substance by incorporating the substance into its 'normal' functioning. This state creates the conditions of tolerance and withdrawal. Allikas:
http://en.wikipedia.org/wiki/Addiction
Lisaks:
http://sciencenordic.com/scientist-antidepressants-cause-addiction
Ma olen sinuga osaliselt nõus. Tõesti on juhtumid, kus inimesel on nii sügav depressioon, et ta ei suuda enam üldse endaga hakkama saada ja selgelt mõelda, mis puhul ainuüksi nõustamine ja teraapia ei ole piisavalt efektiivsed. Ravimikatsetused on näidanud ka, et raske sügava depressooni puhul on tõesti antidepressantidel efekt, mis ületab platseebot. Kergmate puhul, aga pole vahet, kas sööd ad.-te või suhrutablette.
Väitele, et ajukeemia on paigast ära vaidlen aga kategooriliselt vastu. Ei ole olemas sellist laborianalüüsi, mille kaudu saab kindlalt näidata, et inimesel on depressioon. Psühhiaatrid panevad diagnoosi puhtalt sümptomite alusel:
http://depression.about.com/od/diagnosis/a/howdiagnosed.htm
Ajukeemia paigast olek on vaid oletus, spekulatsioon, uskumus, millele ei ole siiani mingit teadusliku, meditsiinilist tõestust:
Although it is widely believed that a serotonin deficiency plays a role in depression, there is no way to measure its levels in the living brain. Therefore, there have not been any studies proving that brain levels of this or any neurotransmitter are in short supply when depression or any mental illness develops.
Allikas:
http://www.webmd.com/depression/features/serotonin
Lisaks:
http://depression.about.com/od/diagnostictools/a/bloodtest.htm
Hea argument ajukeemia teooria vastu on alkohol, mis teadaolevalt langetab vere seerumi serotoniini taset kuni 25% ja teeb seda ka kindlasti ajus. Samas on alkohol aga teadaolevatest üks tõhusamaid masenduse ravimeid (lühiajaliselt muidugi). Tõenäoliselt seisneb see toime kõrgemate kognitiivsete funktsioonide väljalülitamises ja seeläbi katkevad inimest pideval kurnavad sundmõtted, tekib "vabanemise" tunne.
Lõpetuseks, antidepressandid raudselt tekitavad sõltuvust. Küsimus on vaid semantikas. Inglise keeles on kaks mõistet - addiction ja dependence, millel on eesti keeles vaid üks vaste - sõltuvus. Esimest eristab teises vaid see, et vastavate ainete tarbimisel tekib nauding, mistõttu on soodumus liigtarvitamisele. Organismi harjumine ja võõrutusnähud on omased mõlemale.
Physiological dependence occurs when the body has to adjust to the substance by incorporating the substance into its 'normal' functioning. This state creates the conditions of tolerance and withdrawal. Allikas:
http://en.wikipedia.org/wiki/Addiction
Lisaks:
http://sciencenordic.com/scientist-antidepressants-cause-addiction
| Anti Xanax 26. veebruar 2014, kl 09.47 |
| Oi Kuitore 26. veebruar 2014, kl 09.49 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 108 |
Anti Xanax Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vastuseks teemaalgataja küsimusele:
> http://wiki
> .answers.com/Q/How_does_xanax_make_you_feel?#slide
> =1
Tänan :)
-------------------------------------------------------
> Vastuseks teemaalgataja küsimusele:
> http://wiki
> .answers.com/Q/How_does_xanax_make_you_feel?#slide
> =1
Tänan :)
| probleem on olemas 01. märts 2014, kl 12.09 |
Anti Xanax, tänan kokkuvõtva info eest :). Olen viimasel ajal natuke omal käel kõige kohta lugenud, aga siiani kahjuks liiga pinnapealselt.
Eks ta nii ole, et suudad vabaneda häirivatest mõtetest, vabaned ka pingest. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud kirjutama ka toitumisteraapiast ning nisu ja suhkru sõltuvusttekitavast mõjust. Ma olen märganud, et sai ja teised tervaviljatooted tekitavad minus paduväsimust ja liigset und, samuti tõstavad kehakaalu. Ilmselt on see mingi varjatud gluteenitalumatus või häire süsivesikute ainevahetuses. Suhkur pidi olema kõige mõjusam narkootikum maailmas, seega õpin vältima väsimust tekitavaid toiduaineid, hea enesetunde nimel.
Veelgi rohkem häirivaid mõtteid tekitavad suhted. Väldin konfliktseid, vägivaldseid ja negatiivseid inimesi kodus, tööl ja meedias :)!
Eks ta nii ole, et suudad vabaneda häirivatest mõtetest, vabaned ka pingest. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud kirjutama ka toitumisteraapiast ning nisu ja suhkru sõltuvusttekitavast mõjust. Ma olen märganud, et sai ja teised tervaviljatooted tekitavad minus paduväsimust ja liigset und, samuti tõstavad kehakaalu. Ilmselt on see mingi varjatud gluteenitalumatus või häire süsivesikute ainevahetuses. Suhkur pidi olema kõige mõjusam narkootikum maailmas, seega õpin vältima väsimust tekitavaid toiduaineid, hea enesetunde nimel.
Veelgi rohkem häirivaid mõtteid tekitavad suhted. Väldin konfliktseid, vägivaldseid ja negatiivseid inimesi kodus, tööl ja meedias :)!
| kaaluja 01. märts 2014, kl 13.52 |
Tõsi see on, et teaduslikult ei ole veel tõestatud, kuidas täpselt ja mil moel ajukeemia paigast ära on. Jah, praegu alles oletatakse, kuidas on. Küllalt on ilmas asju, mida pole VEEL teaduslikult tõestatud, kuid mis on ikkagi olemas :)
Tõsi, kerge depresiooni raviks pole AD vaja, piisab psühhoteraapiast, mõõduka depressiooni puhul ehk pole alati vaja, või kui, siis lisaks psühhoteraapiale, aga raske depressiooni puhul ilma AD ei saa.
Aga ma jätkuvalt vaidlen vastu - AD EI tekita sõltuvust!
Võimalik, et su arusaam põhineb võõrkeelse sõna tõlgendamisel, aga kuna sa ise ei ole vastava eriala spetsialist, siis jääb sul puudu kontekstist, mis aitab mõistet õigesti tõlgendada?
Ja muuhulgas sõltuvusel ja sõltuvusel on vahe. Sama hästi võiks väita, et inimene sõltub unest ja veest, organism ju nõuab :) No suhkru puhul on ka tegu ikka inimese teadmatusega (insuliini toimimine kehas, kiired ja aeglased süsivesikud jne.), mitte niivõrd käsi värisema paneva sõltuvusega.
Näiteks nikotiinisõltuvus kestab vaid 4 päeva, kuid suitsetajad ei suuda loobuda suitsust mitte nikotiini tõttu, vaid nende sõltuvus on psüühilist laadi. Organism ei vaja pärast 4 päeva enam nikotiini. Alkohoolikuga on keerulisem, aga kui ainuüksi "torpeedo" naha all suudab teda distsiplineerida, siis ka see sõltuvus on suuresti psüühilist laadi. Ja kuna see asjake paigaldatakse alkohooliku enda soovil, siis on kõige olulisem - otsus tehtud, mis aitab sõltuvust taltsutada. Muide, alkoholismi ravitaksegi AD-ga :) Sest ilma depressioonita alkohoolikut ei ole olemas. Alkohol on depressant. Neile teadmiseks, kes alkoholist ajutist lõõgastust otsivad. Piire saab maha võtta ja lõõgastuda sajaviiel erineval moel.
See, et mõni inimene pärast AD ravi edukat lõppu siiski mingil hetkel uuesti ravi vajab, ei ole tingitud AD-st, vaid sellest inimesest endast - ta ei ole muutnud oma suhtumist ja sama muster, millega ta end esimesel korral teadmatult haigeks mõtles, kordub.
Tõsi, kerge depresiooni raviks pole AD vaja, piisab psühhoteraapiast, mõõduka depressiooni puhul ehk pole alati vaja, või kui, siis lisaks psühhoteraapiale, aga raske depressiooni puhul ilma AD ei saa.
Aga ma jätkuvalt vaidlen vastu - AD EI tekita sõltuvust!
Võimalik, et su arusaam põhineb võõrkeelse sõna tõlgendamisel, aga kuna sa ise ei ole vastava eriala spetsialist, siis jääb sul puudu kontekstist, mis aitab mõistet õigesti tõlgendada?
Ja muuhulgas sõltuvusel ja sõltuvusel on vahe. Sama hästi võiks väita, et inimene sõltub unest ja veest, organism ju nõuab :) No suhkru puhul on ka tegu ikka inimese teadmatusega (insuliini toimimine kehas, kiired ja aeglased süsivesikud jne.), mitte niivõrd käsi värisema paneva sõltuvusega.
Näiteks nikotiinisõltuvus kestab vaid 4 päeva, kuid suitsetajad ei suuda loobuda suitsust mitte nikotiini tõttu, vaid nende sõltuvus on psüühilist laadi. Organism ei vaja pärast 4 päeva enam nikotiini. Alkohoolikuga on keerulisem, aga kui ainuüksi "torpeedo" naha all suudab teda distsiplineerida, siis ka see sõltuvus on suuresti psüühilist laadi. Ja kuna see asjake paigaldatakse alkohooliku enda soovil, siis on kõige olulisem - otsus tehtud, mis aitab sõltuvust taltsutada. Muide, alkoholismi ravitaksegi AD-ga :) Sest ilma depressioonita alkohoolikut ei ole olemas. Alkohol on depressant. Neile teadmiseks, kes alkoholist ajutist lõõgastust otsivad. Piire saab maha võtta ja lõõgastuda sajaviiel erineval moel.
See, et mõni inimene pärast AD ravi edukat lõppu siiski mingil hetkel uuesti ravi vajab, ei ole tingitud AD-st, vaid sellest inimesest endast - ta ei ole muutnud oma suhtumist ja sama muster, millega ta end esimesel korral teadmatult haigeks mõtles, kordub.
| kaaluja 01. märts 2014, kl 13.54 |
| nii ja naa 01. märts 2014, kl 14.14 |
Aitäh kirjutamast.
"Tähtis pole see, MIS juhtus, vaid see, KUIDAS juhtunule reageerida."
Reageerime vastavalt sellele, mida endas kanname. Teised inimesed ja keskkond ei tee haiget. Haiget teeme vaid ise endale läbi oma mõtete, soovide, tunnete, mis ei täitu vastavalt ootustele. Möödunust vabanemine on keeruline, endale andestamine veel müstilisem.
"Tähtis pole see, MIS juhtus, vaid see, KUIDAS juhtunule reageerida."
Reageerime vastavalt sellele, mida endas kanname. Teised inimesed ja keskkond ei tee haiget. Haiget teeme vaid ise endale läbi oma mõtete, soovide, tunnete, mis ei täitu vastavalt ootustele. Möödunust vabanemine on keeruline, endale andestamine veel müstilisem.
| kaaluja 01. märts 2014, kl 20.44 |
"Möödunust vabanemine on keeruline, endale andestamine veel müstilisem."
Nõus, et keeruline. Paljud praegused blokeeringud pärinevad juba lapsepõlvest ja on hoolikalt pakitud unustuse sisse, nii et ei teagi, mis seal täpselt on. Lahtiharutamist ja blokeerivate emotsioonide vabastamist on üksjagu.
Aga just täna üks vaimselt kogenud inimene ütles mulle, et igasuguseid endas alla surutud negatiivseid emotsioone saab vabastada ka profülaktiliselt - kui läks täppi, siis puhastud, kui täppi ei läinud, ei tee puhta puhastamine ka halba. Et tegelikult polegi vahet, mis kräpp endasse salvestatud on (nagunii on seal igasugust kirjut kraami), võtad aga järjest ette ja muudkui vabastad ("lasen vabaks oma hirmu" jne.). Ka endale saab sedasi andestada.
Ma teen igatahes proovi. Eks näis, mis välja tuleb.
Nõus, et keeruline. Paljud praegused blokeeringud pärinevad juba lapsepõlvest ja on hoolikalt pakitud unustuse sisse, nii et ei teagi, mis seal täpselt on. Lahtiharutamist ja blokeerivate emotsioonide vabastamist on üksjagu.
Aga just täna üks vaimselt kogenud inimene ütles mulle, et igasuguseid endas alla surutud negatiivseid emotsioone saab vabastada ka profülaktiliselt - kui läks täppi, siis puhastud, kui täppi ei läinud, ei tee puhta puhastamine ka halba. Et tegelikult polegi vahet, mis kräpp endasse salvestatud on (nagunii on seal igasugust kirjut kraami), võtad aga järjest ette ja muudkui vabastad ("lasen vabaks oma hirmu" jne.). Ka endale saab sedasi andestada.
Ma teen igatahes proovi. Eks näis, mis välja tuleb.
Lisa postitus