Sisemine ilu tõmbab virtuaalis, aga väline inetus reaalis purustab momentaalselt loodud illusiooni.

Välimine ilu tõmbab reaalis, aga pikapeale avanev sisemine inetus purustab algse illusiooni.

Milline variant parem on?

Parem on vist üldse mitte tutvuda :)

Pert Vere Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Ingel, endine Ingel Kirjutas:

Tutvuvad, küll - aga kätte ei saa.

Oli see vaid kiusu pärast öeldud?
Ise tead ju ka, et eksid :-))

Vastan Perdile:
Ei mingit kiusu, see ei ole mu loomuses ja seda ei propageeri ja ka ei talu.
Aga tore kui eksin, lausa imeline ju siis.... Aga vist mitte, kui alu ponnistusi, pikki ja vaevarikkaid jälgida - ta on suutnud end kogu maailma peale välja vihastada ja tervele siinsele kommuunile selle ka kaela keerata....

Aga tore, kui ma eksin - olen ju kõigest inimene, mis sest et tiivad kapis ja endine...

Ingel, endine Ingel Kirjutas:
-----------------------------------------------------
> Vastan Perdile
> :
> Ei mingit kiusu, see ei ole mu loomuses ja se
> da ei propageeri ja ka ei talu.
> Aga tore kui ek
> sin, lausa imeline ju siis.... Aga vist mitte, kui
> alu ponnistusi, pikki ja vaevarikkaid jälgida - t
> a on suutnud end kogu maailma peale välja vihastad
> a ja tervele siinsele kommuunile selle ka kaela ke
> erata....
>
> Aga tore, kui ma eksin - olen ju
> kõigest inimene, mis sest et tiivad kapis ja endin
> e...

See et alu siin aastate kaupa käinud ja suuremaid tagumikke sarjanud, ei tähenda, et tal ehk äkki kuskil hoopis mingi nooruke silmarõõm ei peaks olema.
Kui ka ei ole, ei ole siinsed, enamasti 40+ kasutajad ka tema sihtgrupp, sestap ei ole tal ka midagi kaotada, kui ta neile tselluliidi pihta nähvakaid jagab.
Sihtgrupp aga, ilmselt umbes 27-36 vanuses, vabu ja meheotsinguil, satub siia harva ja tegelikkuses te/me ei tea, paljudega ta üldse ka privaatselt suhelnud on.



Inglikene, aga mis on siis tähtsaim, et mees saaks kätte?

Minu pakkumine - huumorimeel ja vestlusoskus. Kui suudad naisterahvast vestluskaaslase naerma ja naeratama panna ilma tola mängimata, vaid tehes nalja, mis "läheb peale", olles särav, oled sa astunud vähemalt, või siis enam kui pool teed vastastikuse sümpaatia poole.

See ongi tähtsaim ja annab sulle selle maagilise fluidumi, sära, mis varjab tihti ka mõne sinu vea.

Suhteliselt universaalne võti naisterahvaste südametesse... vanusest olenemata.


Nii - ärgem nüüd närima hakakem, eks?
Unustame nüüd palun väga suured vanusevahed, selge see, et alla 25-26 endast paarkümmend aastat vanemaid ei vaata. Samuti ka ikka juba 50+ ja ++ mees endale naljalt nii noort kaaslast ära ei sebi. Pidasin silmas rohkem vanuseid 27+ ja 50-, kui mees on suutnud end hoida ka noorusliku ja atraktiivsena(!)

Sebitakse ära küll nooremaid. Kas just kauaks ... ei tea, aga nii mõnigi 30- teeb 40+ mehega sugu nii et vähe pole, ning ka elavad/käivad koos.

Pert Vere Kirjutas:
----------------------------------------------------

> kui ta neile tselluliidi pihta nähvakaid jagab


Oled ikka päris kindel, et su fantaasiad aimatavad ei ole?

Peace :)

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.30.

Selle miski osas tk-ga täitsa nõus. Ja alu pole mingeid pikki ja piinarikkaid ponnistusi siin teinud naise leidmiseks, pigem kõike muud. St ei saa ega tohiks mingeid järeldusi teha ses osas.

õde Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Pert Vere Kirjutas:
> ---------------------------
> -------------------------
>
> > kui ta neile ts
> elluliidi pihta nähvakaid jagab
>
>
> Oled ik
> ka päris kindel, et su fantaasiad aimatavad ei ole
> ?
>
> Peace :)


Jap. Minu fantaasiatest ei anna ükski minu postitus aimu. Ei minevikus, olevikus, ega tulevikus.

Tiivuline, valesti tõlgendasidki. Turvatunne ja usaldus tekivadki peale esmast sümpaatiaalget. Millest aga tekib sümpaatia?
Sa ju ei tunne end turvaliselt täitsa lambist võõraga, enne peab midagi olema /tekkima.

See sümpaatia on mingi äratundmine, et keegi on väga oma, omane, ja ta ei pea meeldimiseks otseselt midagi tegema.

No nüüd püütakse jutt saata seitsmenda meele peale :D
No ei ole nii. Suhtlusest ju tulenebki kõik. Niisama otsa vahtides ei teki ju mingit "omane" tunnet?

Aga võibolla ongi süüdi see "seitsmes meel", et ARVATAKSE sobivat aga praktika näitab vastupidist. Ja nii mitukorda järjest, järelejätmatult :D)

Mõtlesin seda, kui suhtlemisel pole vaja eriliselt pingutada või esineda või kõike üle küsida, vaid lihtsalt tekib hea klapp ja teineteisemõistmine, räägitakse n.ö sama keelt.

Kas see ghost midagi asjalikku ka kunagi öelda suudab? Mida enamat ARVAMISEST sobida sa siis ootaks suhtesse astujailt?? Plõksid niisama.

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.31.

Tervitused Pert, Kurat, omg, õde ja teised mõistusega arutlejad (ära unustamata, et inimene on üks ülisuur emotsioonidega asi)!

Olen Perdiga nõus - see esmane soe naeratus ja hetke avatud olek (teatava piirini) on kindlalt pool teed sümpaatseks suhtluseks käidud vahemaast. Vähemalt minu puhul on see nii ja arvan, et olen normaalsel levelil oma sellise keemiapaketiga, mis siis ajus edasi susisema hakkab. Kuid suhtlust on erneval tasandil - lähisuhted koos füüsilise poolega või siis nn. sõbrasuhted, et oled vaba oma mõtteväljenduses ja teine saabki aru, mida räägid... vot see on nirvaana!

Ja kuradi poolt mainitud üksteise mõistmine ei nõua kaani, mil templid sees ja kraadid manu ning lisaks turvatunne, et saad tuule tõustes ja maru möllates, end vastu tugevat kiviseina toetada ja see ei kukugi ümber kui teatridekoratsioon, mis papist ja puutuda ei tohi - aga kaugelt vaatajaile paistab kindel kalju ja varjupaik...

Ning kui need kolm komponenti on koos, siis saab maailm rõõmsamalt keerlema - tulemuslikumalt vähemalt.

Samuti tuleb olla nõus väitega, et mehed esmapilgul "ostavad" silmadega - need on looduse poolt antud seksuaalmerkerid, mis neid käivitavad... ja neid spermaeritusele häälestavad. Kuid hilisem suhtlus Pakkepaberiga, võib välistada nii mõndagi, kui mehel silmad selgemaks ja aju (ülemine) tööle hakkab ja elimineerib selle, mis talle ei sobi... kui siis ainult hilja ei ole ja sellest markeriteteooriast kohustusi ei ole tekkinud...

Ja kõige selle juures mängivad igasugused kummalised detailid oma pisikest, samas ülitähtsat rolli..et tekiks või kaoks sümpaatia, klapp, äratundmine jne. Vbl mõjutab tähtede seis või see, mida hommikusöögiks sõid, mida unes nägid või mis sellel päeval selga panid....kuidas muidu näiteks seletada seda, kuidas tekivad tunded inimeste vahel, kes tegelikult üksteist juba ammu tunnevad. Mu enda lähiringknnast on näide, kus kaks ühe suure ja kirju perekonnaga seotud inimest teadsid üksteist tegelt juba aastaid. Ikka olid sünnipäevade ja muude olengute käigus kokku puutunud, aga polnud küll mingit tõmmet vms nende vahel. Ja siis lihtsalt, ühel sünnipäeval, pmst momentselt see toimus...ülejärgmisel päeval kolis naine mehe juurde ja nüüdseks on nad juba viis aastat koos olnud:)minu jaoks illustreerib see seda, kuivõrd ettearvamatu, müstiline ja reeglitele allumatu on see, mis puudutab inimestevahelisi suhteid ja tundeid...usaldust peab olema iseenda ja elu suhtes.

Usalda, aga kontrolli:
Et keegi sul seda maalapikest jalgealt ära ei oleks tõmmanud hetkel, mil sina õnnest hüppad!

Et siis kuhu sa maandud? Ja kuidas?

Ning kas invapoes on sul ikka piisavalt tuvusi? Ja sul endal varusid (igasuguseid), et see aeg üle elada?

et vanemad mehed tutvuvad nooremate naistega aga kätte ei saa..see on valus koht kypsetele prouadele, mõistan. eriti veel sel põhjusel, et ka noored naised on ise vahel nimme tutvunud mõne härraga, et mõnele prouale kohutavaid yleelamisi pakkuda tema omandi ylelöömise osas:)

Ingel, endine Ingel Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Usalda, aga kontrolli:
> Et keegi sul seda maalap
> ikest jalgealt ära ei oleks tõmmanud hetkel, mil s
> ina õnnest hüppad!
>
> Et siis kuhu sa maandud?
> Ja kuidas?
>
> Ning kas invapoes on sul ikka p
> iisavalt tuvusi? Ja sul endal varusid (igasuguseid
> ), et see aeg üle elada?

:) usaldus elu vastu ongi läbi nende kukkumiste tulnud. Kas nüüd just õnnest hüppamiste ajal, aga maapind on jalge alt kadunud elu jooksul mitmel korral. Valusad kukkumised ja murtud luud, mille puhul alguses tundub, et nüüd ongi lõpp ja elu lõpuni invaliid...aga siis on loomupärane jonn ja miski optimismilaadne asi hakanud jalaga tagumikku lööma ja ennäe, ajad end püsti ja klopid pori maha ja lähed edasi. Ma olen ikka nii mitu korda oma elu jooksul pidanud pea ees tundmatus kohas vette hüppama ja iga kord välja ujunud. Alati mitte küll elegantselt ja graatsiliselt ja mitte võitjana, aga see polegi tähtis:) tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Nüüd, sa irooniapõõsas, võtsid ära meie olümpiakomitee hüüdlause, mida nad järjekindlalt aastaaruannetesse lisavad - sinna tulemuste kohale..., kuhu nulli tobe kirjutada...

Ja mulle küll ainult osavõtust ei piisa ;)

Üks lõuapoolikust tuttav kasutab selle sportlaste hüüdlause peale osavõtust alati sarkastiliselt lisalauset, mida siis teispool ekraani kuuldavale laseb: nagu õnnestunud grupiseks - et ei pidanud pingutama, sai "viilida"... ja kõik arvasid, et andsid endast parima...

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.37.

"... tähtis pole võit, vaid osavõtt..."

Oleneb millest osa võtta. Profipoksiringi ju osavõtusooviga ei roni :D)
Kuigi ööbikud laulavad nii ilusti, nii ilusti...ja valjusti.

mansion ghost Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> "... tähtis pole võit, vaid osavõtt..."
>
> Ole
> neb millest osa võtta. Profipoksiringi ju osavõtus
> ooviga ei roni :D)
> Kuigi ööbikud laulavad nii i
> lusti, nii ilusti...ja valjusti.
----------------------------------

üldiselt peetakse seda luuserite tunnuslauseks või siis kui väga pikalt korrutavad, siis mantraks:D

Et nagu tähtis on osavõtt suhtest, mitte võit s.t kahepoolene armastav suhe? Väide läheb samasse väravasse, et parem on armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada.

Hoidku jumal sedasorti "osavõtmise" ja "armastuse" eest. Kes jaksab kannatada, oma valik. Mina ei jaksa.

kannatatakse siis, kui puudub vastuarmastus. ja kui puudub vastuarmastus, pole armastust ollagi, vaid on kiindumus ühepoolne. osavõtlik vüib suhtes olla küll, kuid võitjad ei kannata. võitjad lepivad ka kaotusega:P

kaotusi ei maksa traagiliselt võtta, igast kogemusest saab õppida - ka halvast :)
loomulikult on võit võit ja võitjate üle kohut ei mõisteta, aa tegelt on seegi vaid kogemus ;)

nojah...eks igaüks tõlgendab maailma ikka oma mätta otsast:)Igaühel on oma taustsüsteem, mis sellistele üldlevinud mõtteteradele omad varjundid annab.
Mina kirjutasin selle lause hoopis nagu vastuloosungina ühele teisele ütlusele: võidab see, kel surres kõige rohkem asju. Ma tahan elu poolt pakutavast osa võtta, lihtsalt, sellisena nagu ta on, oma võitude ja kaotustega.

punapea Kirjutas:
------------------------------------------------------
võitjad lepivad ka kaotusega:P
............................................

Jessas kui hea ütlus - ja kui õige!

Nagu porisel alal peetav köievedu, kus ülekaalukat vastas saab võita vaid enda köiepoolest lahti lastes.... sest ei ole paremat vaatepilti, kui mudased maaslamajad, kes olid enne nii üleolevad ja kindlad sinu "mutta tampimises"...
Ja ümberkaudsete naeru tagamaad jõuavad neile alles hiljem kohale.... palju hiljem..

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.37.

tk, iga hää äritehing on nn win-win tehing, kus mõlemad pooled tunnevad end võitjana :) kui sa suudad kaotajale selgeks teha, et ka kogemus on võit, siis ongi ju alati tegu võitjatega :)