Nõus, vana suhte lappimine seda endiseks ei tee.

Siin aga on juttu laskmisest, kus üks pool vajab mõtlemis ja hingamisruumi.
Ootaja peaks nägema olukorra head külge, sest võetud aeg toob parema tuleviku: tagasi tulles on ajavõtja kahtlused haihtunud, mitte tagasi tulles ei jäänud kestma kõhklev suhe, mis nii ehk naa leiaks lõpuks oma otsa.
Ideaalis muidugi tuleks ise tajuda teise poole ebakindlust ja sel juhul pausi pakkuda.

Mehed on selles suhtes lihtsad, et kui nad tahavad naisega koos olla, siis nad on. Ja kui nad ei taha, siis nad pole. Ei hakka nad seejuures otsima mingeid varjatud tähendusi, elu õppetunde, filosofeerima jne.

Teemaalgataja kinkis oma südame inimesele, kes seda ei vajanud. Võttis hoopis ja virutas selle kingitud südame vastu maad kildudeks. Teemaalgataja, sinu õppetund selles loos on ainult selline, et ei tasu ehitada omaette õhulosse, kui teisel poolel samal ajal pole midagi seesugust mõtteski.

Ma ei ütleks, et see mees hoolib teiste tunnetest. Kui ta neist hooliks, siis ta ei ajaks mingit "teema pausi, jääme sõpradeks" jama. Kui ta hooliks naise tunnetest, siis ei pikendaks ta naise agooniat tühjade lubadustega. Ta hoolib ainult iseenda tunnetest, nimelt ei taha tunda süütunnet, et kelleski tühje lootusi äratas. Nii on tal kergem öelda, et "teeme pausi" ja siis vaikselt haihtuda.

õde, ma küll ei nää, et meeste või naiste suhtumises midagi väga erinevat oleks, pigem on see inimeseti erinev. tihtilugu on tegu lihtsa ääkasutamisega - kui armastab, siis andestab.

Ma pole mitte üheski lõigus õega nõus. See arvamus on jäik ja võib olla sel põhjusel, et pole ise kummaski olukorras olnud.

Suhet võivad mõjutada varjuna kannul käivad eelmised kogemused või elu segased asjaolud. Pausi palumine võibki olla aus soov üle ja järgi mõelda ja on parim, kui sellesse suhtutakse mõistlikult.
Kauplemine, et suhet jätkata ilma pausita, on sellele kindel vee peale tõmbamine.
Esiteks, ühe poole soove ei austata ja miks peaks mõistmatu inimesega koos olema.
Teiseks võib kannul käia nagu nälkjas koputada pausipaluja südametunnistusele nii kaua, kuni too nõustub ja eks ole aja küsimus, kui kaua ta on nõus olema. Kindel see, et hiljem järgnevad süüdistused tunnete teesklemises.

Mida rohkem ma pausi peale mõtlen, seda veendunum ma selle headuses olen.
Inimene vajab mõtlemisaega, seda enam nii tõsise asja puhul. Sellesse võiks hoopis suhtuda lugupidamisega, sest mõni aeg eemal olemist ei lammuta midagi kindlat ja tugevat.

Kui autor siia veel lugema satub, siis minu arvamus oleks püsida kannatlikult mõõdukas kauguses, et ta vajadusel su üles leiaks. Kui ei leia, siis polnud tema see Õige ning tuult tiibadesse talle.

... "Ma ei ütleks, et see mees hoolib teiste tunnetest. Kui ta neist hooliks, siis ta ei ajaks mingit "teema pausi, jääme sõpradeks" jama. Kui ta hooliks naise tunnetest, siis ei pikendaks ta naise agooniat tühjade lubadustega. Ta hoolib ainult iseenda tunnetest, nimelt ei taha tunda süütunnet, et kelleski tühje lootusi äratas. Nii on tal kergem öelda, et "teeme pausi" ja siis vaikselt haihtuda."

...Teie mõtteid lugedes kuulen enda juba mõeldud mõtteid.

Ka mina olen nii mõelnud, et ta ei taha tunda süütunnet ja nii on kõige lihtsam lahkuda.

Pean tunnistama, et mingil perioodil ma arvsingi, et ei saa lasta sellel kõigel lõppeda ning klammerdusin liigselt. Mul ei ole ikka veel seda tarkust, et teada, mis edasi saab, aga ma olen suutnud ta mõtetes vabaks lasta (osaliselt on see ka teiega suhtlemise tulemus...). Ta helistas ja me saime täitsa rahulikult rääkida. Tegelikult arvan, et saan juba paremini aru, mis teda sellise sammuni viis... Jah, kõrvalt vaatajale võib tunduda see mitte hoolimisena, kõiki põhjusi teadmata.

Ma tean aga nüüd, et midagi muutuda saaks, pean ise ühe etapi elus veel läbima...

Nagu ma juba kirjutanud olen, on teiega vestlused aidanud mind endasse vaadata...

Olen kõigile siiralt tänulik!

Kirjutasid, et saite rahulikult rääkida.
Oluline on, et sa tunned, et teine on sinuga avameelne ja aus. Soovib seda olla.

Aga uskuge edasi ja tehke aga edasie dnale ise haiget, pikendage aga agooniat ja uskuge neid rääkimis ja niimoodi ei lase te teist lahti ega ei saa ka sie enda eluga edasi minna. Kui otsus on tehtud laialiminekuks: vaheaeg suhtes,ajutine puhkus või muu ettekääne, on asi lõppenud. Ei aita mehe küljes rippumine enam mitte grammigi, kui vaid endale ise haiget tegemine. Mees võib ju rääkida et rahu oleks,neid asju,mida kuulata tahetakse aga ta ei tegutse nii, ta on otsuse teinud. Ütleb, et vaheaeg suhtes aga ise on mõtetes ja eluga juba teise naise juures. Pole vaja mehelt neid tundeid kerjata, mida tal ei ole!!!!!

Vastaja "jälle pean kirjutama" mõttest saaks uue teema - kui palju siis räägitakse, et rahu oleks, neid asju, mida kuulda tahetakse, ehk siis - kui palju räägitakse ilusaid valesid?

Minule võib tõtt öelda...

Tavaliselt see, kes üldse ei huvitu, ei võtagi ise ühendust. Tal on juba uued mõtted.
Eks mees on hooliv inimene ja ei taha kellegagi otseselt riidu.
Aga, jah, igasugune paus on juba suhte katkiminek. Sest milleks paus, kui saaks olla ja arutada ka koos olles?

Kõik oleneb olukordadest, miks võetakse ühendust ja miks mitte? Olen naine ja on palju olukordi olnud, miks ise mehega kontakti ei otsi (ei helista), kuigi tahaks, aga ei saa. On olnud jutuajamised mehega ja olen jätnud mehele võimaluse, et võib alati ise kontakti otsida, kuna ei tea tema plaane, soove ja ma ei taha olla pealetükkiv. See, et mina ise ei otsi kontakti mehega, siis ei tähenda, et pole huvitatud-on kindlad põhjused! Samas võib mees mõelda, et kui naine ise ei helista, siis puudub huvi, aga nii see ei ole. Samas võin oodata mehe poolset kontakti võtmist ja sellest rõõmu tunda. Vaidlen ikka vastu, et paus pole lõpp ja kõik oleneb olukordadest ja just sellest, et teised inimesed sekkusid ja nüüd on sellest teada, mida on võimalik parandada. Teiste sekkumisest suhtes näiteks väär juttudest, siis see võibki lõhkuda suhte, kui suhtes inimesed on nõrgad ja teevad teiste juttude põhjal järeldusi ja usuvad teisi rohkem, kui oma kaaslast.

Tom Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mina sellele tagasitulemisele ei panustaks. tunded
> on reeglina meil klaasist, nii õrnad, nii läbipai
> stvad :) no ei ole võimalik klaasi änam kokku liim
> ida, kui see katki on läind. klaas on võimalik vai
> d üles sulatada ja sest miskit uut voolida. nii ka
> tunnetega.

Seekord Tom`ga nõus...tagasi võib tulla hoopis `teine` inimene.

Olen naine ja on kogemus teiste sekkumisest suhtes ja see ei olnud meeldiv. Olen ka kõrvalise inimesena olnud ja näinud, kuidas üritatakse kellegi suhet lõhkuda ja nendeks olid erinevad põhjused. Tekkisid tülid ja mehe poolsed kahtlused, ütlused, palju valet. Räägiti mehele ja naisele teiste inimeste poolt igasuguseid jutte, mis olid valed. Enam ei suutnud ja vajati samuti pausi üksi olemiseks, mõtlemiseks. Läks aega ja õnnestus omavahel olukordadest rääkida. Pikemalt ei hakka siin kirjutama. Jään oma arvamusele kindlaks, et mida teised inimesed oma sekkumisega üritavad teiste suhetes lõhkuda, siis kui mõlemad tahavad ja suudavad kaks poolt omavahel kõik korda saada hea tahtmise juures-ei lase teistel sekkuda, lõhkuda suhet. Võn kirjutada näite: Mees ja naine olid pikemat aega tuttavad ainult ja olid mõlemad suhtes kellegiga, aga mees soovis ka selle naisega suhet, kellega olid tuttavad. Naine ei soovinud suhet ja mees ootas, lootis, aga paraku lõppes selle mehe ja naise vahel ka hea tutvus naise poolt pikemaks ajaks-olid olukorrad, et miks nii kõik läks! Jõuga, väär tegudega kedagi enda jaoks armsaks ei tee, vaid eemale peletamiseks!

Klaasil jäävad ikka mõrad. Üles sulatada ja tuleb sama inimene ellu tagasi, aga muutunud paremas mõttes iseloomuga:)

Kui sulle võib tõtt öelda, siis lepi sellega, et mees on su maha jätnud ja tõde on see, et see pole sinu asi,kellega ja kus ta elab, nii et lõpeta nuhkimine ja ela oma elu edasi.Aga sa ju ei taha seda tõde teada,sa ikka urgitsed ja urgitsed. See mees on su juba maha jätnud!!!

Mitte keegi ei saa kahe inimese vahele tulla kui nad armastavad üksteist.Kui aga üks pool ei armastada ja teine klammerdub, siis näeb klammerduja tonte, keskõik vahale segavad.talle ei mahu pähe tõde, et teine on ta jätnud.

Agnes, minule pole vaja siin vastanduda, mina räägin oma kogemustest. Sinul on teised kogemused ja nii ongi õige. Seetõttu siin foorumis vestlemegi, et erinevate elutõdede abil mingi üldine pilt mosaiigitükikestest kokku panna.

Loodan siis, et teemaalgataja kaaslane tuleb pärast mõtterikast suhtepausi tagasi ja kõik on veel palju parem kui enne.

Lagunev abielu/suhe on nagu põhja vajuma hakkav laev - näed ära, kes on rott ja kes kapten..

Tom-iga nõus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Klaasil jäävad ikka mõrad. Üles sulatada ja tuleb
> sama inimene ellu tagasi, aga muutunud paremas mõ
> ttes iseloomuga:)


Jah, "teise" inimese all ma seda mõtlesingi. Ükski kannatus ei tee kedagi paremaks.

Millisest muhkimisest kirjutad? Siin pole kuskil kirjutatud, et keegi oleks huvitatud, kus, kellega keegi elab? Oled valesti aru saanud ja omad valed järeldused teinud. Ela sina ka oma elu ja kuidas järeldad, et mees on maha jätnud? Sa ei tea õiget situatsiooni nende suhtes, kellel just on selline olukord? Las inimesed jõuavad ise omavahel selgusele oma suhtes ja see selgub varem või hiljem.

Kogemused on head asjad, aga kas ikka on -
nagu kivid kinga sees, et kogenuna tead, kohe, et tuleb seisma jääda ja see kivi sealt sandaalist välja saada, sest muidu kannatad ja loodad ja ootad, et kõik saab korda... Aga mida saad - on hõõrutud nahk ja siis kui väga valus pead ikkagi selle kivi sealt minema puksima või läheb kuidagi ise....

Nii et siit (sitt) moraal: keegi ei suuda haigettegevat kivi kingas meeldivaks mõelda - keha hakkab mässama... kui ka meeled seda mõtlevadki..

Vabandage, kuid kohe tahan veel midagi lisada...

"Asju" saab imehästi kokku liimida ja nad võivad omandada uue ja erilise väärtuse, sellise emotsionaalse ja ainulaadse omas olekus... Ning püsida pikki aastaid...

Mul on aknalaual üks vääga vana Peterburi aadlike söögitoast pärit supitirin.. Üks ammune tuulehoog avas akna ja maha ta sealt aknalaualt kukkuski... Neelasin nii mõnegi kuiva pisara ja meenutasin vanatädi... Ja valikuid oli kaks: minema vista või proovida (tirin avaldas ka soovi :)..
Nüüd on ta kokkuliimituna minu kõikide külaliste pilgupüüdja ja tahtmatult imestuste väljameelitaja.. Kuigi tal on üks keerudega sang ja ta matsakas kehas on üks must avaus, mille kilde ma kokku kleepida ei suutnud, on temast väljapulbitsev suur toalill ja mina temaga väga rahul....

Nii et: kokku saab kleepida küll ja see on hea tegevus - see parandamine.

Sellega peavad ainult nii kleepija, liim kui kleebitav nõus olema ja igaüks omad panused andma...

:) :)

Minu supitirin on olnud mulle truu kaaslane.. ja ma hindan seda ausust.

;)

"Lagunev abielu/suhe on nagu põhja vajuma hakkav laev - näed ära, kes on rott ja kes kapten.."

Üldjuhul vajuv laev ka vajub ja uppuja päästmine on uppuja enda asi. Kas minna märtrina rusikatega vastu rinda tagudes põhja või päästa ennast ja elada edasi.
Tõsi, schanss peale põhja vajunud abielu õnnelikuna edasi elada on kordades suurem, kui olla uppuval laeval :)

Et mitte minna liigsete filosoofiliste uitmõtete maailma ja teha arusaadavaks end Teemaalgatajale, ütlen lihtsalt...

!Ära leina!" - see ei aita, sa murendad end ära... ja tolkunsellest ei ole.. Kaevu kuskile diivaninurka, nuta end tühjaks, tee mida iganes tahad, aga ära avalikult seda pesu pese... ja siis ühel hetkel saavad pisarad otsa ja sa saad aru, et see on sinu elu - ja ainult sina saad seda elada. Ja sa ei vaja selleks kedagi teist - kui see keegi teine tahab, siis ta ühineb sinuga.. Kuid ära ela selle ootuses-lootuses.

See, kes sulle peeglist vastu vaatab - see ongi see tüdruk, kes su elu õnnelikuks teeb (kurvaks ka)... Ja hoia selle tüdruku naeru - taasta see!

Aga eks neid suhteid purune ikka - siin ja seal, sel ja tol... elu ju...

eestlane vahetab partnereid nagu sokke,

... ja tema jalad seega kunagi ei haise!

Hülgehall kuub: "Lagunev abielu/suhe on nagu põhja vajuma hakkav laev - näed ära, kes on rott ja kes kapten."

Huvitav võrdlus, näen siin sellist mõtet, et kapten püüab päästa, mis päästa annab, rotile on ainult oma elu armas...

Ingel, endine ingel: "Kogemused on head asjad, aga kas ikka on - nagu kivid kinga sees, et kogenuna tead, kohe, et tuleb seisma jääda ja see kivi sealt sandaalist välja saada, sest muidu kannatad ja loodad ja ootad, et kõik saab korda... Aga mida saad - on hõõrutud nahk ja siis kui väga valus pead ikkagi selle kivi sealt minema puksima või läheb kuidagi ise..."

Kogemused (kivid kinga sees) on nii kaua tülikad, kui nad hõõruvad. Järgmises sarnases olukorras on võimalik hõõrumist ehk vältida, näiteks kõndida rannas liiva sees paljajalu...

Kui mul oleks olnud selline kogemus juba selja taga, kas ma siis oleksin teinud midagi teisiti... Ma arvan, et oleksin...

Mõtlesin täna selle üle, et kui me teaksime ette oma saatust, st kui me teaksime kohe alguses, mida mingi elusündmus kaasa toob, me jätaks nii mõnegi asja tegemata...

Aga me teemegi neid asju sellepärast, et vajame neid kogemusi ja seepärast ei olegi ette teadmine vb selles mõttes kasulik...

Elu näitab, mis teist saab, kõik on võimalik. Teiste oletustel ja kogemustel põhinevad arvamused ajaksid mind nt ainult enam segadusse, see ei vii ju tglt edasi, kui otsustavaks pooleks on teine.

Ja veel. Siiski ei soovi ma hüpata ühest suhtest teise, nagu võrdlusest sokivahetusega võiks eeldada, sest olen eestlane.

Veel on olemas ütlemine, et lõppenud suhte hingehaavu pidavat parandama kõige kiiremini uus suhe...

Kui ennast ja tegude tagajärgi ei analüüsita, siis ma kardan, et võibki ühest suhtest teise lohutust otsima jääda, sest midagi ei muutu ja saadakse järjekindlalt sarnaseid õppetunde...

M. Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tavaliselt see, kes üldse ei huvitu, ei võtagi ise
> ühendust.

Ärge alahinnake uhkust, see võib ka parima suhte tappa.