Kooselud püsisid kauem ja inimesed olid rahulolevamad. Tutvuti ilma netiportaalide vahenduseta ja armastuski oli nagu olemas.
Mida või keda me kaasajal otsime? Vabu ja vallalisi on ju küllalt... aga inimesed ei sobitu kohe kuidagi kokku. Elu eesmärgiks on muutunud otsimine. Et leida ideaalne... Ja elu muudkui veereb.

Ps. sattusin siia lugema ja tuli tahtmine rääkida. Minu abielu on püsinud.

On püsinud küll, aga kas õnnelik ka oled? Hambad ristis kellegagi koos olemine ei ole ka kangelaslikkus, kuigi paljud nii arvavad.

Inimesed on liiga enesekesksed, et kellegagi sobituda ja veel pikaks ajaks. Midagi ei meeldi, siis nägemist! ja kohe uut otsima, sest elutempo kogub tuure.

Et jorss endast liiga palju ei arvaks, peab teisi ka vaatma.

See on lihtsalt praeguse ajastu märk. Vanasti oli jah teisiti ja tõenäoliselt on kuidagi teisiti ka tulevikus, kõik on ju pidevas muutumises. Kunagi olid ka ajad, kus tunnustatud olid orgiad ja mitmenaisepidamine. On olnud ka aegu, kus populaarne on karjas elamine (kasvõi hipikultuur). Nõuka ajal oli välise monogaamse liidu periood, nüüd on egoisimiajastu. Eks häid ja halbu külgi ole neil kõigil.

Ma usun pühendumisse, vastastikku toimivasse siis..
Unustamata ära kogu ümbritseva maailma ja tema mõjud...
Aga mina ja tema saame toimida sümbioosis...

inimesed ei tahagi pikaajalist suhet, sest nad on harjunud pealiskaudsusega. Selline tekitatud tarbijamentaliteet ja iseenda upitamine eriti kõrgele unustades, et ilma kaasinimesteta ei ole sa ka mitte keegi. Otsitakse ja leitakse vigu ning süüdlasi teistes . Millegipärast ei märgata iseenda puudusi. Minu jaoks on kõige õõvastavam, et elementaarne tõde:"maaslamajat ei lööda "( otsese kui kaudses mõttes)ning " väärikad võitlevad mees mehega ( mitte karjaga ühe vastu)ei kehti ammu enam. Kui tümitatakse siis ikka seni kuni maaslamaja on täiesti löma. Ka minu kooselu on olnud pikaajaline. Lepime teineteise "vigadega" ja hindame väärtusi.

"suur pühendumine ja üksteisemõistmine" ja vaadata avali silmi ringi, siis võib õudustäratavalt tihti kohata "õnnelikus" abielus paare, kes ümbrust unustavalt teineteise peale sisistavad, sõimavad või juuresolijaist hoolimata teineteist alandavad. Ja tegu on justkui haritud ja intelligentsete inimestega.
Olete märganud?
Vaat see on jube.

Kui jätta hetkeks kõrvale oma Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> "suur pühendumine ja üksteisemõistmine" ja vaadata
> avali silmi ringi, siis võib õudustäratavalt tiht
> i kohata "õnnelikus" abielus paare, kes ümbrust un
> ustavalt teineteise peale sisistavad, sõimavad või
> juuresolijaist hoolimata teineteist alandavad. Ja
> tegu on justkui haritud ja intelligentsete inimes
> tega.
> Olete märganud?
> Vaat see on jube.

Ei ole märganud (vähemalt oma tutvusringkonnas mitte). Kurb, kui see nii on.

elan oma abikaasaga koos juba 35 aastat.olen rahul, mees tõenäoliselt kah.aga sügaval nõukajal läksin esimesest mehest lahku kah! küll oli põlastajaid, oh sa taevas! mina tegin ikka, nagu õigeks pidasin ja tegingi õigesti, nagu siiani usun.praegu ei püsi abielu, teine ega kolmaski koos...lapsed lahutanud, naabrilapsed mitu korda...ei tea, kas on ikka inimesed süüdi, pigem totralt kiire elu-pole aegagi üksteise jaoks.mina vähemalt arvan nii.kurb, et lapsed kannatavad.oma kogemustest tean, aga noorena ei märka seda nii täpselt.nüüd, meenutades ja lapselapsi vaadates näen küll.samas-lahutatud isad pole lapsi unustanud nagu minu esimene abikaasa enda omad "unustas".

Ei olnud need inimesed vanasti teistmoodi midagi, täpselt samasugused kui praegugi - hoorad, joodikud, abielurikkujad, lihtsalt perverdid jne..jne..lihtsalt toona olid rangemad reeglid ja kogukond ka hoidis oma liikmetel tõsiselt silma peal, et liiale ei mindaks..ja mis nende kaua kestvate ning õnnelike abielude varjus tegelikult toimus, sellest olekski vbl parem, kui me midagi ei teaks, ikkagi respect oma vanemate-vanavanemate vastu..nende elu ja valikud, meie asi on elada oma elu ja teha omi valikuid ning mõelda laste peale, mismoodi nemad meie valikutega edasi elada saaksid..

"... meie asi on elada oma elu ja teha omi valikuid ning mõelda laste peale, mismoodi nemad meie valikutega edasi elada saaksid.. "

Igal korralikul lapsel peab ikka elukestel arvestatav hulk erinevaid "isasid" olema. Ja nii põlvest-põlve.

no ega laste emad neid mehi koju ei pea ju tassima selliste vabaajasuhete jooksul. aga ega lapse ema nunn ka peaks olema, kui lapse isaga elu ei klappinud.

Vist tõesti ollakse praegu rohkem enesekesksed. Ja muidugi on valikute paljusus - naised ise sätivad ennast turule. Kogukonna järelvalve oleks mõnel juhul ju kaasajalgi vajalik.

tänapäeval võid iga liigutuse eest ahistamissüüdistuse kaela saada, mis sa seal valvad või oled...

kus sa sellega Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> tänapäeval võid iga liigutuse eest ahistamissüüdis
> tuse kaela saada, mis sa seal valvad või oled...


Kui elad Ameerikamaal, siis vast jah ahistamissüüdistused populaarne rahateenimise viis... Eesti mustal mullapinnal hooratakse rõõmuga ja süüdimatult...

Aga laskem inimestel elu nautida, pärast vanuigi üksikuna kiiktoolis hea elu eredamaid hetki meenutada. Pole ju kedagi püsivat suutnud oma kõrvale leida/hoida.

Muidugi, ei mina keela ega käsi - tehku kõik oma vajaduste järgi. Kuid kuidagi palju murtud südameid, kibestunud ütlemisi on siin foorumites... Ei tea, kas see otsimine-leidmine-kaotamine nii meeldiv meenutus vanaduses ongi.

hoorad ja hoorajäägrid on ju au sees, siingi laiutavad oma oksi, õigust jääb ülegi - neid ei mõisteta, ei armastata, ei anta keppi ja mis kõik veel. peegel nende isikute omanduses puudub.

Noh, oled suutnud või mitte leida ja hoida, aga kurb statistika räägib seda, et eakad naised peavad ikkagi lõpptulemusena üksi kiiktoolis kiikuma, sest nende sobivas eas kaasad on lihtsalt juba teisi ilma lahkunud.
Seega ainus variant on ühel hetkel endale noorem mees vaadata. Noores eas ju ei taha nooremat meest, sest vanem on etem. Ja siit tekibki naistel eluline vajadus "ringi hoorata" ehk siis meest vahetada. Meestel jällegi on see eluline vajadus seotud sellega, et end rohkem mehena tunda.

Aga inimene ju tahabki, et teda mõistetaks, armastataks ja puudutataks..peab siis seepärast veel lahutama ka hakkama või..?

Olen peeglise vaadanud, peletis vahib vastu. Ei oota, et keegi armastaks, mõistaks jnejnejne Kuhu need oksad panna? Lõkketulle?
Keppi saab Kummituselt, tal oli terve valik, kunagi lugesin- kask, jnejnejne.

Kuule kuub, kas sel põhjusel peab abielluma hakkama või?

Hülgehall kuub Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aga inimene ju tahabki, et teda mõistetaks, armast
> ataks ja puudutataks..peab siis seepärast veel lah
> utama ka hakkama või..?


mis sul vastu pakkuda on?

´piff´
Statistika on tore asi, kui lähteandmetele ligi pääseks. Siis saaks ehk teada paljud üksikuist naistest on lesed, paljud oma toslemi kunagi suure uhkustundega uksetaha tõstnud, paljud niisama lõbusalt ringi tõmmanud...

Ja mida see annaks?

Vastu pakkuda..? mitte halligi,

Tegelikult?
Ei midagi.

Kui siis vaid seda, et üksikuna vananenavad naised pole 100% lesed, kelle lontrusest mees on otsustanud kõrvad pea alla panna. Alatu tegu meestest igastahes.

Vanasti oli nii, et abielupaar, kes oli pika ilusa elu koos ära elanud, lahkus teispoolsusessegi lühikese vahega, polnudki vaja üksi mälestusi heietada.

mõtle kui tore! sinusuguse mees on lausa taeva kingitus- lubad ennast mõista, armastada ja puudutada ja vastu ei paku mitte kui midagi. lausa unistus! oled vaba?