Minul tuli igatahes nutt kurku. Olen juba aastaid olnud kodu, mehe ja laste ori. Aina koristan, teen süüa, pesen pesu, triigin. Kõik kordub, keegi minu panust ei väärtusta. Mees ainult nõuab- näiteks täna küsis, et mis õhtul süüa saab? Ise mitte hetkekski ei vaevu minuga kaasa mõtlema, mida saabuvatele külalistele pakkuda. Nüüd on hanepraad ahjus, ise triigin diivanikatteid (!) mehe nõudmisel, sest meist peab külla tulevatele peretuttavatele hea mulje jääma. Lapsed on veel väiksed, katsu sa nende kõrvalt kodu ideaalses korras hoida. Ühes toanurgas lõpetan koristamise, kui juba kuskilt on midagi segi aetud.
Mehe nõudmisel peavad olema kõik toidud kodused, st valmistoit on välistatud. Piparkooke ja leiba pidin ise küpsetama. Ja ikka selleks, et meie majapidamisest jääks perfektne mulje. Tegelikkus on see, et mina olen kokkukukkumise äärel, tinistan salaja veini vannitoas, et selle hullumaja talumisega kuidagi toime tulla ja mõtlen, et kas minu uusaastalubadus võiks olla lahutus..