Seks kui inimlikult meeliköitev teema on mu huvi pälvinud aastaid. Põhiküsimus on seejuures: miks lõpeb seksuaalakt, millest oodati ülimat õndsust, ikka jälle pettumuse, koguni fiaskoga? Kokkuvõttes pean nentima järgnevat?
* Seksist kirjutatakse haruharva midagi uut, algupärast ja teaduslikult põhjendatud. Internet, meedia jt on täis küsitava väärtusega copy-pastesid.
* Eestlane on arusaamadelt onanistlik, nähes seksi ülima eesmärgina samaaegse orgasmi saavutamist mõlemapoolsete manipulatsioonide tulemusel.
* Kuna aga puudub vajalik häälestus, sünkroonsus, partnerite kooskõla, jääb eelnev saavutamata, vähemalt naisepoolelt. Järelikult on see naine puudulik ja tuleb otsida järgmine.
* Eestlane soovib saada kõike valmiskujul, eriti ideaalset seksi.
* Läheduse loomisest, omavahelise suhtlemise, tagasiside ning usalduse vajalikkusest ei taipa eestlane mitte muhvigi. Vähemalt keskmine eesti mees mitte.
* Ja kui siis inimene midagi aimama hakkab, mida intiimsuhtest üldse otsida võiks, on esialgsest atraktiivsusest ja potentsist järel vaid riismed.