Saame tuttavaks
Tutvumisportaalid
| Mihkelion 16. oktoober 2015, kl 22.10 |
| Pillion 17. oktoober 2015, kl 20.46 |
| siinsega ei saa võrrelda 18. oktoober 2015, kl 00.26 |
| milli 18. oktoober 2015, kl 11.14 |
| kui tahad seksi 18. oktoober 2015, kl 17.43 |
| igivana püsikas 18. oktoober 2015, kl 18.58 |
| karistatud püsikas 18. oktoober 2015, kl 19.00 |
| tutvuja 18. oktoober 2015, kl 19.06 |
| kas püsikas 18. oktoober 2015, kl 19.23 |
| mees 18. oktoober 2015, kl 19.28 |
| to 17.43 18. oktoober 2015, kl 21.42 |
| mees 18. oktoober 2015, kl 21.49 |
| Sid 19. oktoober 2015, kl 21.56 |
| unemati 20. oktoober 2015, kl 01.28 |
| Sid 20. oktoober 2015, kl 10.20 |
| Sid. 20. oktoober 2015, kl 10.28 | Registreerus: 8 aastat tagasi Postitusi: 780 |
| Kuule punktiga eitmees 20. oktoober 2015, kl 10.33 |
| Sid. 20. oktoober 2015, kl 10.44 | Registreerus: 8 aastat tagasi Postitusi: 780 |
Kuule punktiga eitmees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mille poolest sa sisuliselt erined oma nimekaimude
> st? Mitte millegi, eksole. Käid ja mökitad nende j
> ärel, tahad targem välja paista. Haige inimene!
Ei käi. Tegin lihtsalt hommikul Delfi lahti ja näen, et Side jälle hulgi saanud. Miks sa aga ikka veel Sidi nime alt postitad, ma aru ei saa, sest päris Sid käib nüüd vaid registreerituna siin lobamas.
Vahet teha pole ju raske. ;)
-------------------------------------------------------
> Mille poolest sa sisuliselt erined oma nimekaimude
> st? Mitte millegi, eksole. Käid ja mökitad nende j
> ärel, tahad targem välja paista. Haige inimene!
Ei käi. Tegin lihtsalt hommikul Delfi lahti ja näen, et Side jälle hulgi saanud. Miks sa aga ikka veel Sidi nime alt postitad, ma aru ei saa, sest päris Sid käib nüüd vaid registreerituna siin lobamas.
Vahet teha pole ju raske. ;)
| Sid. 20. oktoober 2015, kl 11.50 | Registreerus: 8 aastat tagasi Postitusi: 780 |
Kuule punktiga eitmees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Loe autori lahtrit veelkord!
Mis sellest lugeda? Igaüks kirjutab sinna mida tahab, aga mul see vaev puudub - nimi on statsionaarselt paigas. :)
*Kusjuures on väga naiselik komme iga postitus teha ise nime alt, nendel ka iga päev ise nägu pähe maalitud. Ilmselt on see eitmees su arvates kuidagi halvustav? Kui sa mees oleks, siis sa suudaks asjadest natuke teistmoodi aru saada, aga kuna sa seda ei ole ja mina naisi ei halvusta, siis ma olen pigem vakka. :D
-------------------------------------------------------
> Loe autori lahtrit veelkord!
Mis sellest lugeda? Igaüks kirjutab sinna mida tahab, aga mul see vaev puudub - nimi on statsionaarselt paigas. :)
*Kusjuures on väga naiselik komme iga postitus teha ise nime alt, nendel ka iga päev ise nägu pähe maalitud. Ilmselt on see eitmees su arvates kuidagi halvustav? Kui sa mees oleks, siis sa suudaks asjadest natuke teistmoodi aru saada, aga kuna sa seda ei ole ja mina naisi ei halvusta, siis ma olen pigem vakka. :D
| Prioriteedid Paigas.. 20. oktoober 2015, kl 13.42 |
Sid. Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuule punktiga eitmees Kirjutas:
> --------------
> -----------------------------------------
> > Loe
> autori lahtrit veelkord!
>
> Mis sellest luged
> a? Igaüks kirjutab sinna mida tahab,
Tegelikkus on selline, et püsikatel ei ole ükskõik, mida keegi kirjutab autori lahtrisse, nad tunnevad ängistust sellest. Püsikad tunnevad ängi aga ei tunnista seda- see omakorda ängistab veel rohkem neid. Näiteks näed ängi ka oma praegusest postitusest. Ütled esmalt, et ükskõik, mida keegi kasutab nimena, seejärel aga hakkab skisofreeniline ängijutt, et teiste anonüümsed nimed on naiste tunnes jne, nagu püsihaigetele omane.
Karistatud püsikad võiks tunnistada end ravivajavaks ja näevad kiireslt, et asjad hakkavad paranema, äng kaob.
> aga mul see v
> aev puudub - nimi on statsionaarselt paigas. :)
>
>
> *Kusjuures on väga naiselik komme iga postitu
> s teha ise nime alt, nendel ka iga päev ise nägu p
> ähe maalitud. Ilmselt on see eitmees su arvates ku
> idagi halvustav? Kui sa mees oleks, siis sa suudak
> s asjadest natuke teistmoodi aru saada, aga kuna s
> a seda ei ole ja mina naisi ei halvusta, siis ma o
> len pigem vakka. :D
-------------------------------------------------------
> Kuule punktiga eitmees Kirjutas:
> --------------
> -----------------------------------------
> > Loe
> autori lahtrit veelkord!
>
> Mis sellest luged
> a? Igaüks kirjutab sinna mida tahab,
Tegelikkus on selline, et püsikatel ei ole ükskõik, mida keegi kirjutab autori lahtrisse, nad tunnevad ängistust sellest. Püsikad tunnevad ängi aga ei tunnista seda- see omakorda ängistab veel rohkem neid. Näiteks näed ängi ka oma praegusest postitusest. Ütled esmalt, et ükskõik, mida keegi kasutab nimena, seejärel aga hakkab skisofreeniline ängijutt, et teiste anonüümsed nimed on naiste tunnes jne, nagu püsihaigetele omane.
Karistatud püsikad võiks tunnistada end ravivajavaks ja näevad kiireslt, et asjad hakkavad paranema, äng kaob.
> aga mul see v
> aev puudub - nimi on statsionaarselt paigas. :)
>
>
> *Kusjuures on väga naiselik komme iga postitu
> s teha ise nime alt, nendel ka iga päev ise nägu p
> ähe maalitud. Ilmselt on see eitmees su arvates ku
> idagi halvustav? Kui sa mees oleks, siis sa suudak
> s asjadest natuke teistmoodi aru saada, aga kuna s
> a seda ei ole ja mina naisi ei halvusta, siis ma o
> len pigem vakka. :D
| Kuule punktiga eitmees 20. oktoober 2015, kl 14.18 |
| Sid. 20. oktoober 2015, kl 14.27 | Registreerus: 8 aastat tagasi Postitusi: 780 |
Kuule punktiga eitmees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tõesta ära, et püsinime võtmine takistab kirjutama
> st ka muude nimede alt. Lakutud jutt enda aususest
> ja vajadustest hoia naisele kodus. Eitmees oled a
> lates nädalavahetusest, rimemba, põhjus on su enda
> täitmata lubadustes.
Sry, ma juba seletasin, miks ma ei saa sulle midagi halvasti öelda. Kui sul probleeme on, siis minu meiliaadress on avalik, võid sinna pöörduda.
*Ei väsi kordamast, ma olen siin ühe nimega ja omi eelmisi nimesi ma ka ei varja, seega on su jutt lihtsalt BS.
-------------------------------------------------------
> Tõesta ära, et püsinime võtmine takistab kirjutama
> st ka muude nimede alt. Lakutud jutt enda aususest
> ja vajadustest hoia naisele kodus. Eitmees oled a
> lates nädalavahetusest, rimemba, põhjus on su enda
> täitmata lubadustes.
Sry, ma juba seletasin, miks ma ei saa sulle midagi halvasti öelda. Kui sul probleeme on, siis minu meiliaadress on avalik, võid sinna pöörduda.
*Ei väsi kordamast, ma olen siin ühe nimega ja omi eelmisi nimesi ma ka ei varja, seega on su jutt lihtsalt BS.
| irrw 20. oktoober 2015, kl 14.49 |
| to irrv 21. oktoober 2015, kl 19.11 |
irrw Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> peldikuvalvur kivike järjekindlalt tabamatut ängi
> taga ajamas. aga mida pole, seda pole. niisiis tul
> eb välja mõelda, see äng, õigustamaks oma trollipa
> santeeriat.
Pasanteerijaga tegelevad ängistatud püsikad ja karistada saavad nad suuresti oma enda ängistuse/haiguse tõttu.
Teistel ei ole mingit ängi, moderaatorid on tublid, külastajad samuti. Püsikate tänane järjekordne rihmasaamine peaks tõestama, et midagi on nendes endas nihu.
https://www.youtube.com/watch?v=neivrFw5Ngs
-------------------------------------------------------
> peldikuvalvur kivike järjekindlalt tabamatut ängi
> taga ajamas. aga mida pole, seda pole. niisiis tul
> eb välja mõelda, see äng, õigustamaks oma trollipa
> santeeriat.
Pasanteerijaga tegelevad ängistatud püsikad ja karistada saavad nad suuresti oma enda ängistuse/haiguse tõttu.
Teistel ei ole mingit ängi, moderaatorid on tublid, külastajad samuti. Püsikate tänane järjekordne rihmasaamine peaks tõestama, et midagi on nendes endas nihu.
https://www.youtube.com/watch?v=neivrFw5Ngs
| kadakajupp 21. oktoober 2015, kl 19.16 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 3,378 |
| kadakaputš 21. oktoober 2015, kl 19.21 |
Vankrilogin metsas äratas Reinu tema mõtteist.
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.
Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev, kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.
«Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»
«Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma Kõrboja siiapaika jätan?»
«Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vastas isa. «Meie Madliga ei jõua temale vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses. Oleks tema ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»
«Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»
«Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.
«Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»
«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.
«Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»
«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.
«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»
«Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»
«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.
«Aga kuidas siis?» küsis isa.
«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.
«Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.
«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.
«Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.
«Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile anda, isegi panti panna mitte üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem – ainult meie kahekesi. Meie kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub – võiksime teda kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie kahekesi teda müüa ei saaks, kui mina kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina ei taha heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»
«Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas kohta oma käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale muret ei tee.»
«Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule Kõrboja asjus riivid ette. Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades elame Kõrbojal teatud sundmuse all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad, tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus – kahekesi üheskoos siit plehku pista.»
«Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.
«Siis jääme!» hüüdis tütar nagu millegi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»
«Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.
«Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine kord, räägime sellest siis, kui koha paberid korras, kui ei puudu enam midagi, ainult peremees. Üht ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta see minu mureks.»
«Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta seda aastate järele oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga juttu ajada.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe nagu tänini,» ütles Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas siin olla ja elada.»n
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.
Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev, kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.
«Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»
«Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma Kõrboja siiapaika jätan?»
«Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vastas isa. «Meie Madliga ei jõua temale vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses. Oleks tema ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»
«Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»
«Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.
«Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»
«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.
«Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»
«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.
«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»
«Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»
«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.
«Aga kuidas siis?» küsis isa.
«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.
«Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.
«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.
«Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.
«Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile anda, isegi panti panna mitte üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem – ainult meie kahekesi. Meie kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub – võiksime teda kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie kahekesi teda müüa ei saaks, kui mina kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina ei taha heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»
«Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas kohta oma käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale muret ei tee.»
«Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule Kõrboja asjus riivid ette. Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades elame Kõrbojal teatud sundmuse all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad, tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus – kahekesi üheskoos siit plehku pista.»
«Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.
«Siis jääme!» hüüdis tütar nagu millegi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»
«Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.
«Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine kord, räägime sellest siis, kui koha paberid korras, kui ei puudu enam midagi, ainult peremees. Üht ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta see minu mureks.»
«Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta seda aastate järele oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga juttu ajada.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe nagu tänini,» ütles Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas siin olla ja elada.»n
| alg autorile 21. oktoober 2015, kl 19.24 |
Miskit on siin jahh muutunud, arvatavasti muudeti mingeid telgitaguseid "mängureegleid" ja asi kippus käest ja sinna ta läkski... Siin oli mõned aastad tagasi väga mõnus ja mõtlemisvõimeline seltskond koos: visati kildu, aasiti tegusalt ja ilma roppusteta ja ka nalja sai kõvasti.
Siis saabus aeg, kus vangis toimus tiigrihüpe (KES krt laskis need loomad lahti!!!!???)
ja lehekülgi asusid täitma mingid friigid eneserahuldajad, ja pole tähtis, et see asutus vangla nime ei kanna - kui trellid akendel ja söögikorrad kindlad, siis oled ikka kinni, mis kinni. Mis sest et valvuritel valged kitlid vast üll...
Ja nii see mõistus siit eemale peletati, sest kes ikka mingi madalalaubaliste ja alghariduslike mõttetarkadega siin lõpmatult vestelda soovis....
Kadusid kõik nimega ja nimeta mõistlikud mehed-naised, ise käin siin veel ainult harjumusest (või mälestustest, et ehk on nüüd kõik muutunud ja taas saab normaalselt keeelt käänata ja naerda....)
Miks ma ei usu, et see oli Delfi uus suund, et kinnipeetavatele suhtlust õpetada või nende raevu siin maandada...
Kurb.
Kurb.
Siis saabus aeg, kus vangis toimus tiigrihüpe (KES krt laskis need loomad lahti!!!!???)
ja lehekülgi asusid täitma mingid friigid eneserahuldajad, ja pole tähtis, et see asutus vangla nime ei kanna - kui trellid akendel ja söögikorrad kindlad, siis oled ikka kinni, mis kinni. Mis sest et valvuritel valged kitlid vast üll...
Ja nii see mõistus siit eemale peletati, sest kes ikka mingi madalalaubaliste ja alghariduslike mõttetarkadega siin lõpmatult vestelda soovis....
Kadusid kõik nimega ja nimeta mõistlikud mehed-naised, ise käin siin veel ainult harjumusest (või mälestustest, et ehk on nüüd kõik muutunud ja taas saab normaalselt keeelt käänata ja naerda....)
Miks ma ei usu, et see oli Delfi uus suund, et kinnipeetavatele suhtlust õpetada või nende raevu siin maandada...
Kurb.
Kurb.
| eelmisele lisaks 21. oktoober 2015, kl 19.27 |
| püsikad Varia on teie koht, marss 21. oktoober 2015, kl 19.32 |
Vankrilogin metsas äratas Reinu tema mõtteist.
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.
Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev, kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.
«Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»
«Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma Kõrboja siiapaika jätan?»
«Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vastas isa. «Meie Madliga ei jõua temale vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses. Oleks tema ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»
«Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»
«Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.
«Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»
«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.
«Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»
«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.
«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»
«Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»
«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.
«Aga kuidas siis?» küsis isa.
«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.
«Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.
«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.
«Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.
«Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile anda, isegi panti panna mitte üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem – ainult meie kahekesi. Meie kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub – võiksime teda kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie kahekesi teda müüa ei saaks, kui mina kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina ei taha heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»
«Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas kohta oma käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale muret ei tee.»
«Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule Kõrboja asjus riivid ette. Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades elame Kõrbojal teatud sundmuse all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad, tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus – kahekesi üheskoos siit plehku pista.»
«Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.
«Siis jääme!» hüüdis tütar nagu millegi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»
«Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.
«Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine kord, räägime sellest siis, kui koha paberid korras, kui ei puudu enam midagi, ainult peremees. Üht ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta see minu mureks.»
«Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta seda aastate järele oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga juttu ajada.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe nagu tänini,» ütles Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas siin olla ja elada.»w
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.
Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev, kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.
«Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»
«Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma Kõrboja siiapaika jätan?»
«Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vastas isa. «Meie Madliga ei jõua temale vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses. Oleks tema ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»
«Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»
«Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.
«Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»
«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.
«Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»
«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.
«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»
«Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»
«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.
«Aga kuidas siis?» küsis isa.
«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.
«Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.
«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.
«Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.
«Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile anda, isegi panti panna mitte üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem – ainult meie kahekesi. Meie kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub – võiksime teda kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie kahekesi teda müüa ei saaks, kui mina kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina ei taha heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»
«Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas kohta oma käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale muret ei tee.»
«Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule Kõrboja asjus riivid ette. Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades elame Kõrbojal teatud sundmuse all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad, tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus – kahekesi üheskoos siit plehku pista.»
«Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.
«Siis jääme!» hüüdis tütar nagu millegi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»
«Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.
«Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine kord, räägime sellest siis, kui koha paberid korras, kui ei puudu enam midagi, ainult peremees. Üht ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta see minu mureks.»
«Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta seda aastate järele oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga juttu ajada.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe nagu tänini,» ütles Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas siin olla ja elada.»w
Lisa postitus