' Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Miks peaks üks 20a naine 35a vanameest tahtma?

Aga mida on see poolesajase moori asi?

Ja mis on see ka ühe poolesajase äti asi?

No vot siis, arutleme ilusti.
Ega ei maksa mingit lõplikku tõde kohe avastada või omandada.
Peaasi, et mõtleme, arutleme, püüame paraneda.

Aeg on käes teraapiliseks õhtufilmiks.
Kas oleme valmis kinofilmiks?

Kohe vaatan, mis täna vaadata oleks..

14.28 kujutab ette, et ta on KGB leitnant, kes annab lubasid piiritsooni sõiduks.

Mõnel on kõva suurusehullustus!

17.36 kannatab alaväärsuskompleksi käes :)))

jajah, ja Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> 17.36 kannatab alaväärsuskompleksi käes :)))

kui teiste kannatused panevad sind naerust rõkkama, siis on ehk tegu erikujulise psükopaatiaga?

Järgnevas filmis öeldakse, et keegi on väljaliigitanud psükopaatia 22 erinevat liiki.

https://www.youtube.com/watch?v=5Muuc60bAY0

Ilusat vaatamist.

Arvasite, et uus mees ilmus, aga, kes see ikka peale vana alu ja veel mõne monstrumi siin liigub :D

Autorikaitsjast daunile:-

Sõnade autorit ei suuda kuidagi leida, et talle autoritasu maksta. Internet ütleb, et folkloor. Lauldakse seda Ameerika rahvalaulu "Polly-Wolly-Doodle" viisi pääl. Nii väidab Arhailise Meestelaulu Selts:

http://meestelaul.metsatoll.ee/foorum/read.php?9,2863


Siga istus seinakella all,
laulis ali pali tuli palilei
mõtles mis on seinakella sees,
laulis ali pali tuli palilei
Laulis nii, laulis naa, laulis ali pali tuli palilei
Siis kui lööma hakkas kell jooksis siga nagu loll,
laulis ali pali tuli palilei

Jänes istus raudtee rööpa peal,
laulis ali pali tuli palilei
mõtles mis on raudtee rööpa sees,
(oma valgeid hambaid pesi seal)
laulis ali pali tuli palilei
Laulis nii, laulis naa, laulis ali pali tuli palilei
Siis kui raudtee rongi nägi, jänes pikad sääred tegi ,
laulis ali pali tuli palilei

võis olla kua: ali tuli tuttali tei vms

Ma Maarja surnuaias mõttes

veetsin mõne tunni

teed viimset

viidavat ma nägin

suurt ja karvast mu*nni.

Ta sarka seirasivad

roosad pu*tsid

kes raskes leinas

uriini kollast nutsid.



Ja väikseid vi*tte rivis

mööda vööris

lipp leinamasti tõmmatud

klifooris.

Nad rõõmurõngaid

roosikrantsil veeretasid

ja Chopini leinamarsi

taktis

pe*rsed peeretasid.



Oo surm, miks olid

nõnda karm

ja võtsid ära

me viimse elurõõmu - kara.

Nüüd liiv su hauakünkal

vajub littu.

Ei rõõmusta sa enam ühtki

kurba vi*ttu.

Kuid olgu nii -

muld olgu kerge

kanda sul ja närigu sind

ussid.

Küll teises ilmas jällegi

veel edasi sa nu*ssid.

Luuletaja, pane oma pilt siia üles, tahaks nähe kes sa selline oled...

Kui naised arvavad ,et 35 hakkab ära väsima siis eksivad ,olen üle 40 ja keppin oma naist iga päev ,tihti ka kaks korda päevas.

Mis, kas ikka vähe, et siia tulid?

Mis Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui naised arvavad ,et 35 hakkab ära väsima siis e
> ksivad ,olen üle 40 ja keppin oma naist iga päev ,
> tihti ka kaks korda päevas.


Võiks pigem väita et naised väsivad ära 30+

no kurjamil ei seisa nagunii, sellpärast mögisebki netis. tegijad mehed teevad tegusid, mitte ei mögise.

jeahh .. see mure ongi .. kogu aeg seisab... nagu oleks via..gra laksu all... ja ära ka ei väsi...

sa väsinud ju praegugi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> no kurjamil ei seisa nagunii, sellpärast mögisebki
> netis. tegijad mehed teevad tegusid, mitte ei mög
> ise.

no mis see su pisikest karvast peput torgib, kas kurjamil seisab või ei? sama teema sidiga - öösel loobitakse teemad sidi-vastast seosetut ja arusaamatut pska täis. tee omale varjasse kannikamakaagi kolumn või pepumakaagi blogi ja mulise seal.

siia solgiauku pole mõtet midagi postitada, kuna iga normaalnegi kuulutus või soov suudetakse solgiga täielikult üle valada! seda näed sa isegi!

* Delfi makaak (Psäiko) - foorumis ca 10 aastat resideerunud naiskodanik, kes välise vaatluse põhjal (tuvastatud Sid`i poolt, foto põhjal) sarnaneb tuntud laulustaari Susan Boylega. Teemakangelannale see sarnasuse esiletoomine ei meeldi. Tema vihaalusteks on Alu, Sid koos väljavalituga, Kadakatupp. Kadakajupp, punapea jt püsikad. Reageerib sõnadele "anaal" ja "pepuseks", peab oma pühaks kohuseks planeedil Maa jutlustada peeseksi kahjulikkust. Eriliseks huviobjektiks on inimlooma väljalaskesüsteemid :D

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> jeahh .. see mure ongi .. kogu aeg seisab... nagu
> oleks via..gra laksu all... ja ära ka ei väsi...

Sellepärast lubasidki juba paari aasta pärast keppimisest üldse loobuda? Tundub ebaloogiline...

Mis puutub 30pluss naiste väsimusse, siis ehk prostituudid kipuvad jah selles vanuses ära närtsima.
Aga nn tavanaised siis alles isukaks muutuvad...
Kujuta ette, et paljud naised saavad alles 3-kümbiselt esimese (teesklemata) orgasmi, mis muudab nad hüperseksuaalseks! See muidugi ei tähenda, et peaks iga ettejuhtuva riista otsa ronima...

❤

30pluss eided on valmis igal ajal niccuma ja eriti kiimas on pagasiga eided. 40pluss eitedest ei tasu heietadagi, need on valmis iga m*.nni suhu ja p*.rsse kahmama, 50 pluss eided maksavad peale, et m*.nni saada.

kadakatupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> .Kurjam Kirjutas:
> -----------------------------
> --------------------------
> > jeahh .. see mure
> ongi .. kogu aeg seisab... nagu
> > oleks via..g
> ra laksu all... ja ära ka ei väsi...
>
> Sellep
> ärast lubasidki juba paari aasta pärast keppimises
> t üldse loobuda? Tundub ebaloogiline...
>
> Mis
> puutub 30pluss naiste väsimusse, siis ehk prostit
> uudid kipuvad jah selles vanuses ära närtsima.
>
> Aga nn tavanaised siis alles isukaks muutuvad...

> > Kujuta ette, et paljud naised saavad alles 3-küm
> biselt esimese (teesklemata) orgasmi, mis muudab n
> ad hüperseksuaalseks! See muidugi ei tähenda, et p
> eaks iga ettejuhtuva riista otsa ronima...

Filosoofia on su tugev... aga kas ka praktika... :)

uule sina, wana kadak sääl, kas sa puine oled, et sa oma põlwi kuldse päikse ees ei paenuta! Paranda meelt, sina, kes sa kaswata ei taha, nagu lepp lepikus, nagu kask kaasikus, nagu kuusk kuusikus — sina, kes sa rehawarreks ega kirwekuudaks, witsaks ega adrakureks ei kõlba! Oota sa! Küll Saare Wana tuleb ja paneb kirwe sinu jändriku juure külge, raiub sind maha, ning ema heidab sind teiste hagudega seltsis suure paja alla, kus põrsastele kartulid keedetakse. Paranda meelt! Kas sa puust oled! Waata, sinu pinnud on nagu nõelad. Aga ma ütlen sulle: üksgi neist pindudest ei jää üksteise kõrwale, kõik nad kuiwawad ära ja langewad maha, ja maas weel peawad nad nii halwad olema, et sipelgad neid oma pesasse wedada ei taha, nina kärsutawad ja ütlewad: neo om ju nuu wa äränõijutu kadaja pinnu, meie noid omale pessa ei taha; noide peräst wõise kuldne päike meie pääle wihatses saia ja tuul kõik puuossa meie pääle pildu, et meist jälgegi järgi ei jää. — Aga sipelgad on wäiksed. Mina aga ütlen sulle: kui sa tulewal suwel nii palju juurde ei ole kaswanud, et ma sinust üle hüpata ei jõua, siis raiub Saare Wana sind maha. Mina aga kisun sind haokubu seest wälja ja ütlen kõigile: Nüüd on karjamaa ja mets surnuaed. Pange tähele; kadak on otsas. Tema ei tahtnud kaswata, igatses kord lihawaid lehti, kord klaasist, kord jälle kullast. Siis soowis ta südametäiega wanad küll tagasi, oli rahulgi, aga süda jäi ometi kurwaks, kui ingel tema juurest ära läks. Wanad okad sain kätte, ütles ta, aga kõige ilu mälestuseks, mis mul oli, ei kaswa ma nüüd juppigi suuremaks, seni kui ingel tuleb ja jälle küsib: mispärast sa nii jändrik oled ja ei kaswa; ja tema oleks kostnud: Sarnaste pindude kuues ei saa kaswata, torkawad! siis küsiks ingel tema käest: mis sa siis tahad? Tema wastaks: ma tahaksin weel kord lihawaid katsuda. Niisugune oli kadak: tema tahtis weel kord katsuda, ja ingel ei tulnud. Nüüd aga tuli Saare Wana ja pani tema hinge Wanaisa karbikese sisse. Mis teie arwate? Kas meie matame teda ristiinimeste hulka siia surnuaeda, wõi mitte? — Sina haab oled suur jänespüks, sina ära hulu sääl, ega kadak weel surnud ei ole, meie teeme ainult nii, nagu oleks sa surnud. — Sina's wist arwad, et tema ristiinimeste keskele mullapinda hingama ei kõlba?! Kuule wint, kui ma selle hoosiku wõtan ja sind metsast wälja kihutan! Kas sa ise ei ole küllalt kadaka oksa pääl kiikunud ja oma wilet ajanud! Nüüd tuled sina ja ütled: ei kõlba ristiinimeste hulka mullapõrmu hingama! Kas sul häbi ei ole! Waata, kui Räästa Jakub ei tule ja sind maha ei lase ja kassile kodu ei wii, kui see sind juba enne elusalt ära ei ole söönud. — Wai's sina, haab, arwad, et tarwis on kirikuõpetaja käest nõuu küsida. Haab, küll sina aga oled jänespüks! Mis teab kirikuõpetaja meie kadakast, meie wanast wäiksest kadakast, kes terwe elu-aeg meie keskel elas ja weel kord katsuda ei saanud ja sellepärast ei kaswanud, kuni ingel oleks uuesti tulnud ja küsinud: mis pärast sa ei kaswa. Kas kirikuõpetaja teab, et kitsed tema lihawad lehed otse siis ära sõiwad, kui ta nad parajasti saanud oli ja imestusega ja häämeelega waatas ja rõõmu tundis. Kas kirikuõpetaja teab, et tuul klaasist lehed katki puhus just hommiku wara, kui ta klaasist lehti waewalt weel tunda suutis. Kas kirikuõpetaja teab, et tema kuldsed lehed saksa-juudi taskus on ja kadak ainult hääpärast wanad hilbud tagasi palus, sest koguni ilma on ju külm ja häbi seista ka. Kirikuõpetaja ei tea, et kadak uuesti inglit ootas, et uuesti katsuda. Haab, sina oled küll metsa puu, aga metsa aru sul pääs ei ole. — Kuusk, sina kuuled ju mu mõtted ära! Muidugi, mina ei taha teda surnuaia taha matta. Kadak oli ju siin meie keskel. Meie hoidsime temast kõrwale, sest et ta nii wäike oli ja torkas. Aga karuohakas torkab ka, tol on suured pinnud, suured ja ilusad saksapinnud. Toda ei maeta surnuaia taha. Aga kellel wäiksed pinnud on, toda maetakse surnuaia taha. Ei, meie matame kadaka haawa alla söödi pääle wäiksete kuuste keskele, kus käbliku pesa on. Sääl on temal nii hää pikutada ja üles waadata, kus pilwed käiwad ja taewaisa sõrmega näitab: Tule parem siia ära üles!.."
See kõne oleks ehk weel wägewamgi saanud. Lehmad ja lambad oleksiwad söömise unustanud ja mäletsema jäänud; suur kiwigi, mis kantsliks oli, oleks mõtet mõistma, sõber Suligi asjast aru saama pidanud; puudel ja põõsastel, kõigel, mis karjamaal elab ja on, oleksiwad keelpaelad lahti läinud ja nad oleksiwad kõnelnud, nagu minagi. Siisgi, mitte nii lihtsalt. Enne oleksin mina kodus söögilauas ehk mujal, kus lapsed suu kinni peawad pidama, kui wanad inimesed kõnelewad, midagi õieti liigutawat oma kollilise sõbra Roesu Jüri kohta kuulma pidanud, nagu —

"Taiwake, seda wa Jürikest küll! Issänd ülenda küll esi temä hengekest ja alanda esi temä patukest!" ja isal oleks siis wäga tõsine nägu olnud ja wäga kahjatsew hääl.

"Konas ta siss ärägi kuuli?" ja ka emal oleks siis nägu wäga tõsine olnud ja wäga kahjatsew hääl.

"Täämbä tenäti kantslist maha."

"Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist!"

"Opetaja oli tõse kabeliaia taade matta lasnu."

"Olli iks küll üle säitsmekümne wana?"

"Kaugelt üle säitsmekümne! Ei mäleta, kas kuus wai säitse üle säitsmekümne. Üitsainukene kord oppuse aigu oli kerkun armulawwal käinu."

"Ja, kes sääl süüdi om, et ta niisugutses jäi?!"

"Mine wõta'nd kinni. Wa teoorjuse aegne inemisehunnikuke iks olli, mes muud; igäweste ärä tapetu. Olli tõne kadunu nooren kange loomuga: es awita tampmine ega nuhtlemine, muud kui läits pääle oma pääd."

"Ei tiiä, kudas ta sinna kerkudegi oles lännu: midägi sälgä panna es ole!"

"Kerkude minna oles no tõistegi käest saanu."

"Sakstel wigatses tapetu, walla toita, ja kerk ei anna kabelingi aset, matetas kui koer aia taade!"

"Naka nüüd nondega õigust aama."

"Jummal om tedägi loonu oma palge järgi, Jummal tälle serätse käekäigu annu! Mia arwa küll, et opetaja tema kohtumõistjas es oles heitmä pidänu!"

"Mia arwa kah, et kõik sii suur ülekohus, mes tälle ilman tetti, sääl puul enäm kaalub, kui siin puul. Opetaja taht hirmutada, et inemise lawwalkäimist hooletusi ei jätas, mes muud."

"Kui mia opetaja oles ollu, siss mia küll ei oles aia taade matta käsnu."

"Muld ütskõik kohe pandas."

"Wand, mis ta wand: tema wand siss, kui tedä ärritedi; olli, mes ta olli: ta olli sellepärast serände, et ta serätses oli pessetu. Mina usu, et kui ta taiwade es saa, põrgude kah mitte. Ehk om Issändäl mõni paik kah, kos tema serätsile oma haigetele lastele rahu om walmistanud".

"Ei tiiä, kudas tedä oma opetaja mahagi oles tenänu; wast niisama nagu koeragi. Johtusi aga wõõras siikord Walgetare Antsu asemel olema, teie tõne Jürikesele wiil nii ilusa wärsi, terwe kerk laulse üten. Silmi tahtse tsilkma wõtta".

"Kae, õnne ka wa Jürikesel wiil pääle surma. Issänd ülenda küll esi tema hengekest ja alanda esi tema patukest".

Ja siis oleksin ma karjaga tanumit mööda läinud ja iseeneses tasa korranud: temä om koolu, temä om koolu. Tanumi wärawa taga oleksin ma rõõmu tundnud ja endamisi küsinud: näis kellega nad nüüd hirmutawad? Siis tükk maad edasi sawihaudade juures oleksin ma hirmu tundnud, sest kodukäijad oleksiwad meelde tulnud ja ma oleksin mõtelnud: kui sa ei kuule, küll näed, tema tuleb! Jälle tükk maad edasi metsa sees söödil oleksiwad ema ja isa sõnad meelde tulnud ja ma oleksin kindlasti ütelnud: Tema saab taewasse ja ei tule enam kodukäijaks! Siis tükk maad edasi, metsa taga karjamaal oleksin ma teda matnud, matnud suure kõnega, nagu maetakse. Siisgi mitte nii lihtsalt. Nime asemel oleksin esiti tema ütelnud; siis oleks kiwi otsas seistes kadak kohe silmi puutunud, wana kadak, kes ikka ees nii madal oli, et üle hüppamine waewa ei sünnitanud, ja "tema" oleks nii loomusunnil kadakaks muutunud, kadakaks, kes alati ees oli, alati silmi puutus, alati kätt kriimustas, kui mööda juhtusid minema, alati jalga pistis, kui ligidal kõndisid, niisama kui temagi ees igal pool — koll ja sõber ühtlasi. Siis oleksin ma kadakat noominud, nagu õpetaja kord juuti noomis, kui see kirikusse tuli, palwe ajal aga põlwili ei tahtnud lasta ja "kirikhirr" tema käest küsima pidi: kas ta puust on, et ta ennast oma Jumala ette ei alanda, ehk küll see tema Jumal ei olnud. Mina oleksin muidugi ütelnud: "kuldse päikse ette", sest Jumala nime ei tohi tühja asja pärast suhu wõtta. Kujutusewõimu lennus oleksin ma siis kõik ära unustanud ja kadaka haawa alla wäikeste kuuste keskele matnud, kus käbliku pesa peitus ja muidu nii hää wiibida ja unistada oli. Kujutusewõimu lennus oleks terwe sündmus kirikuõpetaja wõimus alanud ja isa ja ema mõttes lõppenud, ning puudel ja põõsastel, lehmadel ja lammastel, kiwidel ja kändudel, kõigel, mis karjamaal elas ja oli, oleks wiimaks hää meel olnud, et Roesu Jürile kõige parem paik karjamaal puhkepaigaks sai. Ja haawa argliku sahina pääle oleks mina kõigewiimaks muidugi jälle seletama pidanud: Sina, haab, oled suur jänespüks! Sina ära hulu sääl, egas kadak siia maetud ei ole, meie teeme ainult nii, et teda siia maetakse.

Ja mul oleks õigus olnud: kollid ei sure, tema kollilik kõrgus, teoorjuseaegne inimesehunnikukene, tümaks peksetud Roesu Jüri, ei sure, wähemalt Koruste külas mitte. Ikka saab wallatuid lapsi olema, kus Roesu Jüri aitab. Ja mida enam aeg edasi woolab, mida enam unustatakse, kes see Roesu Jüri õieti oli, seda suuremaks ta kaswab, seda kohutawamaks ta muutub, seda enam ta aga ka mõjub, kus teda appi hüütakse ja kus just witsa tarwitada ei taheta.

Roesu Jüri oli pikk mustawerd mees. Tõmmud juuksed alati sassis. Tõmmu habeme-rootsukene alati pulstis, wettinud. Pikklik nägu tõmmu; suur nina — tõmmu; tõmmude karwade otsad waatawad kui kihwad ninasõõrmetest wälja; pruunid silmad läigiwad suurte tõmmude kulmukarwade wilus. Kõige üle aga puru-wana must mütsilott, õieti sügawal silmade pääl, kui ta kukrust süganud oli, ühe kõrwa pääl, kui ta teise kõrwa poolt nosinud, ja ümberpöördud, kui teine pool sügamist nõudnud oli. Seisis mütsilott wahel ka kukrus, aga seda tuli harwa ette. Siis rüüd — must nii loomulikult ja muidu ka, siis püksid, ahad, siis särk, hall, nõnda et kummagile wist üksgi tõlw ega leheline loomulikku wärwi tagasi ei oleks suutnud tuua, — siis säärtega saabaste otsast lõigatud kotad, siis piibupää ja — terwe mees kõige oma warandusega oligi käes. Nõnda käis ta talust tallu, ikka üks nädal ühes, teine nädal teises, kuni kõik talud läbi käidud, et siis jälle ringkäiku otsast alata. Mõnes talus wiibis ta ka üle nädala, mõnes kuu ja enamgi. Kus Roesu Jüri üle nädala wiibis, sääl elasiwad mõistlikud inimesed, kes teda seks lasksiwad jääda, mis ta oli, oma mõistliku sõna ütlesiwad, kui tarwis arwasiwad olema ja nooremate juures suskimist ja nöökamist wana inimese kohta ei sallinud, kuigi see wanainimene just Roesu Jüri juhtus olema. Kuhu ta kuuks ajaks ehk enamgi jäi, sääl tuli lisaks weel iseäralisi põhjusi arwata: sai tibakese wiina, tengakese raha ehk piibupää sisse tubakat, wõis ka olla iseäraline poolekaldumine, sõprus, suguluse sidemed. Ka ei üteldud sarnastes taludes tema kuuldes Roesu, waid lihtsalt Jüri. Roesu oli sõimunimi, teoorjuse ajal antud, pidi seda wiimast laiskworsti ja jalaedist tähendama. Roesut ta häämeelega ei kuulnud, pistis wanduma, iseäranis kui naesterahwad seda ütlema juhtusiwad.

Mina olin temaga ammu tuttaw, enne weel kui ihusilmaga nägin.

"Erni, mine rao nu kapstalehe mollin peenikeses," ütles ehk ema.

"Kos tu mold om?"

"Kuan iks."

"Kos kotal ta sääl kuan om?"

"Õkwa läwe kõrwan."

"Kas tolle suure tuubri kõrwan nuka puul?"

"Küll sa lewwat esigi."

"Emä, mul olli siin wiil midagi tettä..."

"Na küll sina ka oled laisk, kas pane Roesu Jüriga paari. Ei taha nüüd tsigadele toda weidikest ära tsagada."

Roesu Jüriga paari! Midagi külma küünitas käe wibupüssi poole, mis ehk parajasti walmissaamisel oli. Ei olnud terwest asjast enam õiget rõõmu. Roesu Jüriga paari!

"Noh, olgu siss, ma jo lähä!"

Ja sagamine kestis harilikult paar tundi: terwe lõunawahe oli mokas.

Wõi kas see üksinda!

"Erni, wõta õge kott ja mine korja lehmile kraawist hainu."

"Kraawist om haina kõik ära põimetu."

"Sa ei ole ju sääl kawwa enämb käenu!"

"Üleeilä wiil käesi!"

"Siss mine niidu aia wiirde."

"Säält ei saa kott täis."

"Siss kae muialt manu!"

"Kost ma kae?"

"Kae poisikest weli, wai ei taha nüüd enämb lehmile hainugi otsma minna; muudkui tahab niisama lonki pääle nagu wa Roesu Jüri."

Jälle Roesu Jüri. Mina kõnnin ja käin, leian igal pool nii palju huwitawat, nüüd mine sinnasamma tagasi, ja midagi külma waatab wastu, nagu suured kurjad silmad, kaaludes, kas ei oleks ehk wõimalik sind kinni haarata.

"Mia lähä jo iks!"

Ja teine lõunawahe on kadunud.

Aga ega laiskuse pärast üksi.

Laupäewa õhtul saunas nii hää hiberdada, wett selga kallata, lawale lõunu sisse jooksta, siis ruttu jälle maha, sõrme otsaga wahel õele ehk wennale, wahel ka isale ehk teisele, kes ehk just sügawasti puhastamise ametis juhtus olema, nii hiljukesi paar tilka wett selga riputada ja siis ise kuku lapsena kuulata ja iseeneses naeru kihistada, kuidas wihaselt hüütakse: kes sääl jälle toda külma wett pillus! Oi, oi see oli lõbu! Aga sääl ütleb wiimaks ikka isa emale, ehk ema isale ehk mõnikord päris wõhiwõõrale:

"Wõta õge tu Erni üles lawale, wihu teda õge, tükkis wäikses jääma!"

"Ei, mia ei lähä üles. Mia ei taha wihtu!"

"Minend iks, ega sa ometi Roesu Jüri ei ole, et sa ennast wihtu ei lase!"

Jälle Roesu Jüri. Keres on nii kole must, sügaw, kerese kiwide pääl nagu suur must kogu; ei ole enam nii hää plantserdada, kõigil pool midagi, mis ei meeldi, kardad nagu. Ja muud kui lähed üles ja kannatad ära, kaswad suuremaks; kah troost!

Ja siis, kui sa just mitte sõnalausumata ära ei taha kannatada, kuidas ema ehk isa küüned — ehk kelle küüntele seks isa ehk ema poolt just woli antakse, — su seebiseid juukseid siia ja sinna pilluwad, su päänahka lõhuwad, teed wähe häält ja seletad, et nüüd küllalt saab, wõi annad igale wäiksemale kui tõukele enam järele, et kaugemale nihkuda, kui see pesejale meeldib, siis kuule aga jälle:

"Sa tahad küll, et sul pää otsan oles, kui wa Roesu Jüril?"

"Tahas jah!"

Kõik kihutawad naeru.

"Õge Roesu Jüri poeg!"

"Ei ole!"

"Noh, siss lase pää ilusti puhtas mõske,"

Ja sa kannatad edasi, et Roesu Jüriga tegemist ei oleks.

Nii olin temaga waimus ammu tuttaw.

Kui ma üksinda sängis magasin, siis oli wahel, nagu tuleks sängi alt suur must käsi nähtawale ja liiguks tasa hiljukesi minu poole, et ma ei märkaks, nii tasa hiljukesi, nagu püüaks ta kärpseid. Siis kiskusin pää näku[1] alla ja ei julgenud sügadagi, kui mõni hopsassa otse jonni pärast just sel kardetawal silmapilgul salwas. Kui ma aga kellegi selja taga magasin, siis ei olnud suuremat wiga.

Palest palesse nägime üksteist esimest korda — kuidas see'nd oli? Mina astun wäljast edikambrisse ja ahju ees poolküllakile pikk must mees maas, toetab ennast tuhkhaua kiwi pääle.

Nii palest palesse seista kolliga, igatahes oleksin jalgadele tuld andnud. Aga isa astus parajasti wahekambrist wälja ja jäi kolli ette seisma, ja teisi oli ka toas liikumas.

"Tere ka wa' Jürikene!" Isa ei ütelnud kunagi Roesu. "Oled sa ka wahel siiapoole tullu?"

Jüri põmistas enesele midagi, mis wist terwise wastuwõtmine pidi olema. Üleüldse ta kõneles üksisõnu, siiski nagu ahmitsedes. Seekord ei saanud mina midagi aru.

"Kuule, wa' Jüri," ürgas isa jälle, "ma lase sulle koti tuwwa; paremb sul pikutada; sawist põrmandu pääl koolesse külle ära."

Aga nüüd tuli kui poolkaetud tõrrepõhjast wastuseks:

"Olgu no pääle!"

Soosaare edikambris oli seekord weel sawist põrand, ja isa ei tahtnud leppida, et wanainimene nii kõwa ja külma põranda pääle jääb, nagu ei oleks wõimalik aset anda.

"Mine'nd iks! Konas sa nii siin üü ära makad!"

"Küll no maka!"

"Kas sa pelgad, et laulja koti sisse läässe!"

"Läässe iks."

"Egas tu midagi ei tii, paneme koti jälle päiwä wälla."

"Mia kotti ei taha."

"Siss ma lase sulle õle tuwwa."

"Olgu no pääle!"

"Mess olgu no pääle!"

"Paremb peris ilma."

"Ma lää tuu sulle esi õle ala."

Isa tõi õled, ja Roesu Jüri pidi pääle heitma.

See nagu ei meeldinud temale, tõmbas teiste pilgud tema pääle. Ja neid pilke ta ei sallinud. "Mes na wahisse, silmä pään peräni walla?" Ja ta jäi kohmetuks. Ei kõnelnud ka isaga enam. Päew jõudis lõpule. Wõib olla, et ta ka wäsinud oli. Ristluud oliwad temal muidugi nõrgad; nagu isa ütles: ristluist ära pessetu! Oli ehk ka kaugelt tulnud.

Aga isa tundis Jürikest! Ta läks tagakambrisse ja tuli klaasiga ja pudeliga tagasi.

"Kuule wa' Jürikene, sinu luukondikese wõise küll õge haige olla. Wõta no üits wäike ärä, saad kergembäs!"

See oli rõõm. Roesu silmad särasiwad. Terwesse tõmmusse kogusse tuli elu. Isa aga kallas aegamööda, ettewaatlikult, nagu wiiwitaks ta nimme. See oli rõõm. Siis tuli nagu rõõmu wiimaseks tipuks niisugune ilus, kõlaw laks kuuldawale, nii imeweidralt keeleotsaga. Roesu oli nagu ümber muudetud, ja minu meelest oli, nagu ei oleks seda rõõmu wiin sünnitanud, waid ainuüksi ootamine. Sest kui ta klaasi tühjaks jõi, oli see ilustaw ärewus kadunud.

Sest ajast pääle ei olnud Roesu Jüri enam nii kohutaw. Meie olime üksteist ihusilmadega näinud, tuttawaks saanud. Ja imelik, mida enam meie üksteist nägime, seda suuremateks sõpradeks meie saime. Muidugi ainult waimliselt, sest ma kartsin kodakondsete naeru, ega julgenud wärwi näidata. Iga asi, mis Roesu Jüril oli, huwitas mind. Ma panin terawasti tähele, kuidas ta elas ja mis ta ütles. Ja mida enam ta mind huwitas, seda wähem pahandas see mind, kui mind temaga paari pandi, ehk küll nähtawasti, seda pahasemaks sain. Waimlist sõprust hoitakse ikka hästi warjul, kui arwatakse, et weel kõwa küllalt ei olda oma mõtete eest wälja astuma, wõi kui lihtsalt tuntakse, et aeg weel tulnud ei ole.

Teisel päewal ütlesin õele:

"Miili, tii õge järgi, kudas Roesu Jüri keelega laksu lüüb."

Õde katsus.

"Ei ole maikugi seda muudu!"

"Tii siss sina, kui saad."

"Mia kah ei saa."

"Mess sa siss tahad?"

"Ei midägi."

Karja juures metsas harjutasin, aga mis ei saa, ei saa. Roesu Jüri jäi kõrgele, kuhu järele ei pääsenud.

Õhtu sängis, ei saa magada.

"Emä, kirbu söösse kangeste."

"Mess na sust siss iks sääl söösse?"

"Ei tiiä, ei saa magama jäädä, muudkui nüüstä pääle."

"Kae'nd iks, wast saad magama jäädä, siss ei kuule; hommen wii koti wällä ja pane wastse lina."

"Kirbu tulesse jälle."

"Etse tulgu."

"Söösse jo jälle."

"Mess siss kui na söösse, kisusse halwa were wällä."

Minul seisis aga Roesu Jüri silmade ees. Parem koguni ilma. Ehk weidike hõlgi. Muud kui heida pääle ja jää magama, ei ühtegi kirpu ega muud. Mina mõtlesin, et "lauljad" kilgid on.

Ja pääasi: Roesu ei pesennd kunagi nägu; ta ei tahtnud ka noorel kuul sauna minna; Roesul ei olnud tarwis pääd peseda lasta ja ei pesenud ka ise mitte. Roesu arwas, et kõik jälle mustaks saab. Ja temal oli õigus. Mina ei pesenud ka terwe suwi, saunakorrad wäljaarwatud, sest mis tast peseda, karjas niisama hää küll. Aga lõikuse-kuu algul, kus nädali pärast linna minek ees seisis, ei antud enam sugugi armu. Et poisile jälle koolikohasem jumi pähe saaks, et kuresaapad ja muud suwe toreduse ja wabaduse tagajärjed kaoksiwad, pesti mitu korda päewas. Ja sarnastel haridusepäewadel tõusis Jüri kõrgele, kõrgele, kuhu järele ei pääsnud.

Ma ei mäleta, kas ma karja juures just Roesu Jürit mängisin, wõi mitte, aga ega seda küll tarwis olnud, sest meie sõprus waimliselt oli alatasa kaswamas.

Roesu Jüri tundis asja.

Isal oli suur, pikawarrega piip: wanaisa kingitus. Piibupää oli päris anda kui wõtta lõwi. Kääneti lõwil pää otsast ära, siis wõis lõwi sisse tubakat toppida ja piip suitsema panna. Tu oli küll weider piip. Lõwil tuli wahel ammuli suust suits wälja.

Piip seisis kummutis, kust isa teda ainult siis wälja wõttis, kui mõni hää tuttaw, sõber ehk sugulane wõõrsiks tuli, näituseks Põlwik Kängsepp, Sautre Mõrru ehk sõdsemees, wana Nikolai aegne soldat, minu ristiisa. Kui minu wend Kusti weel elas, pidi piip temale jääma, sest Kusti pidi isatalu pärima ja taluga ühes isa wiiuli ja lõwipiibu kui raudwara. Tu minu weli, kadunu Soosaare peremees, teda kutsuti surmatunnini külakondsete keskel Soosaare peremeheks, käis seakarjas ja mängis juba wiiulit, ja mina käisin suures karjas ja ei mõistnud weel wiiulit mängida; käis seakarjas ja tõmbas juba piipu, ja mina käisin suures karjas ja et saanud weel piipu tõmmata. Ma ei saa ka nüüd weel wiiulit mängida, ega piipu tõmmata, sest kummagagi ei saanud otsa pääle. Kui wend rõugete kätte ära suri, ehk temale küll rõuged pandud oliwad, pidi lõwipiip mulle jääma.

Mina pidin sellepärast, maksku mis maksab, piibutõmbamise ära õppima. Et mul aga karjamaal wäga palju tegemist oli, nii kõnesid pidada, lindude laulu järele aimata ja muid wäga huwitawaid toimetusi ja harjutusi, siis unustasin selle asja wäga tihti nii ära, et terwe suwi meeles ei oleks seisnud, kui Roesu Jüri ja Saare Wana seda kohust wahetewahel jälle meelde ei oleks tuletanud.

"Tu oli üits kõrd!" Isa naeratas endamisi. Wõttis siis lõwipiibu kummutist wälja ja läks edikambrisse Jüri juurde ja ütles:

"Kuule, wa Jürikene, kas meie ei pane õge piibu suitsema?"

Roesu Jüri pistis käe tasku ja tõi oma piibupää nähtawale.

"Mul om tubaku warre otsa lõpnu, iks otsa lõpnu jah."

"Mes sa siss noist tubakuwardest üttepuhku. Seh, pane siist kotist täis."

Isa ulatas tubakukoti Roesu kätte.

Roesu sattus nagu ärewusesse, kohmitses kaua.

"Kuule, wa Jüri, siul tu piibu topmine iks enämb ei lähä; tuu siia, ma topi sul piibu täis."

Ja isa toppis Roesu piibupää tubakat täis.

Siis pistis Roesu nii weidralt piibupää kaela teisele poole suu nurka, et pää ninale nii ligidale ei ulataks, ja isa andis tikust tuld pääle, ise aga sõnas:

"Kuule, wa Jüri, om sul ka iks sii piip küll; siiä ei saa joht tuldgi pääle panna, kõrwetas su ninaotsa ärä."

Roesu kahmas popsimise hoos "olgu no pääle" wastuseks, et piip kindlasti "minema" saaks ja ei lausunud siis sõnakestki, nagu katsuks ta selgusele jõuda, kuidas "tu Suusaare peremehe tubak õge om."

"Sul om wäega kõwa tubak, iks kõwa jah. Wiimäte pand luksma, iks wiimäte jah."

"Kas siss tubakuwarre paremba om?"

"Om no iks paremba küll, om jah."

"Wai kae õge seda lõwipiipu, kudas sii mekis."

Roesu ei wõtnud oma nosu suust, waatas lõwipiibu õieti terawasti läbi, ja silmad aga särasiwad, kui lõwil suits suust wälja tuli, siis aga ulatas piibu tagasi:

"Olgu no pääle."

"Kas ei taha kaeda?"

"Mes mia tast, iks mia jah!"

"Kas meie ei tii wahetust?"

Jüri ei wastanud, Jüri sai asjast aru: tuleb nöökama.

"Noh, kui ei taha, siss ma lähä ja tuu sulle aedapäält kamula täwwe tubaku juuri."

"Olgu no pääle."

Isa tõi ja endine wahekord oli jälle kindel.

Isa wiis lõwipiibu ära kummutisse, wõttis oma wana piibu, istus edikambrisse pingi pääle, pani piibu "minema", ajas siis juttu ja kaldas wahete wahel piibu wanduse seest pigi wälja.

"Ei ole tu pigi sulle kah kipe, nii tõmmaten?"

"Ei ole kedägi iks."

"Sul om siss hää küll, mia muud kui wala enne pääle pigi wanduse seest üttelugu wälia."

Roesu ei tahtnud lõwipiipu, Roesu ei tahtnud ka sarnast piipu, kui isal oli, kus pigi wanduse sisse kogus. Ja mina olin enesele ikka pikka warrega piibu teinud, isa tubakat sisse pannud, kui ma just jälle järele katsusin, kas juba suitsetada saan. Kui ma ometi sarnase nosu oleksin teinud, kui Roesul! Kui ma ometi tubaku warsi aeda päält oleksin wõtnud! Sest isal oli neid sääl palju, iga aasta korjus neid tubaku lõikusest sinna ikka enam juurde.

Ja karjamaal, kodust õieti kaugel metsa taga sündis piibupää, rändasiwad tubaku warred piipu, hakkas tormamagi, — aga paar matsu — ei lähe, tee mis tahad. Ka nii teha, nagu oleks läinud, ei saanud. Ja korraga oli lõwipiip nagu kaugel, kaugel ära, Roesu oma piibupääga, mis kõwasti suu nurka oli surutud, et tuli ninaotsa ei saaks hakata, kõrgel, kõrgel, kuhu ligi ei pääsnud.

"Kuule, wa Jürikene," ütles isa meelitades, "sa tule mulle õge appi tuulutama, pühid luwwakesega tuulme päält põhukõrrekesi ärä, oled niisama nipet näpet abis."

"Wõiss iks minna kah."

"Ma anna sulle tengäkese, wai."

Ja Jüri oli wirk aitamas, muidugi nii palju kui ristluud järele andsiwad. Sai oma lubatud "tengä" ja ei kärsinud enam: Raha wäike, kerge kaduma. Ja pikk must kogu "waiusi" üle nurme ikka Rõngu — Rõngu kõwera kõrtsi poole nii kärmesti muidugi, kui ristluud järele andsiwad.

Siis ta aga enam meile tagasi ei tulnud; kord oli järgmise talu käes.

Roesu Jüri ei käinud kunagi kirikus: kui kopik oli, läks parem kõrtsi. Leeri ajal olnud esimest ja wiimast korda teiste leeripoiste keskel kirikus. Muud kui läinud pääle oma pääd. Ja see pää olnud nii kõwa, et lapse põlwes üksgi käsk pähe jääda ei ole tahtnud ja kuigi jäänud, siis suure nuhtlemise ja tuupimise järele, seks et järgmisel parajal silmapilgul jälle suutumaks ununeda. Kui tegi midagi, sai nuhelda: ei teinud hästi. Kui ei teinud, sai nuhelda: ei teinud midagi. Mis sääl siis wiimaks üle jäi muud kui mine pääle oma pääd: kolki saad ikka. Just niisama kui karjusel palawa ilmaga: kas ajad suminat ise, wõi ajawad kiilid ehk parmud, kari jookseb kiili ikka, jõuab läbi metsa wilja ikka ennem kui sina, leiab karja peremees ehk perenaene wiljast ikka ennem kui sina, ja kuigi ei leia, jäljed jääwad ikka järele ja kolki ja tõrelda saad ikka.

Ma ei ole teda kunagi kõrtsis näinud, aga wiina pärast ta sinna wist ei läinud, waid wiina kaldamise pärast, et — oma rõõmu tunda, niisugust rõõmu, kus silmad särawad. Kui palju ta siis seda märjukest weel ära ei saanud "mõne tengä" eest. Muidu ikka ainult see rõõm: näed, kallatakse. Ja unustad kõik ja mõtled: sulle kallatakse! Ja silmad muudkui särawad. Ja kuigi ta wahel oma suutäie sai, kas see ei pannud tema "igawesti ära tapetud" kehas were kiiremini käima; kas see ei olnud nagu rõõmu wiimaseks tipuks, niisama nagu kaldamise lõbus, niisugune ilus, kõlaw laks, nii imeweidralt keeleotsaga. Ja isa ütles õigesti: Egas Jüri suugi sarwest ei ole. Aga ma ei ole teda kunagi kõrtsis näinud, ei tea sellepärast ka midagi esimesest hallikast ütelda.

Aga Roesu Jüri wõis ka kole küllalt olla. Siis hakkas süda wärisema sees. Ja tu oli enamasti ikka enne Jõulu, kui Roesu teise korra otsaga aastas Soosaarde jõudis ja mind linnast koju toodi "kaema", kas soo pääl ka jää küllalt sile on ja kuidas "wussi laske saass". Siis juhtus sagedasti, et poisid ja türdukud õhtuti edikambris tegiwad, mis nad tegiwad, kuna Roesu tuhkhaua ees istus. Siis kõndis kõne enne ikka tüdrukute ja poiste wahet, kuni Roesu wast mõne poisi raskema nalja pääle mõne tähenduse tegi ehk kaasa naeris ja nippi laskis. Roesu ei sallinud nimelt tüdrukuid ja naisi silma otsasgi. Kui see tema teha oleks olnud, tema oleks nad küll kõik maailmast ära häwitada lasknud. Mispärast ta nende pääle nii pahane oli, ei ole ma kunagi teada saanud, ja oma kolliliku sõbra käest tol ajal küsida ma ei julgenud ka mitte, ja nüüd on ta juba Jumala palge ees. Kõneldakse küll, kord wõtnud teda ühe talu tüdrukud ja naised kinni, wiinud sauna, tirinud lawale, wihtunud ja pesenud ta siis lehelisega nii puhtaks, nagu Roesu sündimisestgi kunagi ei olewat olnud. Aga see ei tahtnud mulle ennemgi just nii kindel olla, nagu seda kõneldi, ja nüüd ei tea ma kahtlemisele ka midagi muud kinnituseks juurde lisada, kui sedasama, mis ennegi: leheline Roesu Jüri nahka päält ära ei wõtnud, ja muidu teda ka enam päris puhtaks saada ei oleks wõidud. Ennem arwasin ka weel, et Roesu Jüri ikka mees oli ja meheks jäi, ja kuigi tal riistluud järele ei andnud, siisgi nii palju naisi ja tüdrukuid ühes talus ikka koos ei wõinud olla, et nad just mehega teha oleksiwad wõinud, mis nemad tahtsiwad. Wõis ju nii ehk teisiti olla, aga küpseks jäi see, et Roesu Jüri tüdrukuid ja naisi ei sallinud. Ja kui poiss mõne raskema nalja minema juhtus saatma, naeris Roesu kaasa, nii hääd, rõõmsat naeru, ja laskis nippi, nii lipsti! Siis läks naistepoolistel muidugi "heng täis", ja see, kes poistele harilikult wastu sähwis, waatas kurjasti Roesu poole ja salwas:

"Ei tiiä, mes tu Roesu sääl peäs haukma?"

Rõhk muidugi Roesu ja haukumise pääl.

Siis käisiwad sõnad, kuis nad weel käisiwad, aga lõpp oli ikka see, et Roesu Jüri wiimaks sõnu leidis, mis karwad püsti ajasiwad, kui enesele ette kujutasiwad, kui asi nii oleks olnud. Siis sajatas Roesu kõigepäält ütlejat, nii et sel enam ühtegi kohta ihu küljes ei leidunud, mis mitte mustaks ei oleks wannutud olnud, kuni ema ehk isa tuli ja ütles:

"Jätke wanainimene rahule. Kas teil koertel siss muud tettä ei ole, kui wana inimest tsuski."

Siis jäi wandumine wait, mõni tüdruk ehk poiss aga wastas:

"Egä tedä keägi es putu."

"Wai es putu."

Siis jäi isa ehk ema edikambrisse.

Kui isa jäi, siis jätkas ta juttu:

"Om nii tüdruku küll, ei jäta seda Jürit rahule; ei tiiä, kas na su armastase wai?"

Ja siis oli tüdrukute käes naeru all olla.

Roesu ajas wastu, enesel silmad aga särasiwad. Nimetas tüdrukuid õieti weidrate nimetustega, mis kaua meeles seisiwad ja mida kunagi tarwitada ei tohtnud, sest niisuguseid nimetusi tarwitawat ainult Roesu, ehk küll poisid omawahel mõnikord niisama ütlesiwad. Need oliwad nimetused ihuliikmete kohta, mida harilikult, kui tarwis oli, koguni teisiti nimetati ja mis sedasama tähendasiwad, aga kedagi ei pahandanud, ega keegi ütlemast ei keelanud. Et isa neid Roesu nimetusi ei sallinud, ei pannud ka mina neid tähele; Roesu ei saanud neid ka isa juuresolemisel palju nimetadagi, sest isa küsis siis ikka kähku wahele:

"Ei tiiä, kudas neist tüdrukutest õge walla saass?"

Siis oli aga wesi Roesu ratastel ja tema oleks peaaegu niisamasuguse kõne pidada wõinud, kui minagi wahel, kui ta mitte ühte alati wanduma ei oleks kippunud. Ja ta ütles ja wehkis korrates käega ja laskis nippi nii pliksti! lisaks.

"Kae, kui tules sõda, iks sõda jah. Siss kui sõda sõdis, iks sõdis jah. Kui siss tulessiwa pargiajaja, iks tulessiwa jah, ja wõtassiwa kõik tüdruku, iks wõtassiwa kõik tüdruku..."

Siin tuli mõni nimetus, mis ainult Roesu tarwitas, ja oleksiwad teised järgnenud, kui isa wahele ei oleks sähwanud:

"Ja siss?"

"Siss tulessiwa pargiajaja jah, wõtassiwa kõik tüdruku iks ja ajassiwa neile kiilu küüste alla, suure kiilu jah nigu tõlwa, nigu tõlwa jah, ega sõrme küüdse alla jah. Siss ajassiwa na ega warba küüdse alla kah kiilu, suure kiilu jah nigu tõlwa, iks ega warba küüdse wahele, nii. Siss wõtassiwa pargiajaja tüdruku ja lüüssiwa na kõik aidsaibade, kõik iks aidsaibade jah, kõik tüdruku neo wa..."

Ja siis ütles isa ruttu wahele:

"Sii om jo kolle wallus surm?!"

"Mes neile siss muud waja om. Suu pään ei saisa kinni, tänitä siss, om iks mesperäst tänitädä. Käe ei saisa iks paigal, kisu siss ennäst aidsaibast wällä jah, neo wa..."

"Aga kui nüüd sõda tuleski, siss tapetas jo su ennäst kah ära?"

"Ei tapeta."

"Kes sõa ajal armu annas."

"Mess siss! Annas Jummal õge, et tu sõda tules joba."

See oli kole Jumala nime suhu wõtta ja niisugust sõda paluda, niisugust sõda kus, sõrme küünte alla kiilud nagu tõlwad löödakse ja siis weel aidteibasse pistetakse. See oli koledam kui kole, see ajas karwad püsti mõteldes juba, ehk küll teised naersiwad. Keegi ei palunud ial sõda, keegi. Isa ütles alati: "Hoidku no Jummal esi sõa ja wereärawalamise iist!" Sõda, jaa, nii teha, nagu oleks sõda, nii nagu pauguksiwad püssid, käiksiwad suurtükid, sest wõis aru saada, aga niisugune sõda, nagu Roesu Jüri tahtis, kus kiiludega tuldakse ja aidteiba juurde weetakse, nagu kiiludest weel küllalt ei oleks! Küll see Roesu wõis ka kole olla!

Mina läksin siis ikka ära tagakambrisse ja kujutamise wõim ei tahtnud mõni aeg rahule jätta, ikka tagus kiilusid, ikka pistis aidteibasse nii tüdrukuid kui lapsi, just nagu pargiajajad wanades juttudes, mis talweõhtul edikambris sagedasti were kihama ajasiwad. Ja kuhu sa peitu puged selle eest, mis su sees on.

Kui aga ema edikambrisse jäi, siis jätkas tema juttu:

"Om nii poisi küll, aasse Jüri tütrikudega tülli: ei tiiä, kas nu poisi toda Jüri pelgäse wai?"

Siis oli poiste käes kord naeru all olla.

Roesu ajas aga wastu, enesel silmad särasiwad, ei tarwitanud aga mingit nimetust, ega wandesõna, waid muutis päris kukuks, laskis aga nippi ja suuga matsu hulka.

Mõnikord ütles ema:

"Ei tiiä, Jüri, kudas ka sia onte nii wigatses oled jäänu; muidu wõis sa nüüd peris rikas naisemiis olla?"

Jüri mõtles, lõi nippi ja suuga matsu ja kostis:

"Iks minnu tönksewa pääle, tönksewa jah, iks muku tönksewa."

"Mes na sust siss iks nii wäega tönksewa."

Siis kõneles Jüri, mis ta kõneles, ikka oli see midagi haledat, midagi, mis suure peksmisega lõppes, ja seda nii suures rõõmus, nagu oleks kõik, mis temale osaks saanud, suur häätegu olnud.

"Kudas siss nu kirjätähe ka sulle pähä es jää?"

"Es jää iks."

"Kudas tu lugu sääl Wiinalassil siss õge olli?"

"Mes ta olli, olli iks. Mia wõti õge üitskõrd raamatu, iks wõti jah, ja tükse õge ära aeda ala, iks ära sügäwade aeda ala kuhalt ära jah, ja kaie õge noid kirjätähti iks, kas na reo jäässe kah pähä õge wai, kaie noid iks peris südametäwwega jah. Tskae, olli kawwes kaema jäänu, kawwes jah, naksiwa otsma, otsma iks jah. Tu wellene Andres — iks kos ta luukondi maapõhjan mädanesse jah — ai peni aeda alla järgi iks, kissewa wällä, wällä iks, tõiwa kepi iks, tskae ja tönksewa jälle, tönksewa iks."

Iga iks ja jah äratas oma nippi ja matsu.

Oo, ema see mõistis.—

Kõik lõppes aga tönksmisega, tönksmine mõisa põllul, tönksmine kodus, tönksmine sugulaste, tönksmine wõõraste poolt — elu täis peksmist, nii et ristluud enam järele ei andnud.

Minule meeldis kõige enam järgmine lugu:

Külale antakse käsk tee lahti kaewada. Wiinalassi talu eest läheb muidugi Roesu wälja. Kaewamine on kiriku kohal. Keegi suurtsugu mees, suur tärn mütsi ees, sõidab, ise kasukate sees kui karu. Kõik jääwad auukartuses seisma ja ootawad, kuni suur eluk mööda on. Aga Roesu ei tee wäljagi, kaetab kord ja kaewab siis edasi, kaewab nii et maailm lund täis, kaewab nii et suur eluk üleni lume sees on, siis jätab töö seisma ja ütleb: oh, es pane tähelegi! Ise mühaleb. Siis järgneb muidugi suur peksmine wallamaja juures. Aga mis tost Roesule, nii ehk teisiti peksa oleks ikka saanud.

"Nu jah, san'd iks wahel süüdi ka ollid?"

"Sai no iks oldus!"

"Kas sul siss onte essä ega emma oppeman es ole kah, kudas ellä ja olla?"

"Essä!.. esä pess nii kawwa kui kuuli, emmä ei mäleta iks, kas tedä olli wai es..."

Jüri wajus siis sügawasti mõtetesse, nagu otsiksiwad ta mõtted teed selle suure armastuse poole, mis emaarmastuseks nimetatakse, ja näis nagu oleks kõik, mis seda tõmmu kogu nii roeseks märkis, tasaseks ja pehmeks muutunud, kadunud mälestus oma õnnistawat kätt tema südame külge pannud ja kõike, mis tema küljes halb oli, hääks silitanud, nii hääks, tasaseks ja pehmeks.

Ja kui ta siis oma "tönkijatest" edasi kõneles, ei wandunud, ega õnnistanud ta neid, ja kui ta siis mõnda häätegijatgi nimetas, ei wandunud, ega õnnistanud ta neidgi. Niisugune suur ja awar ükskõik laotas oma tiiwad tema üle laiali, püha ükskõik, sest peksjad ei suutnud teda ometi tümaks peksta, ega häätegijad tema südant sarnaseks muuta, et ilmainimesed teda hääks oleksiwad nimetanud.

"Jüri, sa olla jo talu laits?"

"Ole iks."

"Kudas siss Andretsesele wellele maja jäi ja sina midagi es saa?"

"Esä and tälle, mia jäi Andresele."

"No tu olli su nuhelnu küll."

"Nohel ja tönkse iks üttelugu pääle jah, es ole aru ega otsa iks, kon ta wa penireo sääl maa sehen mädänes."

"Mes sa's iks nii halwaste ütled?"

"Kon ta wa penireo sääl maa sehen mädanes jah."

Omast wennast ei kõnelnud ta kunagi teisiti kui ainult wa penireost, ja külajutt kinnitab, et mis Jürile mõisapõllul weel jäeti, seda mõõtis wend kuhjaga tagant järele. Keegi pole teda nii armuheitmata peksnud, kui just lihane wend, nii kaua kui ta jõud nooremast wennast üle käis. Jüri olnud kärsimata loomuga, armastanud tempusid teha ja saanud siis enamasti iga tembu eest, nagu ei oleks just tema mitte näidata tohtinud, et temal just enam hõlpu oli, kui teoorjal kodusgi harilikult olla wõib.

"Mesperäst sa siss neid tütarlatsi ei salli?"

"Nii iks..." Jüri puikab kõrwale.

"Kas siss naise sulle kõik halba om tennu!"

Roesu ei wasta.

"Kas sul siss kedägi naiste seäst ei ole, kelle henge sa wõis ülendädä?"

"Mes nu naise ehk tütriku konagi iks... Egas na iks kadunud Tiidu Liisu ei massa. Kae, tu olli inemine. Jummal ülendä temä henge ja alanda tema pattu, jah. Tu olli inemine iks. Neo tütriku itsitäse pääle, hamba iks üttepuhku irewile, itsitäse pääle iks, ei ole mõistlikku olekut iks, ei saisa neil suu pään kinni iks, ega käe paegal kah. Kae Tiidu Liis iks olli inemine jah. Kari olli linajärwe weeren, tskoe lassiwa karja willä, iks tuukord jah. Mia olli kah karjan iks. Kae, tulliwa kohtumehe iks, tõse joosiwa pakku iks, mia jäi muudkui kätte. Naksiwa iks pääle jälle tönksma. Tskoe, kui siss tulli wa kadunu Tiidu Liis — Jummal ülendä temä henge ja alanda temä pattu iks — tõmmas miu iks kohtumeeste käest ärä ja sõimas neil iks kihä kuumas pääle. Ütel iks tõne Jumala nimel neile: äratapasse iks poiskese, kel emmä kaitsman ei ole: mes te iks temäst tönksite, andke iks oma koertele kah, kel jala wäledämbä ärä juuskma om. Om no saanu iks ütskõrd inemiseluum hammaste wahele, siss muudkui tuu peät iks süüdi olema. Kae iks to Tiidu Liis jah, kae tuu olli inemine iks."

Tiidu Liis oli ainukene, kelle hinge ta ülendas.

Nüüd on Roesu Jüri surnud. Jumal ülendagu ka tema hinge ja alandagu tema pattu. Nii mõndagi wõiks weel tema teoorjuse päewadest kõnelda, kus ta nii inimesehunikukeseks kokku pekseti, wallale toita, wallale ka matta, kõnelda, kuidas ta läks ikka nii pääle iseoma pääd. Aga sarnaseid teoorjuse aegseid kokkupeksetuid elab weel küllalt ja nad paneksiwad pahaks, et mina neist jutu teinud. Roesu Jüri ei paneks seda küll pahaks, sest Jüri on sääl, kuhu "serätsile haigetele lastele Issänd esi rahupaiga om walmistanu". Kuigi teda kirikuaia taha mateti. Kahes põrgus oligi ta oma aja ära, esiti mõisa põrgus, siis küla põrgus, ja kolmandamat küll wist temale enam osaks ei saanud. Saab sestgi minu kollilise sõbra mälestuseks. Päälegi, mis teawad meieaja hääd inimesed nii oma pääd minekust ühest põrgust teisi, mõisa-põrgus inimesehunnikuks kokkupeksetuna alates, talust tallu käies lõpetades nagu rändaja, kel muud ei ole kui ristluud, mis järele ei taha anda. Tõesti: rahu tema põrmule!

Kui ma nüüd weel karjamaal üksinda kord unistada wõiksin, siis jätkaksin ma Jüri matusekõnet suure haawa all wäikeste kuuste keskel, kus käbliku pesa oli, kus nii hää oli pikutada ja üles waadata, siis kõneleksin ma Jumala seisukohalt oma üliõplase mõtete põhjal nõnda:

Kuule, sina wa Jüri, sina, kellele maailm nimeks andis Roesu. Mina mõtlesin eila ka sinu pääle ja ütlesin iseenesele: Mis see wa Jürikene sääl all Koruste küla tuhkhaua-ediseid õieti weel nühib, ega ta ikka madalamale ega kõrgemale enam ei wõi, kui ta juba on, ei saa ka Koruste küla inimesed targemaks, kui nad on. Ma saadan temale ingli järele, toob teise ära. Ja siis ütlesin ma Koruste küla hingede koristajale inglile: Mine too Roesu Jüri ära. Ja ingel läks ja tõi sinu ära, ja nüüd oled sa siin. Soosaare perenaesel on õigus, kui ta ütleb, et mina sind oma näo järele olen loonud ja sulle sarnase käekäigu määranud. Kui sul nood wäiksed tähed, mis raamatutes seisawad, pähe oleksiwad jäänud, siis oleksid sa seda ka kirjast leidnud, sest need wäiksed tähed on nii seatud, et nad inimesi mitmesugustel teedel minu juurde tagasi peawad tooma. Sina ei saanud toda tähtiteed tulla, sest et sulle seda ei olnud antud. Aga ka sinu elul oli mõte, nagu igal eluolemiselgi, olgu nii wäike ehk suur kui ial tahes. Mis sa arwad, Jüri, mis mõte sinu elul siis õieti oli? Mis pidid sina ise, mis pidiwad teised sinust õppima? Teised pidiwad sinust õppima, nagu Soosaare perenaene õieti ära tähendas: Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist. Kui sa tuhkhaua ees lamesid, siis lamesid sa sellepärast, et isat emat pojale ütelda wõisiwad: kui sa nii puupää tahad olla ja sõna ei wõta, siis jääd sa niisuguseks nagu see inimene sääl tuhkhaua ees. Ja see inimene olid sina. Ja kui poeg millegist õieti kinni hakata ei tahtnud, nagu oleks temal weri küünte all, siis oleksiwad isat emat jälle ütelnud: kui sa nii laisaks tahad jääda, siis tead muidugi, et sa kord sääl tuhkhaua ääres wõid lõpetada, nagu Jürigi, keda nad Roesuks nimetawad ja keda wald ühe talu tuhkhaua juurest teise juurde saadab, ja inimesed peawad sind ainult naeruks ja inimese hunikukeseks. Sind nähes pidiwad inimesed nägema, kui kaugele inimene langeda wõib ja missuguseks ta alla sattuma peab, kui ta mitte ei püüa, mind meeles ei pea, walguse poole ei rudi, sünnitagu see ka waewa, mis maha kisub murdma. Sina pidid elawaks kolliks lastele ja elawaks manitsuseks suurtele olema. Et sa aga ikka enam ja enam allapoole, nii kaugele kui wõimalik wajuda wõiksid, andsin ma sulle puupää ja ei andnud sulle nonde wäiksete tähtede teed minna. Mina tegin sind sarnaseks, et sa ühtealati wastuoksa tegid ja mõisas kolkida said, oma ja wõõras sind nuhtles, nõnda et su ristluud enam järele ei andnud, walla kaela jäid ja sind talust tallu käima pandi, et sa ühele ristiks ei oleks, waid kõigile. Ei andnud ma sulle himu wara järele ja sinu näpud jäiwad puhtaks; ei andnud ma sulle himu riiete järele ja sul ei olnud oma waatigi ega lähkert nagu Diogenesel, kellest sa muidugi midagi ei tea ja kes niisuguseks arwas oma tarkuse läbi saanud olewat. Ja nüüd oled sa elust õppinud, et kõik, mis elu anda wõib, sinule mitte osaks ei ole saanud. Ja kui sa sääl wiimase tuhkhaua ees maas olid ja tundsid, et mina sulle järele olin saatnud, siis olid sa nii rahulik, sest su süda ei rippunud millegi küljes ja su meelest oli, nagu läheksid sa ettewalmistusele, et uuesti tulla, uuesti kui inimene, kes kõigemadalam astmel elus ära käis ja nüüd kõigekõrgema astme poole tahab püüda. Sinu rinnas oli see säde hõõgama hakkanud, mis siis hõõgama hakkab, kui inimene omas wiletsuses aru saab: nüüd hakkawad sügawused laulma, päike küünitab omad käed sinu järele wälja, kõik, mis sul oli, kõik mis sa kannatama pidid, kõik ära põleb õnnelikuks walguseks ja sa tunned, et sa wäsinud oled, puhkama lähed, et uue jõuuga walguse ilude sisse kaswada. — Soosaare perenaesel on õigus: Mina olen ka sinusuguste oma laste jaoks puhkepaiga walmistanud. Mine hingama minu laps ja kui sa uue jõuuga üles ärkad, wõid sa uuesti maailma minna ja minu õnnistus peab sinuga olema, et sa walguse kõigekõrgemal astmel seisma saad elus, kuhu nende wäiksete tähtede tee wiib, mis inimesi nii õnnelikuks ja õnnetuks wõib teha, sest ka tol teel on igal ühel oma mõte, ja kui sa ärkades oma wana mõtet uues walgusehelgilises ilus korrata tahad, saad sa mulle weel armsam olema. Ja nüüd hääd puhkamist. Inglid wiige ta ära, aga tasa, ta on liiga ära wäsinud, minu wäike Jürikene, waene kokkupeksetud teoorjuse aegne inimesehunikukene. — —

See oleks umbes üliõplase unistuse kõne sõbra haual olnud. Nüüd aga, kui mees? Ei tea. Ma jätkaksin unistuste kõnet küll säält, kus üliõplane ütleb, et ka tol wäiksete tähtede teel igal ühel oma mõte on, et ka koolitute ja kirjameeste keskel Roesu Jürisid on, kes walguse teel nii kaugele jõuawad, et neil muud ei ole, kui see mõte, mida nad esitawad, see mõte ja tunne, mis teistele teada tarwis. Mis ma wahest weel muidu ütleksin, jäegu siin nimetamata, sest Rõngu surnuaed jäi kitsaks, uus kabeli-osa lasti juurde ja Roesu Jürikese kaduw põrm puhkab nüüd otse kesk surnuaeda ja Walgetare Ants — nii kutsutakse meie kirikuõpetajat — ei ole seni weel käsku andnud minu kollilist sõpra wälja kaewada ja kabeli-aia taha paigutada.

Hinga rahus, mu sõber!

Paks v*rdjas l*hm panid nüüd lõplikust ajud solgipange vä?

«Tõepoolest, alles hiljuti tahtsin ma ju Razumihhinilt tööd paluda, et ta muretseks mulle tunde või midagi muud selletaolist…» tuli Raskolnikovil meelde, «kuid millega võiks ta mind praegu aidata? Ütleme, ta muretseb tunnid, ütleme, ta jagab minuga oma viimase kopika, kui tal see olemas on, nii et võiks isegi saapad osta ja ülikonna parandada, mis võimaldaks tundi minna… hm… Noh, aga edasi? Mis teen ma mõne viiekopikalisega? Vajan ma praegu seda? Tõepoolest naeruväärt, et ma Razumihhini juurde lähen…»

Küsimus, miks ta praegu Razumihhini juurde läks, erutas teda isegi rohkem, kui talle endale näis; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit halvaendelist mõtet.

«Kas tõesti tahtsin ma kogu asja parandada ainult Razumihhiniga ja leidsin kõigele pääsetee temas?» küsis ta endalt imestades.

Ta mõtles ja hõõrus oma otsaesist ja imelik, äkki, nagu kogemata, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.

«Hm… Razumihhini juurde,» lausus ta äkki üsna rahulikult, nagu oleks ta juba kõik lõplikult otsustanud, «Razumihhini juurde lähen ma muidugi mõista… kuid mitte nüüd… Tema juurde lähen ma… päev pärast seda, kui see on juba teostatud ja kui kõik on juba uuel teel.»

Ja äkki ta toibus.

«Pärast seda,» karjatas ta pingilt karates, «aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?»

Ta jättis pingi ja läks peaaegu joostes; ta pidi ümber pöörduma, kodu poole, kuid koju minna oli äkki hirmus vastik: seal nurgas, selles hirmsas kongis valmiski see kõik enam kui kuu aega tagasi, ja ta läks, mõtlemata, kuhu.

Närviline värin muutus kehas nagu palavikuliseks; ta tundis isegi külmajudinaid; niisuguse kuumusega hakkas tal külm. Peaaegu ebateadlikult, mingisuguse sisemise paratamatuse ajel ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse. Kui ta aga võpatades pead tõstis ja ringi vaatas, siis unustas ta kohe, millest ta oli hetkel mõelnud ja kust mööda tulnud. Nõnda läks ta läbi kogu Vassili saare, jõudis Väikese Neeva kaldale, sammus üle silla ja pöördus saartele. Rohelus ja värskus meeldisid alguses tema väsinud silmadele, mis olid harjunud linna tolmu, lubja ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega. Siin polnud ei lämbunud õhku, halba haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad tunded haiglasteks ja ärritavateks. Aeg-ajalt peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees, ta vaatas aeda, nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: oli ligemale kolmkümmend kopikat. «Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile nelikümmend seitse või viiskümmend kopikat,» mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest, mööda läks ja kui ta tundis, et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta pitsi viina ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta viina pruukinud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe pitsklaasitäie oli joonud. Jalad läksid tal äkki raskeks ja tal tuli kange tahtmine magada. Ta hakkas kodu poole minema; kuid jõudnud Peetri saarele, peatus ta täielikus rammestuses, astus teelt kõrvale, puges põõsastikku, langes rohule maha ja uinus samal silmapilgul magama.

Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksikasjadega, et ilmsi ei mõtleks sama unenägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi taoline kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.

Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas. Ta on aastat seitse vana ja jalutab pühapäeval õhtu eel isaga linnast välja. Ilm on pimedavõitu, õhk lämmatav, ümbrus just samasugune, nagu ta tema mälestuses on säilinud: mälestuses on ta isegi palju enam kustunud kui praegu unes. Väike linn seisab kui peo peal, mitte ainustki puutikku; kuskil väga kaugel, silmapiiril, mustendab metsatukk. Mõni samm viimasest linna köögiviljaaiast eemal on kõrts, suur kõrts, mis temasse alati oli vastikult mõjunud ja isegi hirmu peale ajanud, kui ta sellest isaga jalutades oli mööda läinud. Seal oli alati hulga rahvast, karjuti, naerdi ja sõimeldi, lauldi nii inetult ja kähisevalt ning nii sageli kakeldi, kõrtsi ümber hulkusid alati purjus ja hirmsad lõustad… Neid kohates hoidus ta isa ligi ja värises kogu kehast. Kõrtsi juurest läheb läbi külavahetee, mis on alati nii tolmune ja see tolm on alati nii must. Loogeldes läheb tee edasi ja keerab umbes kolmesaja sammu kaugusel paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda on rohelise kupliga kivikirik, kus ta iga aasta oli paar korda käinud isa ja ema seltsis, kui peeti hingepalvet vanaemale, kes oli juba ammugi surnud ja keda ta kunagi polnud näinud. Alati võeti siis kaasa kutjaad valgel vaagnal, salvrätikusse mässitult, kutjaa oli magus ja rosinatega, mis ristikujuliselt riisi sisse tipitud. Ta armastas seda kirikut, armastas tema vanaaegseid, enamjaolt ilma eheteta pühapilte, armastas vana tudiseva peaga preestrit. Vanaema haua kõrval, mis oli kivitahvliga kaetud, asetses väike haud, kus puhkas tema noorem vend, kes oli surnud kuuekuuselt ja keda ta samuti kunagi polnud näinud ega võinud seetõttu teda mäletada: kuid talle öeldi, et tal oli olnud väike vend, ja iga kord, kui ta surnuaial käis, kummardus ta väikese haua kohale, suudles seda ning lõi vagalt ja aupaklikult risti ette. Ja nüüd näeb ta unes: tema läheb isaga mööda teed surnuaiale, lähevad kõrtsist mööda; ta hoiab isal käest kinni ning vaatab hirmunult kõrtsi poole. Eriline nähtus köidab ta tähelepanu: seekord oleks siin nagu mõni rahvapidu – hulk nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, nende mehi ja igasuguseid hulguseid. Kõik on purjus, kõik laulavad, aga kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta vaadelda neid suuri veohobuseid, kel olid pikad lakad, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike kõhn võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes – nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes ja lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees. «Kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

«Niisugune kronu, see nüüd viib!»

«Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»

«Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, sõbrad!»

«Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennist kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, sõbrad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes heal meelel võiku uhtma.

«Nojah, istuge peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»

«Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»

«Kargab!»

«Ärge haletsege, sõbrad, igaühel piits pihku, olge valmis!»

«Muidugi! Anna talle!»

Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis kuue inimese ringis, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased rõivad, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta hädavaevu liikuda, sibab jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.

«Las ka mina, kullakesed!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.

«Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.

«Taat, taat,» hüüab ta isale, «taat, mis nad teevad? Taat, nad peksavad vaest hobust!»

«Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.

«Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»

«Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.

«Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab teine juurde.

«Tapad ära!» karjub kolmas.

«Ära puutu! Minu oma! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!…»

Äkki kõlab naerupuhang ja see matab kõik enda alla: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, kuid ikka veel raiub teine takka üles!

Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma, Kumbki ise küljelt.

«Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.

«Laulame, sõbrad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, refräänis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.

… Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia: kuid tema kisub enda lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.

«Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.

«Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.

«Lööb maha!»

«Minu oma!» karjub Mikolka ja virutab kõigest jõust aisaga. Kostab raske hoop.

«Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.

Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub taguotsaga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga igasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad teda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.

«Elab veel!» karjutakse ümberringi.

«Langeb silmapilk, siin on ta lõpp!» karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.

«Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,» karjub kolmas.

«Hehee, söögu sind sääsed! Eest ära!» karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. «Hoidke alt!» karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, vajus tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.

«Nottige maha!» karjub Mikolka ja kargab nagu meeletu vankrist. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub – piitsad, kepid, aisa – ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma. Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.

«Valmis!» karjutakse rahva seast.

«Aga miks ei läinud ta nelja!»

«Minu oma!» karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.

«Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!» karjuvad rahva seast juba paljud hääled.

Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb seda, suudleb silmi, mokki… Siis kargab ta äkki üles ja tormab oma väikeste rusikatega Mikolka kallale. Sel silmapilgul saab isa ta kätte, kes teda juba ammugi on taga ajanud, ja viib ta rahvahulgast ära.

«Lähme, lähme ära!» räägib ta temale. «Lähme koju!»

«Taat! Miks… tapsid nad… vaese hobuse!» nuuksub poiss, kuna hing tal kipub kinni jääma ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena.

«Purjus teised… hullavad… pole meie asi… lähme!» räägib isa. Poiss võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab hirmsasti. Ta tahab hinge tagasi tõmmata, karjatab ja – ärkab unest.

Ta ärkas üleni higisena, ka juuksed olid higist märjad, ta hingeldas. Hirmunult ajas ta enda üles.

«Jumalale tänu, et see oli ainult uni!» ütles ta puu alla istudes ja sügavalt hinge tagasi tõmmates. «Kuid mis see ometi on? Kas õige algab juba palavik: niisugune ilge unenägu!»

Kogu ta keha oli nagu lömaks pekstud; hing tume ja segane. Ta pani küünarnukid põlvedele ja toetas mõlema käega pead.

«Mu jumal!» hüüdis ta. «Kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu… libisen kleepuval soojal verel, purustan lukud, varastan ja värisen; peidan end, veriselt… ühes kirvega… Issand, kas tõesti?»

Nagu haavaleht värises ta seda rääkides.

«Mis see nüüd ometi on minuga lahti!» jätkas ta uuesti, kummardudes sügavas imestuses. «Ma teadsin ju, et ma seda välja ei kannata, milleks ma ennast siis siiamaani piinasin? Veel eile ju, eile, kui läksin seda… proovi tegema, eile mõistsin ju täiesti, et ma seda välja ei kannata… Milleks ma siis nüüd seda? Milleks ma siis senini kahtlesin? Eile ju ütlesin trepist alla tulles, et see on ilge, jälk, alatu, alatu… ilmsi ainult mõtegi sellest ajas mul südame pahaks ja hirmu peale…»

«Ei, ma ei kannata seda välja, ei kannata! Olgugi et neis arvestusis pole vähematki kahtlust, olgugi see kõik, mis selle kuu jooksul on otsustatud, selge kui päev, õige nagu aritmeetika. Issand! Ometi ei söanda ma! Ma ei kannata seda välja, ei kannata!… Milleks, milleks ma siiamaani…»

Ta tõusis püsti, vaatas imestunult ümberringi, ja oli nagu üllatatud, et viibis siin, ning läks siis T. silla poole. Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. «Issand!» palus ta. «Juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud… unistusest!»

Üle silla minnes vaatas ta vaikselt ja rahulikult Neevat, erepunase päikese heledat loojakut. Hoolimata oma nõrkusest ei tundnud ta väsimustki. Nagu oleks ta südames terve kuu aega pakitsenud paise lahti löönud. Vabadus, vabadus! Ta on nüüd vaba sellest nõidusest, «ärategemisest», joovastusest, kiusatusest!

Hiljemini, kui ta seda aega ja kõike, mis neil päevil toimus, minut-minutilt, punkt-punktilt ja joon-joonelt meelde tuletas, üllatas teda ebausklikkuseni üks asjaolu, mis polnud küll tõepoolest mitte nii väga ebaharilik, kuid mis paistis ometi temale alati mingisuguse saatuse ettemääramisena. Nimelt: mitte kuidagi ei võinud ta mõista ega endale seletada, mispärast läks ta koju üle Heinaturu, kuhu minna oli tal täiesti ülearune, kuna temal kui väsinud ja kurnatud inimesel kõige kasulikum oleks olnud lühem ja õigem tee valida. Kõverus polnud küll suur, kuid ometi silmatorkav ja täiesti tarbetu. Muidugi, kümned korrad oli ta koju tulnud, ilma et oleks läbikäidud tänavaid mäletanud. Kuid milleks, küsis ta alati, milleks oli tal niisugune tähtis, temale niisugune otsustav ja ühtlasi ka ülimal määral juhuslik kohtumine Heinaturul (kuhu tal mingit põhjust polnud minna), milleks just tema elu sel tunnil, sel minutil, nimelt just niisuguse meeleoluga, niisugustel asjaoludel, kus see kohtumine pidi avaldama kõige otsustavamat ja lõplikumat mõju kogu tema saatusele? Nagu oleks ta seda siin just meelega oodanud!

Oli kella üheksa paiku, kui ta üle Heinaturu läks. Kõik, kes kauplesid laudadelt ja kandmikelt, poodides ja turuputkades, panid oma kaupa kokku või sulgesid oma ruume, et koju minna nagu ostjadki. Alumisel korrusel asuvate söögimajade ümber, Heinaturu äärsete majade räpaseil ja haisvail hoovidel, eriti aga just joogimajade läheduses oli palju igasuguseid sahkerdajaid ja räbaldunud hulguseid. Ilma eesmärgita tänavale astudes armastas Raskolnikov alati kõige enam neid paiku ja lähedasi põiktänavaid. Siin ei tõmmanud tema närud kellegi kõrki tähelepanu endale ja siin võis ükskõik mis välimusega liikuda, ilma et see kedagi oleks riivanud. Just K. põiktänava juures, nurgal, kauplesid mees ja naine koos kahel laual, müües niiti, linte, sitsrätikuid jms. Ka nemad seadsid end koju minema, kuid viivitasid tuttava naisterahvaga vesteldes. See oli Lizaveta Ivanovna või, nagu kõik teda hüüdsid, lihtsalt Lizaveta, kolleegiumi registraatori lese – liigkasuvõtja Aljona Ivanovna noorem õde. Lizaveta õe juures käiski Raskolnikov eile oma uuri pantimas ning proovi tegemas. Raskolnikov teadis Lizavetast juba ammugi kõik ja tema ise polnud sellele päris võõras. See oli pikk, kohmakas, pelglik ja alandlik tüdruk, peaaegu lollike, aastat kolmkümmend viis vana; oma õe juures elas ta täielikku orjaelu, töötas selle heaks päevad ja ööd, värisedes tema ees. Ta pidi taluma isegi seda, et õde teda peksis. Praegu seisis ta, komps käes, mõttes kaupmehe ja ta naise ees ning kuulas tähelepanelikult nende juttu. Need seletasid temale midagi eriti suure hooga. Lizavetat nähes valdas Raskolnikovi mingisugune imelik tunne, mis sarnanes kõige sügavama imestusega, kuigi selles kohtumises polnud midagi imestamisväärset.

«Lizaveta Ivanovna, te peaksite seda isiklikult otsustama,» rääkis kaupmees valjusti. «Tulge homme nii kella seitsme paiku. Ka need tulevad!»

«Homme?» ütles Lizaveta pikkamisi ja mõtlikult, nagu kaheldes.

«On see Aljona Ivanovna teile küll hirmu nahka ajanud!» lobises kräbe kaupmehenaine. «Kui teid õige vaadata, olete just nagu väike laps. Ja tema polegi ju teie pärisõde, ainult poolõde, kuid missugune võim tal teie üle on!»

«Seekord ärge Aljona Ivanovnale sellest rääkigegi,» ütles mees vahele, «ma annan teile nõu, tulge niisama, ilma küsimata. See on kasulik asi. Pärast taipab õde isegi seda.»

«Kas õige tulla või?»

«Homme kella seitsme paiku; ka nende poolt tullakse; ja otsustage siis ise.»

«Ka samovari paneme üles,» lisas naine juurde.

«Hea küll, ma tulen,» lausus Lizaveta ikka veel mõeldes ja asus pikkamisi minekule.

Raskolnikov läks neist mööda ja rohkem ta ei kuulnud. Ta möödus tasa ja tähelepandamatult, püüdes mitte ainustki sõna pillata. Tema esialgne imestus vaheldus pikkamisi hirmuga, nii et mööda selga oleksid nagu külmajudinad jooksnud. Ta sai järsku ja sootuks ootamatult teada, et homme punkt kell seitse õhtul Lizavetat, eide õde ja tema ainukest kaaselanikku, kodus ei ole ja et nõnda siis jääb vanaeit punkt kell seitse õhtul koju üksinda.

Raskolnikovi korterini oli veel ainult mõni samm maad. Oma toapugerikku astus ta nagu surmamõistetu. Ta ei murdnud millegi üle pead ega suutnudki seda teha; kuid ta tundis äkki kogu oma olemusega, et tal pole enam ei aru ega tahtevabadust ja et kõik on äkki lõplikult otsustatud.

Ja kuigi ta oleks pidanud mitu aastat parajat juhust ootama oma kavatsuse teostamiseks, ometi poleks olnud põhjust kindlasti oletada, et tuleb usutavam võimalus kavatsuse edukaks täidesaatmiseks, kui oli selleks praegune eelseisev silmapilk. Igatahes oleks raske olnud sel õhtul suurema täpsusega ja väiksema riskiga, ilma igasuguste hädaohtlikkude küsitlemisteta ja juurdluseta teada saada, et homme on see ja see vanaeit, kellele tahetakse elu kallale kippuda, sel ja sel tunnil ihuüksi kodus.

Murjam, nurjatu naistemees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> 30pluss eided on valmis igal ajal niccuma ja eriti
> kiimas on pagasiga eided. 40pluss eitedest ei tas
> u heietadagi, need on valmis iga m*.nni suhu ja p*
> .rsse kahmama, 50 pluss eided maksavad peale, et m
> *.nni saada.

sa ise oleks kah ju iga haisvat kapja suhu ja peeruvahele kahmama, kui võimalust oleks? netis passimise asemel külasta rohkem h.omobaare, saad oma unelmad äkki teoks teha.

vales foorumis oled :D

teraapiline film äratuskellast:

https://www.youtube.com/watch?v=rmtg4Z2G_P4

Natukene kogemusi siis an*aalseksist!
Nagu teater algab varnast,nii algab an*aalseks hoopis kaugemalt kui voodi!Püüan siis lühidalt kirjeldada omi mõtteid ja tegudelt baseeruvaid kogemusi.

1.EELMÄNG
Nagu eelpool targemad kirjutajad mainisid,algab an*aalseks tõesti kõrvade vahelt.Inimene peab eelkõige olema selleks valmis nii moraalselt kui vaimselt.Füüsiline murdmine viib enamusjuhtudel alati naise kurva fiasko või hoopis ebameeldiva ja valusa kogemuseni,mis hilisematel eluperioodidel tekitab naises suisa jälkust,vastikust!
Varuge selleks toiminguks piisavalt aega ja raha.Mees ei pruugi sugugi sel päeval naisele vihjata,et kallis,nüüd täna hakkame an*aalseksiga tegelema.See on suurim viga!Kujutlege sel päeval endale ette,et just see naine on täna minu kõige kallim varandus ja kuninganna!Alustada tasuks ülimast tähelepanust naise suhtes.Kutsuge naine kohtama,pakkuge talle ette minna eelkõige parima juuksuri,maniküürija juurde,ärge laske silmi naiselt,hellitage teda sõnadega,kallistage,paitage,musitage-näidake maailmale ,etsiin ilmas olete ainult teie kaks ja ei keegi muu!!Järgnevaks soovitaks viia oma kauni kaasa heasse hubasesse restorani.Restoranivestluses ärge kunagi rääkige endast-pühenduge ainult naise probleemidele,tema maailmale,laske naisel kõik hingelt ära rääkida-kasvõi nutke,naerge,aga sulage ühte!!Kui oled suutnud naise niivõrd köita,siis tasub mehel teada,et pool tööd on juba tehtud-naise keha ja hing on vabad sinu jaoks,sisemine psüholoogiline pinge on kadunud-on tekkinud nähtamatu sexuaalne usaldus,ihaldus,armastus kui soovite.Püüdke kogu see päev hoida sellist isiklikku vaikset intiimset õhkkonda.Kindlasti ei tasu minna kuhugile pööratsema,hullama,sest see rikuks selle müstilise hingelise keskkonna.Pärast ilusat restoraniõhtut oleks hea,kui läheksite mõnda hubasesse vaiksesse keskkonda,kus ei puuduks lilled,vaikne muusika,küünlad,vein.Kuid voodissekargamiseks pole aeg veel küps!

2.Mäng
Kõik edasine on kogenud kepimeestel juba teada,seda ma ei hakkaks pikalt kirjutama.Kui olete juba riidest lahti ja läheb asjaks,siis oleks siin kindel soovitus-ärge hirmutage naist oma an*aalisooviga kohe ära ja mitte ei tohiks toppida kohe näppe tagumikku.Erutage naine korralikult üles,ära mõtle enda peale,ära kuku kohe ke*ppima!!Eruta niipalju kui oskad,keelega silitustega,näppudega-pea silmas,et naine ei saaks enneaegset orgasmi,muidu jookseb asi vett vedama.Püüa asja võimalikult kaua venitada.Parim aeg tegudele asumiseks on siis kui naise hingamine on kiire,korrapäratu,nägu muutub plekiliseks,naine püüab igati sinu vänta enda sisse ajada.
Ja nüüd mehed,on parim aeg a*nuse juurde asuda!Kõigepealt limpsige seda,hellitage a*nuse ja mokkade vahet-ärge laske erutusel vaibuda.Esimene asi,mida soovitaks,oleks tasakesi näpp sisse torgata-ikka sügavamale ja sügavamale.Ja pidage meeles-näppu ei tohi järsku ja kiiresti välja tõmmata.Laske seal näpul mõned minutid olla.Ise aga teise käega hellitage naist ja tehke kasvõi keelekat!Järgnevaks proovige juba väga aeglaselt sisse panna teine näpp.Jälle laske asjal niimoodi olla,siis tasapisi kolmas näpp ja siis neljas.Hea oleks,kui kasutaksite kohe alguses li*bestit.Niih,kui olete kõik neli näppu sisse saanud,siis võin teile kindlalt öelda,et olete eesmärgil.Kui see pole nii,siis olete teinud kusagil vea!Naine pole kas piisavalt erutunud või ennast lõdvaks lasknud(mida te pole osanud teha)Kui neli näppu sees,paluge naisel võtta sisse koeraasend.Näppe ei tohi mingil juhul välja võtta-sest a*nuse järsk kokkutõmbumine teeb naisele meeletut valu!!Kui oled juba taga,siis viige oma suguti ettevaatlikult sisse nende nelja sõrme vahelt,aeglaselt sõrmi eemaldades.See on ülimalt tähtis koht mehed!!!N.ö tühja kohta naise anuses jääda ei tohi.Sõrmi peab sujuvalt asendama riist!!Tasub teada,et naise a*nus võib hea ettevalmistuse korral vastu võtta isegi väga suure ja jämeda riista!

3.TEGEVUS
Kui riist sees,ärge kukkuge rapsima nagu hull.Alustage ettevaatlikult tillukeste õrnade lüketega.Lubage naise anusel harjuda teiega.Kui tunned pinget riista ümber vähenevat,on aeg minna asjaga edasi s.o riistaga sügavamale ja jälle sama mis eespool.Kuni seniks,kui riista jagub.Kui oled saavutanud põhja,n.ö riist on täies pikkuses ja kenasti sees,siis võid hakata tegevust kiirendama.Hea taktika on selline-alguses aeglaselt,siis kiiremini,siis jälle aeglaselt ja siis üldse korrapäratult.See ei lase sul endal kiirelt lõpetada ja naisel on hullult mõnus!Veel tasub mehel mitte aind rapsida,vaid teha riistaga ringe,üles,alla-kõrvale liigutusi.Usun,et edasine on juba igamehe fantaasia-kõik trikid on teretulnud!Ja ikka näppige võimalusel naise kliitorit tegevuse ajal

LÕPPMÄNG

Kui on saabunud orgasm ja naine viskleb mõnust,siis väga tähtis on hoida võimalusel oma riist veel naise a*nuses.Ärge seda välja tõmmake,vaid laske nokul minna väikseks naise anuses olles.See leevendab naise ebamugavustunnet ja naise anuselihased saavad toega kokku tõmbuda.Lihtsalt lesige naise seljas ja puhake,rääkides samal ajal naisele õrnusi,kiites,hellitades teda.Hea on veel see,et kui mees tahab teisele raundile minna,on nüüd seda palju kergem teha,kuna riista jämenemine naise pepus ei tekita nüüd enam naisel vaevusi.
Nonii,edasine peaks olema juba igamehe enda fantaasiates!
Mina igaljuhul olen murdnud sellise taktika ja tegevusega kõvemadki purikad maha!!
Edu teile kepivennad ja loodan,et minu õpetusist on teile kasvõi natikenegi abi!Ja miks mitte ka naistele??
Pe*drunn

NB.Tulemas on veel An*aalkasvatuse peatükk VOL-2 kus püüan jagada nõuandeid algajale an*aalihuvilisele -kuidas käituda ja tegutseda prostituutide ja üksiküritajatega!

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kadakatupp Kirjutas:
> --------------------------
> -----------------------------
> > .Kurjam Kirjuta
> s:
> > -----------------------------
> > -------
> -------------------
> > > jeahh .. see mure
> >
> ongi .. kogu aeg seisab... nagu
> > > oleks via
> ..g
> > ra laksu all... ja ära ka ei väsi...
> >
>
> > Sellep
> > ärast lubasidki juba paari aast
> a pärast keppimises
> > t üldse loobuda? Tundub e
> baloogiline...
> >
> > Mis
> > puutub 30pluss
> naiste väsimusse, siis ehk prostit
> > uudid kip
> uvad jah selles vanuses ära närtsima.
> >
> > A
> ga nn tavanaised siis alles isukaks muutuvad...
>
>
> > > Kujuta ette, et paljud naised saavad alle
> s 3-küm
> > biselt esimese (teesklemata) orgasmi,
> mis muudab n
> > ad hüperseksuaalseks! See muidu
> gi ei tähenda, et p
> > eaks iga ettejuhtuva riis
> ta otsa ronima...
>
> Filosoofia on su tugev...
> aga kas ka praktika... :)

No praktikas sain esimese orgasmi mehega 27-aastaselt ja peale seda on kepiisu iga aastaga kasvanud. Tee ise järeldused..

❤

Film "Looduslikud käärid":

https://www.youtube.com/watch?v=KuSRisDMZ90