Ätt otsib omale kena ja korraliku naist kohtumisteks Tallinnas.

Oh ole nüüd, naiivik selline, Eestis ei ole korralikke naisi! Kui mõni ongi, siis see on juba abielus.

Kohe nii või aga ma võin tutvuda ka ju sellisega, kes ei ole väga korralik.

äti vanus?

44 kopikatega

hambaid pole suus, et ätt?

Tutvume?
http://i.imgur.com/PYtqRPy.jpg

Paar tükki on puudu jah, käisin nooruses hoki trennis.

noorus ju ammu möödas, kas loodad ikka veel, et uued hambad kasvavad?

Reikop on hiljuti öelnud, et ta on ikka noor.
Ta on 46.

Pole mõtet uusi panna ju kuniks veel hokit mänin.
Ameerikast tellisin endale küll ka juba click and crow hambad, nii kui magama lähen siis panen nad kasvama. Mingi 1 kuuga on tuttuued hambad nende asemel.
Reikop valetab ju, ta on juba üle 60-ne.

Angeelika 40 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tutvume?
> http://i.imgur.com/PYtqRPy.jpg


Uuuuh õhupallidega...

miks korralik noor naine peaks tutvuma elu käest peksa saanud lastega vana mehega? kas keegi seletaks?

Elu on nagu majandus.. tõuseb ja kukub kiirelt... sama on naiste ja meestega... kiirelt kokku, kiirelt lahku ja siis uuele ringile, öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli... iseasi kas see ikka on nii...

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Elu on nagu majandus.. tõuseb ja kukub kiirelt...
> sama on naiste ja meestega... kiirelt kokku, kiire
> lt lahku ja siis uuele ringile, öeldakse, et loodu
> s tühja kohta ei salli... iseasi kas see ikka on n
> ii...

Elu on nagu vana mehe väsinud viiner- tõuseb ja kukub kiirelt.
Aga see tühja koha jutt peab paika küll, vähemalt minu kogemuste põhjal. Vaba ja vallatu aura tõmbab alati isaseid ligi nagu meepurk kärbseid...ja iga sumiseja loodab oma suutäie saada. Mõni pealetükkivam isegi statsionaarselt maiustama jääda.

❤

ol ajal, kus ma weel Köödsä kõrtsis kõnesid pidasin, mõisa puiestik weel nii pikk oli, et mitu korda ära kulus puhata, enne kui teisi otsa jõudsid, — tol õndsal ajal, kui puud weel nii paksud ja kõrged oliwad, et kuidagi otsa ronida ei saanud, — kus wunn tundmata, kartulipüss katsumata, habemelõks proowimata ja lingukiwi weel üle isa kapstamaa lendama ei ulatanud, — oli mul üks sõber.
Ma ei kõnele mõisa partidest, kanadest ja muu pudu-padu kraamist, — neid ma armastasin wäga, iseäranis kui esimesed hästi täädätasiwad, teised koledasti kaagutasiwad, üleüldse kui mina nende keskel olin; ei kõnele ka mõisa pähkla-, õuna-, kirsi-, ploomi- ja muudest puudest, kust mõndagi "matut" saada oli, — ei, need oliwad sõbrad, kes esimesel silmapilgul — suure waewa pääle — suurt lõbu sünnitasiwad, pärast aga muud järele ei jätnud, kui kirjud püksid, mütsud ja matsud, noomimised — ja nõnda edasi — õieti mitu aega.

Ma ei kõnele ka wäikestest sõpradest, moonaküla lastest, kellega lahingut lüüa sai, ega ka suurtest sõpradest nagu Jedsäst, Tsustust, Topsist, Murist, Tupest, Minkowist, Tiraikast ja teistest armsatest Köödsä kõrtsi alalistest külalistest, kes kunagi ei unune.

Tol õndsal ajal oli mul kalliks sõbraks rättsepp Mandli wäike Jankel, kellega kunagi tüli ega sõnawahetust ei olnud.

Meie armastasime üksteist.

Minul oliwad suured sinised silmad, Janklil weel suuremad ja mustad; minul oli piklik nina, temal weel pikklikum ja konksis; minu juuksed oliwad walged kui linakolgem, temal aga mustad kui pigi ja kahus. Mina ei armastanud kübarat, temal oli pääs rättsepp Mandli wana lott, mis üle kõrwu kippus. Mina kõnelesin ikka nagu kõneldakse, tema ka, aga ikka oma imelik tümin juures — nii läbi nina, kõneles ta, mis iial kõneles. See oli just niisamasugune tümin, mis kord kolm juuti ajasiwad, kes laupäewa hommiku kõrtsi eestoas suured sarwed pähä köitsiwad, rihmad ümber wäänasiwad ja siis muudkui tümistasiwad. Mina tahtsin naerma hakata, aga ema ütles: "nemä pallese oma Jumalat, ära sa neid essitä!" Mina jäin niisama weel wähe waatama, imestasin, kuidas "neo oma Jumalat pallese" ja läksin ära. Tümin jäi meelde ja ei ununenud, sest Jankel tuletas jälle meelde.

"Kuule, Jankel", ütlesin mina kord sõpruse algul, "kas sa ei saaks toda tüminat jätta, kui sa kõneled?"

"Ega ma ei tümista."

"Kas sa siis ise ei kuule?"

"Ei kuule!"

"Mina kuulen küll!"

"Sina ei kuule!"

"Kuulen küll!"

"Ei kuule!"

"Noh, olgu siis pääle, kui ei kuule..." kiitsin mina järele, ise aga imestasin, et tema ei kuule ja arwab weel, et mina ka ei kuule. Pärast aga ei puutunud see tümin enam nii kõrwu, wiimati oligi hää, et ta nii kõneles, oli nagu armsam weel, sest keegi ei saanad nii kõnelda, kui minu wäike Jankel.

Mina olin ise küll wäiksem kui tema, aga palju suurem tema olla ei wõinud, sest kui ta oma leiwakoti selga wõttis, kus just üksainukene päts sees oli, siis oli ta koguni küürus ja ainult wähe oli waja, et koti ots oleks maa külge puutunud.

Wana Mandel elas Lapetukme külas Põlwik-Kängsepa tares, umbes wersta kolm mõisast. Isa nimetas teda peenikeseks Saksa rättsepaks, sest mõisa saksikud ja undsakud lasksiwad oma riided wanal Mandlil teha, sest keegi ei teinud neile nii hästi, kui just tema, — ja wäike Jankel aitas kui õpipoiss kaasa. Kui mind ema kord Põlwik-Kängsepa juurde ühes wõttis, aitasin wäiksel Janklil pressrauda palawaks puhkuda. See oli lõbu. Sülitasime wahete wahel pressraua pääle, muud kui särises wastu. Siis näitas Jankel mulle ka oma sõrmkübarat ja nõelu ning uut kübarat, mis sugugi üle kõrwu ei kippunud.

Wana Mandel sai iga nädal mõisast suure pätsi leiba ja wäike Jankel pidi pätsi koju kandma. Kui ta kõrtsi juures puhkas, ja mina temale abiks olin kotti selga wõtma, siis ep ma nägingi, et ainult wähe waja oli ja kotiots oleks maa külge puutunudgi.

To oli õieti ilusal päewal. Wihma oli sadanud ja kraawi põhjas seisis weel natukene wett patserdamiseks. Sääl jäi rättsepp Mandel kõrtsi ette seisma ja hakkas isaga juttu ajama, kes parajasti kaewust wett wõttis. Wäike Jankel hoidis wana Mandli säärikust kinni, kui mina täie hooga oma Suure-Bengli seljas ligemale kihutasin. Suur-Bengel oli isa kepp, kõwera pääga ja hää tüseda warrega, rauast tikk otsas. Muidu oli Suur-Bengel mõisa wana täkk, kellega Jedsä, mõisa wahimees, härbäri juurde wett wedas. Wäike Jankel kartis wist minu Suurt-Benglit. Mina astusin siis Suure-Bengli seljast maha ja kiskusin näo nii weidraks, et Jankel naerma hakkas. Siis waatasime natukene aega üksteisele otsa.

"Mis su nimi on?" küsisin mina.

"Jankel!" kostis tema.

Weider nimi, nagu kõditas jälle. Jankel!.. Juba kipitasgi keele pääl: Jinkel Jankel, Kinkel Kankel! Aga isa ajas wana Mandliga nii lahkesti juttu, nagu harwa kellegagi, ja ma surusin kõdituse maha ja ütlesin:

"No Jankel, tule siis ratsa sõitma."

"Ei tule!"

See haawas mind: wana Mandel ajab isaga nii lahhesti juttu, ja tema ei tule minuga ühes sõitma!

"Isa, Jankel ei tule minuga ühes ratsa sõitma."

"Küll ta läheb, kutsu ilusti."

"Kuku Jankel, tule minuga ratsa sõitma."

Wana Mandel aitas tagant, mina winnasin käest ja nii sai wastupunnimisest ja winnamisest esimene sõpruse päew.

"Mina annan Suure-Bengli sulle, ise wõtan Jiase," seletasin mina.

Jias oli teine kepp, pargist toodud, otse härbäri akante alt, kus põõsas punaseid pajusid kaswas. Jiaseks kutsuti muidu mõisa metsasaksa ja tema koera, mõlemaid ühe nimega, muidugi oma wahel. Mina arwasin, et nimi ka minu punasele ratsule küllalt kohane on, sest kepp oli peenike ja sirge, kui Jiasgi kõige kärmem mõisa koerte hulgast, nagu hurt kunagi.

"Kuhu meie siis nüüd sõidame?" küsisin mina.

"Sõidame parki!"

"Ei, sõidame parem pargi ääres edasi."

Sõit läks tuhatnelja. Jankel jõuab tükk maad ette; minul ei ole enam lootust järele jõuda.

"Jankel, puhkame siin!"

"Puhkame."

Meie istusime wana põlise pärna alla muru pääle maha.

"Ajame siis nüüd ka weidike juttu!"

"Ajame."

"Kuhu sina kõigeparema meelega läheksid?"

"Mina läheksin Jerusalemma!"

"Kus to on?"

"Sääl metsa taga, kaugel, kaugel, suure mere taga, kuhu üksi suured laewad wiiwad, niisuured kui mõisa ait. Wäiksed laewad, niisuured kui kõrts, lähewad mere pääl kohe ümber, sest laened on nii kõrged kui need lõhmused. Sääl kaugel, kaugel on Jerusalemm. Wanaisa käis sääl. Suur laew wiis teda sinna. Mitte Jerusalemma, waid Jerusalemma randa, mis Kaananiks kutsutakse, kus Israeli lapsed elasiwad, enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas. Sääl rannas on Jerusalemm weel suure kõrbe ja suure mägestiku taga. Wanaisa kõndis kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Siis jõudis wanaisa mägestikku. Mäed on sääl nii kõrged, et pilwi ulatawad. Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jerusalemm ja kuldse templi müürid. Kui Messias tuleb, siis lähewad kõik Israeli lapsed Jerusalemma, ehitawad kuldse templi üles."

"Kust to Messias siis tuleb?"

Jankel jutustas särawail silmil edasi, ise wehkis kätega:

"Messias tuleb taewast, säält kõrgelt. Tuleb ja wõidab terwe maailma ära ja Israeli lapsed lähewad ära Jerusalemma tagasi. Siis wõtab Jumal Israeli lapsed enese juurde taewasse. Ja siis laseb Jumal tuld ja tõrwa sadada, ja kõik teised rahwad saawad otsa."

"Na, see on ju wiimsel päewal!"

"Siis maksab Jumal kõik kuriteod kätte, mis tema rahwale, Israeli lastele, tehtud."

"Aga kes neile midagi teinud ei ole?"

"Neile antakse luba Israeli mehest kinni hakata ja neid tõstetakse koos taewasse."

"Aga kui kedagi lähedal ei ole, kõik juudid ära Jerusalemma on läinud?"

"Ei tea — nad saawad siis wist hukka, sest nad ei ole Israeli lapsed.

"See on ju kole."

Ja wiimse päewa pilt tõusis silmade ette, kas katsu käega. Tuld ja tõrwa sadas. Juudid tõusiwad kui waresed taewa poole. Kes sai, kahmas mõnest juudist kinni. Mõni kukkus tagasi. Juuksed tõusiwad hirmu pärast püsti.

"Kunas to wiimne päew siis tuleb?"

"Ei tea. Aga siis kui Messias tuleb ja Israeli lapsed jälle Jerusalemma tagasi lähewad."

"Ega to Messias niipea ei tule."

"Tahaksin Jerusalemma waatama sõita."

"Aga kui nüüd ühekorraga wiimne päew käes oleks ja meie kahekeste siin istuksime. Sind tõstetakse üles ja mina — ?"

"Siis wõtan mina sinu ümbert kinni ja meie läheme koos taewasse."

Jankel oli hää poiss.

"Säh, ma annan sulle Jiasse sõita, ise wõtan Suure-Bengli. Jias sõidab rutem. Kihutame!"

Nii oli sõprus kindel.

Iga reedi saime kokku. Mõnikord ka teisel päewal nii kuidas mõisas leiba tehti. Aga harilikult ikka reedi. Jankel tõi leiwa koti kõrtsi juurde ja mina läksin teda igakord puiestiku otsani saatma, kust tee suure metsa poole otse edasi wiis. Siin lahkusime ja Jankel kandis oma leiwakoormat koju poole, — muidugi kui waenlasi tee pääl waritsemas ei olnud.

Tol suwel, kus meie oma sõpruse aja ära elasime, juhtus just mõisa kesanurm kahelpool teed puiestiku taga olema. Kesa pääle käis mõisa ja moonakeste sea-kari. Karjapoisikestel ei olnud suuremat lõbu kui Janklit taga ajada ja kõiksugu ähwardustega hirmutada. Tuli teine alati lõunawahel, kus kari kodus oli, aga mõisast ei saanud leiba wahel enne kätte kui õhtu poole. Ja siis oliwad karjapoisikesed juba wastas. Nii istusime mõnikord tundide kaupa põõsas ja ootasime kuni kari ära oleks läinud, — aga kunas midagi läheb, kui sa just ootama jääd.

"Mis nad siis sulle ikka teha tahawad?"

"Nemad tahawad waadata, kas ma ümber olen lõigatud"

"Mis to tähendab?"

"Keda ümber ei lõigata, ega seda Messias Jerusalemma ühes ei wõta."

Mina ei saanud ikka aru.

Siis läksime õieti paksu sirelipõõsa sisse ja Jankel tegi ümberlõikamise mõtte seletades, näidates ja wõrreldes täitsa selgeks.

"Nemad tahawad mind kinni wõtta ja kui nad näewad, et ma ümber olen lõigatud, siis tahawad nad kõik puhtaks maha wõtta."

"Ära siis mine!"

"Aga meister ütles, kui ma nüüd jälle ruttu koju ei tule, saan malka!"

"Lähme tagasi, mina palun isa, et ta sind kellegagi ühes saadaks."

Mina seletasin asja isale ära, et nii on, tahawad Janklil kõik puhtaks maha wõtta. Isa mühatas, andis külamehele pool naela ja see wiis Jankli hobusega koju.

Teisel nädalal küsisin:

"Kas oli hää sõita?"

"Oli küll. Ei saanud midagi teha! Mees ähwardas piitsaga."

"Kas sul kiwe taskus ei olnud?"

"Ei, ma näitasin neile ainult keelt."

Ja jälle istusime põõsas ja Jankel kõneles Jerusalemmast, kõneles merest, kõneles kõrbest, kõneles mägedest ja kuldsest templist mäe otsas, mustad silmad aina sätendasiwad.

Wahel küsisin mina:

"Kui sa suureks saad: kas lähed kuldset templit waatama?"

"Lähen! Lähen niisama kui wanaisa!"

"Ja kui sa siis kuldses templis oled?"

"Siis heidan ma kummuli maha ja palun Jumalat, et ta Messiase kord ometi juba saadab."

"Ja kui siis Messias taewast tuleb?"

"Siis ma hõiskan temale wastu, langen tema etta kummuli maha ja laulan temale kiituselaulu."

"Ja mis sa siis teeksid?"

"Siis ma ütlen temale, et ta sind ka minu juurde laseks tulla."

"Mina ei mõistaks ju Jerusalemma ise minna!"

"Messias saadab oma ingli sulle järele."

"Ja mis ingel teeks!"

"Ingel lendab siia, wõtab sind kukile ja kannab sind otse minu juurde kuldse templi õue pääle."

"Mis sina siis teeksid?"

"Mina palun siis Messiast, et ta sind ümber ei laseks lõigata."

"Noh, siis hakkame nipkit mängma."

Sõprus oli kaljukindel.

Leiwakott aga ootas ja ootasiwad karjapoisikesed. Alles õhtu paiku, kus tee pääl waritsejaid ei olnud, läks Jankel koorem küüru otsas kodu poole ja hädaldas ise, et malka saab. Igakord ei olnud ka wõimalik isagi mõjul kedagi leida, kes leiwakoti ja wiija pääle oleks wõtnud.

Meie armastasime üksteist.

Wahel läksime küll ka seakarjuste wastu wälja, kui nad hästi puiestiku lähedale tuliwad. Siis oli lahing wilistritega, ja kiwid lendasiwad nagu wisin edasi tagasi, sest Jankel oli wälwas loopima. Minust ei olnud suuremat asja. Muidugi jooksime wiimaks ära puiestikku peitu, sest sinna ei julgenud seakarjused enam järele tulla, kartsiwad, et ma kisendama hakkan ja mõni tuleb.

Pääle lahingut oli põõsas jälle suur puhkamine ja arutamine.

Kui wiimne päew ootamata juhtus tulema, pidi tema teadma, kus mina olen; ei tulnud seda päewa mitte, siis pidi kõik wana wiisi jääma.

Mina armastasin kangesti muinasjutte. Mis kuulsin, seda elasin kohe läbi. Mõisa puiestikus wanade, põliste puude all ja lugemata paksudes põõsastes ja wõsastikkudes oli kujutusewõimul kõik wõimalik. Jankel unistas Jerusalemmast ja kuldsest templist, mina kõige enam kaarnakiwist. Kellel see kiwi käes oli, see teadis kõik, ütles aga ja kõik sündis, ütles aga ja wõis kõike teha, nõiduda, kõnet pidada, nii et terwe kõrtsi täis rahwast naeris, oli targem kui kõik teised, tundis linnukeelt, mõistis teise mõtteid, ühe sõnaga, kui mul see kiwi oleks olnud, ei oleks enam Kängatsi Piitret tarwis olnud, kes nikastust arstis, ei oleks ka Tuppi tarwis olnud, kes raswa pääle tegi, ei Possa Riita ega Palaniku Eltsu — mina oma kaarnakiwiga oleks kõik korraga hääks teinud.

"Jankel, kas sa tost kaarnakiwist tead ka midagi?"

"Ei tea."

"Mina pean sulle nüüd kaarnakiwist kõne."

"Pea."

"Kaarnakiwi leitakse wahel kaarna pesast. Kes jutluse ajal kaarna pesa juurde ronib, wõib leida."

"Mis tarwis!"

"Küll mina ütlen: ma pean ju kõnet. Kui kõnet peetakse, ei tohi wahele kõnelda. Kas õpetajale mõni wahele kõneleb; Minkowile ei kõnele ka keegi wahele!"

"Kõnele siis pääle!"

"Kaarna on must, wahel aga ka walge. Kui ta walge on, siis on ta kaarnakiwiga walgeks ristitud. Siin pargis kaarnakiwi ei ole. Kui mina aga suureks saan, siis ma lähen kaarnakiwi otsima. Mina käin kõik pesad läbi. Ja kui ma kõik pesad läbi olen käinud, siis leian ma just säält, kus taewas ja maa kokku lähewad, kõrge, kõrge puu otsast walge kaarna pesa, wõtan ja wõian säälsamas puu otsas kiwiga silmi ja näen siis kohe, mis sääl taewas on ja mis sääl tehtakse. Siis mina tulen puu otsast maha ja lähen kodu poole. Siis tuleb mulle oraw wasta. Mina näen kohe: tema on äranõiutud kuningapoeg. Mina ütlen: Sina oled ju äranõiutud kuningapoeg, taewaisa saadab sulle palju terwit. Siis käib kõwa kärgatus ja orawat ei olegi enam, ent suur linn — ja kuningapoeg sõidab oma pruudiga mulle wasta, ise istub suures tõllas ja tänab mind päästmise eest ja kutsub mind oma lossi. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jankel jäi kodu ootama; tema tahab ka kaarnakiwi näha. Siis mina tulen jälle edasi. Sääl tuleb pika, halli habemega wäike wanamees wasta ja kaebab suure häälega: wanaema jäi pimedaks ja üksgi rohi ei awita. Mina ütlen: küll mina awitan, lähme aga sinu wanaema juurde. Ja maa sisse sünnib kohe auk. Meie kargame sisse ja püherdame kulla ja hõbeda sees. Talul on kuld ja hõbe seinad, aknad kallist kiwist, õledgi jõulupuu kullast. Mina muudkui hõõrun kaarnakiwiga wanaema silmi, ja rõõm on suur: wanaema näeb! Halli habemega mees paluma: Anna kiwi mulle, ma annan kõik oma waranduse sulle. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Minul ise pime wanaema kodus, pean ruttu minema ja terweks tegema. Ja jälle lähen mina kodu poole. Sääl tuleb mulle suur pime mets wasta. Metsa sees on linn. Mina astun wäratist sisse. Kõik nutawad. Mina küsin: mis teie silmad ikka nii wäga tilguwad? Wastawad kõik: suur lendaw madu sööb igapäew kolm inimest ära ja nii on järg warsti ka meie käes. Mina ütlen: küll ma temast jagu saan. Nemad wastawad: Sina oled ikka hää laps, küll saad! Mina wõian säälsamas kätt kaarnakiwiga, kahman siis suurel pedajal latwast kinni ja löön lendawal maol säälsamas üheainsa matsuga pää puruks. Linnarahwal meel hää ja ütlewad: Jää no ikka meie kuningale pojaks, meie anname kõik õunad ja ploomid sulle; pähklaid saad kah, jää aga siia. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jedsäl on raske wett pumbata, Topsi Mihklil raske nurme wahti, Tupel ei ole kerge raswa pääle teha, Tsustul teine jalg lühem, — mina lähen ja kergitan nende waewa: awitan Jedsäl kõik wee ühekorraga wälja pumbata ja härbäri juurde wiia, Topsil kõik nurme ühekorraga ära wahtida, Tupel raswa pääle kõik walmis teha, Tsustul teise jala niisama pikaks kaswada kui teinegi — ja awitan Janklil leiwakoti kodu kanda. — Siis tulen mina jälle edasi, ja tillukene linnukene tuleb wasta ja laulab oma keeli: "Kas üits tsirkukene külwäs, kost ta saab, mes ta süüb, kas ta nälgä kooles. Tema loodab Looja pääle, kargab sääl ossa pääl, tõstab oma hääle." Siis laulan mina talle wasta koguni uut laulu, mida wanaemagi ei oska, mis nii ilus on, et linnukenegi nutma hakkab ja Jankel ütleb: To on ju Erni, minu sõber, kes sääl nii ilusti laulab päris uut laulu."

Kui mina kõnet pidasin, jäi jäme ots minu kätte. Kõik oli nõidust täis. Wanad pärnad muutusiwad enne kuuldud maailmadeks ja Jankli Jerusalemmgi oli kadunud, oli ära nõiutud ja alles kaarnakiwi wõis teda päästa.

"Kui sa suureks saad ja tolle kiwi leiad, siis too mulle ka", sõnas siis Jankel.

"Toon."

"Aga kust sa mind kätte saad?"

"Mina wõian kaarnakiwiga silma ja näen, kus sa oled?"

"Aga kui ma Messiase selja taga olen?"

"Siis ma muudan ennast pilweks ja näen kõrgelt, et sa Messiase selja taga oled."

"Aga kui wiimne päew tuleb?"

"Aga Jankel, täna ei tule ju wiimast päewa."

Meie armastasime üksteist: meie pidime nii tegema, et mõlemad alla jäiwad, mõlematele wõit jäi, järgimööda. Seda nõudis sõprus.

Nõnda wältas elu terwe suwi.

Siis tuli porine sügise.

Ma ootasin Janklit, sest kõrtsi põrandal oli wahel nii paks mudakoorik, et wäikse tooli leeni kaks otsa tõugates nagu sahad hangunud muda üles wäänasiwad. Siis ma kündsin, kündsin tundide kaupa. Ja siis oleks nii hää olnud Jankliga ka künda ja külwata. Aga Jankel ei tulnud.

Siis tuli tali.

Ma ootasin Janklit, sest wäljas oli lumi nii mätske, et wäiksest kerast suur ratas sai. Ja see ratas oleks weel suuremaksgi paisunud, kui Jankel oleks tulnud ja ratast aidanud edasi weeretada. Ka oleks lumega hää loopida olnud, hää otse pööningu luugi pihta tabada. Aga Jankel ei tulnud enam.

"Ema, mispärast to Jankel ometi kord ei tule juba?"

"Jankel ühes wana juudiga ära linna läinud."

Mina jäin mõttesse.

"Aga kui suwi tuleb, kas wiid mind ühes linna Janklit kaema?"

"Wiin küll, — mängi pääle edasi!"

"Kas sa tõeste wiid?"

"Wiin küll."

"Kus to Jankel sääl linnas siis on?"

"Küll sa siis näed."

Porine sügise läks, Janklit ei tulnud. Lumine tali kadus, ei Janklit kusagil. Üksi sai küntud, üksi lumeratast weeretatud, üksi pööningu luuki trehwatud, üksi kõnet peetud, üksi kaarnakiwiga wägitükke tehtud, kuni raamat wabaduse wõttis ja linnagi wangi wiis.

"Ema, ei tea, kus to Jankel küll siin kiwide pääl peaks olema?"

"Mis sul nüüd enam Janklist. Oled koolipoiss, õpi, sääl su Jankel ja kõik."

Ja nii jäigi.

Ühel ilusal ja hääl päewal, kus ema linna tuli, et mind suweks ära koju — Soosaarde — wiia, sel õndsal päewal, kus raamat nurka wisati, läksin emaga Turu uulitsasse, kus wana Mandel wastu tuli.

"Tere, rättsepp-meister," ütles ema.

"Tere, tere!"

Kõik mälestused mul korraga käes jälle, tümingi kaasas.

"Ema, küsi, kus Jankel on?"

Wana juut naeratas.

"Jankel on osaw rättsepp, õmbleb juba kõik ise. Kas teie tähele ei pannud: see poiss, kes teile enne mind wastu tuli, oligi Jankel."

"Ei pannud tähele," kostis ema ja waatas tagasi. "Suureks poisiks kaswanud?"

Mina nägin toda poisikolakut küll ja sõnasin sellepärast kindlasti:

"Jankel tu es ole!"

"Oli küll."

Iseeneses ütlesin weel ei ja astusin siis ema selja taha.

"Jankel on hää poiss," kiitis wana Mandel.

Mina aga kordasin iseeneses, Jankel tu es ole! Ja selle juurde ma jäingi. Jankel oli ju wäike; suured mustad silmad, wäike konks nina, wana mütsiloks üle kõrwu wajumas. See oli jälle pikk lohak poiss, wäiksed mustad silmad, suur konks nina, ja uus müts tal pääs ka ei olnud. Ja pääasi, kui ta Jankel oleks olnud, ta oleks mind kohe ära tundnud.

Jankel see ei olnud!

Kus ta siis on?

Sääl kaugel, kaugel suure mere taga, kuhu üksi suured laewad wiiwad, niisuured kui Walguta mõisa ait. Wäiksed laewad, niisuured kui Köödsä kõrts, lähewad mere pääl kummuli, sest laened on nii kõrged kui Soosaare lõhmused. Sääl kaugel, kaugel on Jerusalemm. Jankli wanaisa käis sääl, Jankel läks ka sinna. Suur laew wiis teda. Mitte Jerusalemma, waid Jerusalemma randa, mis Kaananiks kutsutakse, kus Israeli lapsed elasiwad, enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas. Sääl rannas on Jerusalemm weel suure kõrbe ja suure mägestiku taga. wanaisa kõndis kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Jankel kõnnib ka kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Siis jõudis wanaisa mägestikku. Siis jõuab ka Jankel mägestikku. Mäed on sääl nii kõrged, et pilwi ulatawad. Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jerusalemm ja kuldse templi müürid. Ja Jankel kõnnib müüride wahel ja tümistab, tümistab ja eksib kuldse templi müüride wahele ära. Tee on kadunud, kõik on pime. Jankel istub maha ja hakkab nutma. Sääl tunneb ta, wäike sipelgas ronib tema jalga mööda üles. Jankel ütleb: oi waimere, waimere! Mina panen sulle näpu pääle, kui sa kudsed. Sipelgas wasta: Ära pane ühtegi näppu pääle. Mina toon sulle palju terwisi Erni poolt. Tema sõidab nüüd ära Soosaarde ja läheb siis Palu laande kaarnakiwi otsima ja kui ta leiab, siis wõiab ta oma kätt kiwiga ja käsi kaswab kohe nii pikaks, et see siia ulatab. Siis wõiab ta jälle kätt kiwiga ja käsi saab nii tugewaks, et wäike sõrm kõik müürid ümber pillub, sind peopesasse tõstab ja Soosaare metsa söödi pääle wiib, kus nii hää on mängida ja karjas käia. Mina olen ka säält. Et Ernil weel kaarnakiwi ei ole, sellepärast saatis tema mind siia. Jää nüüd terweks, ja mina lähen nüüd jälle söödi pääle tagasi. — Ja wäike sipelgas tuli söödi pääle tagasi. Sääl tuli temale Erni wastu ja ütles: Kas sa said Jankli Jerusalemmast kätte? Ja sipelgas kostis ja ütles: Sain küll. Mina ronisin tema jalga mööda üles; tema hüüdis: waimere, waimere, waimere, ja tahtis minule näppu pääle panna. Mina aga seletasin ruttu ära ja tulin tulema. Nüüd jäi Jankel sinna magama ja ei ärka enne üles, kui sa ise sinna lähed ja Jankli kaarnakiwiga üles äratad...

"Erni, mine nüüd wankrist maha ja kae kus tõised lapsed karjaga on."

Ja nii mul oli üks kallis sõber, wäike rättsepa Jankel, kes weel hiljuti Jerusalemma kuldse templi müüride all magas, hiljuti weel.

Aga nüüd ei ole Janklit ka sääl enam.

uule sina, wana kadak sääl, kas sa puine oled, et sa oma põlwi kuldse päikse ees ei paenuta! Paranda meelt, sina, kes sa kaswata ei taha, nagu lepp lepikus, nagu kask kaasikus, nagu kuusk kuusikus — sina, kes sa rehawarreks ega kirwekuudaks, witsaks ega adrakureks ei kõlba! Oota sa! Küll Saare Wana tuleb ja paneb kirwe sinu jändriku juure külge, raiub sind maha, ning ema heidab sind teiste hagudega seltsis suure paja alla, kus põrsastele kartulid keedetakse. Paranda meelt! Kas sa puust oled! Waata, sinu pinnud on nagu nõelad. Aga ma ütlen sulle: üksgi neist pindudest ei jää üksteise kõrwale, kõik nad kuiwawad ära ja langewad maha, ja maas weel peawad nad nii halwad olema, et sipelgad neid oma pesasse wedada ei taha, nina kärsutawad ja ütlewad: neo om ju nuu wa äränõijutu kadaja pinnu, meie noid omale pessa ei taha; noide peräst wõise kuldne päike meie pääle wihatses saia ja tuul kõik puuossa meie pääle pildu, et meist jälgegi järgi ei jää. — Aga sipelgad on wäiksed. Mina aga ütlen sulle: kui sa tulewal suwel nii palju juurde ei ole kaswanud, et ma sinust üle hüpata ei jõua, siis raiub Saare Wana sind maha. Mina aga kisun sind haokubu seest wälja ja ütlen kõigile: Nüüd on karjamaa ja mets surnuaed. Pange tähele; kadak on otsas. Tema ei tahtnud kaswata, igatses kord lihawaid lehti, kord klaasist, kord jälle kullast. Siis soowis ta südametäiega wanad küll tagasi, oli rahulgi, aga süda jäi ometi kurwaks, kui ingel tema juurest ära läks. Wanad okad sain kätte, ütles ta, aga kõige ilu mälestuseks, mis mul oli, ei kaswa ma nüüd juppigi suuremaks, seni kui ingel tuleb ja jälle küsib: mispärast sa nii jändrik oled ja ei kaswa; ja tema oleks kostnud: Sarnaste pindude kuues ei saa kaswata, torkawad! siis küsiks ingel tema käest: mis sa siis tahad? Tema wastaks: ma tahaksin weel kord lihawaid katsuda. Niisugune oli kadak: tema tahtis weel kord katsuda, ja ingel ei tulnud. Nüüd aga tuli Saare Wana ja pani tema hinge Wanaisa karbikese sisse. Mis teie arwate? Kas meie matame teda ristiinimeste hulka siia surnuaeda, wõi mitte? — Sina haab oled suur jänespüks, sina ära hulu sääl, ega kadak weel surnud ei ole, meie teeme ainult nii, nagu oleks sa surnud. — Sina's wist arwad, et tema ristiinimeste keskele mullapinda hingama ei kõlba?! Kuule wint, kui ma selle hoosiku wõtan ja sind metsast wälja kihutan! Kas sa ise ei ole küllalt kadaka oksa pääl kiikunud ja oma wilet ajanud! Nüüd tuled sina ja ütled: ei kõlba ristiinimeste hulka mullapõrmu hingama! Kas sul häbi ei ole! Waata, kui Räästa Jakub ei tule ja sind maha ei lase ja kassile kodu ei wii, kui see sind juba enne elusalt ära ei ole söönud. — Wai's sina, haab, arwad, et tarwis on kirikuõpetaja käest nõuu küsida. Haab, küll sina aga oled jänespüks! Mis teab kirikuõpetaja meie kadakast, meie wanast wäiksest kadakast, kes terwe elu-aeg meie keskel elas ja weel kord katsuda ei saanud ja sellepärast ei kaswanud, kuni ingel oleks uuesti tulnud ja küsinud: mis pärast sa ei kaswa. Kas kirikuõpetaja teab, et kitsed tema lihawad lehed otse siis ära sõiwad, kui ta nad parajasti saanud oli ja imestusega ja häämeelega waatas ja rõõmu tundis. Kas kirikuõpetaja teab, et tuul klaasist lehed katki puhus just hommiku wara, kui ta klaasist lehti waewalt weel tunda suutis. Kas kirikuõpetaja teab, et tema kuldsed lehed saksa-juudi taskus on ja kadak ainult hääpärast wanad hilbud tagasi palus, sest koguni ilma on ju külm ja häbi seista ka. Kirikuõpetaja ei tea, et kadak uuesti inglit ootas, et uuesti katsuda. Haab, sina oled küll metsa puu, aga metsa aru sul pääs ei ole. — Kuusk, sina kuuled ju mu mõtted ära! Muidugi, mina ei taha teda surnuaia taha matta. Kadak oli ju siin meie keskel. Meie hoidsime temast kõrwale, sest et ta nii wäike oli ja torkas. Aga karuohakas torkab ka, tol on suured pinnud, suured ja ilusad saksapinnud. Toda ei maeta surnuaia taha. Aga kellel wäiksed pinnud on, toda maetakse surnuaia taha. Ei, meie matame kadaka haawa alla söödi pääle wäiksete kuuste keskele, kus käbliku pesa on. Sääl on temal nii hää pikutada ja üles waadata, kus pilwed käiwad ja taewaisa sõrmega näitab: Tule parem siia ära üles!.."
See kõne oleks ehk weel wägewamgi saanud. Lehmad ja lambad oleksiwad söömise unustanud ja mäletsema jäänud; suur kiwigi, mis kantsliks oli, oleks mõtet mõistma, sõber Suligi asjast aru saama pidanud; puudel ja põõsastel, kõigel, mis karjamaal elab ja on, oleksiwad keelpaelad lahti läinud ja nad oleksiwad kõnelnud, nagu minagi. Siisgi, mitte nii lihtsalt. Enne oleksin mina kodus söögilauas ehk mujal, kus lapsed suu kinni peawad pidama, kui wanad inimesed kõnelewad, midagi õieti liigutawat oma kollilise sõbra Roesu Jüri kohta kuulma pidanud, nagu —

"Taiwake, seda wa Jürikest küll! Issänd ülenda küll esi temä hengekest ja alanda esi temä patukest!" ja isal oleks siis wäga tõsine nägu olnud ja wäga kahjatsew hääl.

"Konas ta siss ärägi kuuli?" ja ka emal oleks siis nägu wäga tõsine olnud ja wäga kahjatsew hääl.

"Täämbä tenäti kantslist maha."

"Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist!"

"Opetaja oli tõse kabeliaia taade matta lasnu."

"Olli iks küll üle säitsmekümne wana?"

"Kaugelt üle säitsmekümne! Ei mäleta, kas kuus wai säitse üle säitsmekümne. Üitsainukene kord oppuse aigu oli kerkun armulawwal käinu."

"Ja, kes sääl süüdi om, et ta niisugutses jäi?!"

"Mine wõta'nd kinni. Wa teoorjuse aegne inemisehunnikuke iks olli, mes muud; igäweste ärä tapetu. Olli tõne kadunu nooren kange loomuga: es awita tampmine ega nuhtlemine, muud kui läits pääle oma pääd."

"Ei tiiä, kudas ta sinna kerkudegi oles lännu: midägi sälgä panna es ole!"

"Kerkude minna oles no tõistegi käest saanu."

"Sakstel wigatses tapetu, walla toita, ja kerk ei anna kabelingi aset, matetas kui koer aia taade!"

"Naka nüüd nondega õigust aama."

"Jummal om tedägi loonu oma palge järgi, Jummal tälle serätse käekäigu annu! Mia arwa küll, et opetaja tema kohtumõistjas es oles heitmä pidänu!"

"Mia arwa kah, et kõik sii suur ülekohus, mes tälle ilman tetti, sääl puul enäm kaalub, kui siin puul. Opetaja taht hirmutada, et inemise lawwalkäimist hooletusi ei jätas, mes muud."

"Kui mia opetaja oles ollu, siss mia küll ei oles aia taade matta käsnu."

"Muld ütskõik kohe pandas."

"Wand, mis ta wand: tema wand siss, kui tedä ärritedi; olli, mes ta olli: ta olli sellepärast serände, et ta serätses oli pessetu. Mina usu, et kui ta taiwade es saa, põrgude kah mitte. Ehk om Issändäl mõni paik kah, kos tema serätsile oma haigetele lastele rahu om walmistanud".

"Ei tiiä, kudas tedä oma opetaja mahagi oles tenänu; wast niisama nagu koeragi. Johtusi aga wõõras siikord Walgetare Antsu asemel olema, teie tõne Jürikesele wiil nii ilusa wärsi, terwe kerk laulse üten. Silmi tahtse tsilkma wõtta".

"Kae, õnne ka wa Jürikesel wiil pääle surma. Issänd ülenda küll esi tema hengekest ja alanda esi tema patukest".

Ja siis oleksin ma karjaga tanumit mööda läinud ja iseeneses tasa korranud: temä om koolu, temä om koolu. Tanumi wärawa taga oleksin ma rõõmu tundnud ja endamisi küsinud: näis kellega nad nüüd hirmutawad? Siis tükk maad edasi sawihaudade juures oleksin ma hirmu tundnud, sest kodukäijad oleksiwad meelde tulnud ja ma oleksin mõtelnud: kui sa ei kuule, küll näed, tema tuleb! Jälle tükk maad edasi metsa sees söödil oleksiwad ema ja isa sõnad meelde tulnud ja ma oleksin kindlasti ütelnud: Tema saab taewasse ja ei tule enam kodukäijaks! Siis tükk maad edasi, metsa taga karjamaal oleksin ma teda matnud, matnud suure kõnega, nagu maetakse. Siisgi mitte nii lihtsalt. Nime asemel oleksin esiti tema ütelnud; siis oleks kiwi otsas seistes kadak kohe silmi puutunud, wana kadak, kes ikka ees nii madal oli, et üle hüppamine waewa ei sünnitanud, ja "tema" oleks nii loomusunnil kadakaks muutunud, kadakaks, kes alati ees oli, alati silmi puutus, alati kätt kriimustas, kui mööda juhtusid minema, alati jalga pistis, kui ligidal kõndisid, niisama kui temagi ees igal pool — koll ja sõber ühtlasi. Siis oleksin ma kadakat noominud, nagu õpetaja kord juuti noomis, kui see kirikusse tuli, palwe ajal aga põlwili ei tahtnud lasta ja "kirikhirr" tema käest küsima pidi: kas ta puust on, et ta ennast oma Jumala ette ei alanda, ehk küll see tema Jumal ei olnud. Mina oleksin muidugi ütelnud: "kuldse päikse ette", sest Jumala nime ei tohi tühja asja pärast suhu wõtta. Kujutusewõimu lennus oleksin ma siis kõik ära unustanud ja kadaka haawa alla wäikeste kuuste keskele matnud, kus käbliku pesa peitus ja muidu nii hää wiibida ja unistada oli. Kujutusewõimu lennus oleks terwe sündmus kirikuõpetaja wõimus alanud ja isa ja ema mõttes lõppenud, ning puudel ja põõsastel, lehmadel ja lammastel, kiwidel ja kändudel, kõigel, mis karjamaal elas ja oli, oleks wiimaks hää meel olnud, et Roesu Jürile kõige parem paik karjamaal puhkepaigaks sai. Ja haawa argliku sahina pääle oleks mina kõigewiimaks muidugi jälle seletama pidanud: Sina, haab, oled suur jänespüks! Sina ära hulu sääl, egas kadak siia maetud ei ole, meie teeme ainult nii, et teda siia maetakse.

Ja mul oleks õigus olnud: kollid ei sure, tema kollilik kõrgus, teoorjuseaegne inimesehunnikukene, tümaks peksetud Roesu Jüri, ei sure, wähemalt Koruste külas mitte. Ikka saab wallatuid lapsi olema, kus Roesu Jüri aitab. Ja mida enam aeg edasi woolab, mida enam unustatakse, kes see Roesu Jüri õieti oli, seda suuremaks ta kaswab, seda kohutawamaks ta muutub, seda enam ta aga ka mõjub, kus teda appi hüütakse ja kus just witsa tarwitada ei taheta.

Roesu Jüri oli pikk mustawerd mees. Tõmmud juuksed alati sassis. Tõmmu habeme-rootsukene alati pulstis, wettinud. Pikklik nägu tõmmu; suur nina — tõmmu; tõmmude karwade otsad waatawad kui kihwad ninasõõrmetest wälja; pruunid silmad läigiwad suurte tõmmude kulmukarwade wilus. Kõige üle aga puru-wana must mütsilott, õieti sügawal silmade pääl, kui ta kukrust süganud oli, ühe kõrwa pääl, kui ta teise kõrwa poolt nosinud, ja ümberpöördud, kui teine pool sügamist nõudnud oli. Seisis mütsilott wahel ka kukrus, aga seda tuli harwa ette. Siis rüüd — must nii loomulikult ja muidu ka, siis püksid, ahad, siis särk, hall, nõnda et kummagile wist üksgi tõlw ega leheline loomulikku wärwi tagasi ei oleks suutnud tuua, — siis säärtega saabaste otsast lõigatud kotad, siis piibupää ja — terwe mees kõige oma warandusega oligi käes. Nõnda käis ta talust tallu, ikka üks nädal ühes, teine nädal teises, kuni kõik talud läbi käidud, et siis jälle ringkäiku otsast alata. Mõnes talus wiibis ta ka üle nädala, mõnes kuu ja enamgi. Kus Roesu Jüri üle nädala wiibis, sääl elasiwad mõistlikud inimesed, kes teda seks lasksiwad jääda, mis ta oli, oma mõistliku sõna ütlesiwad, kui tarwis arwasiwad olema ja nooremate juures suskimist ja nöökamist wana inimese kohta ei sallinud, kuigi see wanainimene just Roesu Jüri juhtus olema. Kuhu ta kuuks ajaks ehk enamgi jäi, sääl tuli lisaks weel iseäralisi põhjusi arwata: sai tibakese wiina, tengakese raha ehk piibupää sisse tubakat, wõis ka olla iseäraline poolekaldumine, sõprus, suguluse sidemed. Ka ei üteldud sarnastes taludes tema kuuldes Roesu, waid lihtsalt Jüri. Roesu oli sõimunimi, teoorjuse ajal antud, pidi seda wiimast laiskworsti ja jalaedist tähendama. Roesut ta häämeelega ei kuulnud, pistis wanduma, iseäranis kui naesterahwad seda ütlema juhtusiwad.

Mina olin temaga ammu tuttaw, enne weel kui ihusilmaga nägin.

"Erni, mine rao nu kapstalehe mollin peenikeses," ütles ehk ema.

"Kos tu mold om?"

"Kuan iks."

"Kos kotal ta sääl kuan om?"

"Õkwa läwe kõrwan."

"Kas tolle suure tuubri kõrwan nuka puul?"

"Küll sa lewwat esigi."

"Emä, mul olli siin wiil midagi tettä..."

"Na küll sina ka oled laisk, kas pane Roesu Jüriga paari. Ei taha nüüd tsigadele toda weidikest ära tsagada."

Roesu Jüriga paari! Midagi külma küünitas käe wibupüssi poole, mis ehk parajasti walmissaamisel oli. Ei olnud terwest asjast enam õiget rõõmu. Roesu Jüriga paari!

"Noh, olgu siss, ma jo lähä!"

Ja sagamine kestis harilikult paar tundi: terwe lõunawahe oli mokas.

Wõi kas see üksinda!

"Erni, wõta õge kott ja mine korja lehmile kraawist hainu."

"Kraawist om haina kõik ära põimetu."

"Sa ei ole ju sääl kawwa enämb käenu!"

"Üleeilä wiil käesi!"

"Siss mine niidu aia wiirde."

"Säält ei saa kott täis."

"Siss kae muialt manu!"

"Kost ma kae?"

"Kae poisikest weli, wai ei taha nüüd enämb lehmile hainugi otsma minna; muudkui tahab niisama lonki pääle nagu wa Roesu Jüri."

Jälle Roesu Jüri. Mina kõnnin ja käin, leian igal pool nii palju huwitawat, nüüd mine sinnasamma tagasi, ja midagi külma waatab wastu, nagu suured kurjad silmad, kaaludes, kas ei oleks ehk wõimalik sind kinni haarata.

"Mia lähä jo iks!"

Ja teine lõunawahe on kadunud.

Aga ega laiskuse pärast üksi.

Laupäewa õhtul saunas nii hää hiberdada, wett selga kallata, lawale lõunu sisse jooksta, siis ruttu jälle maha, sõrme otsaga wahel õele ehk wennale, wahel ka isale ehk teisele, kes ehk just sügawasti puhastamise ametis juhtus olema, nii hiljukesi paar tilka wett selga riputada ja siis ise kuku lapsena kuulata ja iseeneses naeru kihistada, kuidas wihaselt hüütakse: kes sääl jälle toda külma wett pillus! Oi, oi see oli lõbu! Aga sääl ütleb wiimaks ikka isa emale, ehk ema isale ehk mõnikord päris wõhiwõõrale:

"Wõta õge tu Erni üles lawale, wihu teda õge, tükkis wäikses jääma!"

"Ei, mia ei lähä üles. Mia ei taha wihtu!"

"Minend iks, ega sa ometi Roesu Jüri ei ole, et sa ennast wihtu ei lase!"

Jälle Roesu Jüri. Keres on nii kole must, sügaw, kerese kiwide pääl nagu suur must kogu; ei ole enam nii hää plantserdada, kõigil pool midagi, mis ei meeldi, kardad nagu. Ja muud kui lähed üles ja kannatad ära, kaswad suuremaks; kah troost!

Ja siis, kui sa just mitte sõnalausumata ära ei taha kannatada, kuidas ema ehk isa küüned — ehk kelle küüntele seks isa ehk ema poolt just woli antakse, — su seebiseid juukseid siia ja sinna pilluwad, su päänahka lõhuwad, teed wähe häält ja seletad, et nüüd küllalt saab, wõi annad igale wäiksemale kui tõukele enam järele, et kaugemale nihkuda, kui see pesejale meeldib, siis kuule aga jälle:

"Sa tahad küll, et sul pää otsan oles, kui wa Roesu Jüril?"

"Tahas jah!"

Kõik kihutawad naeru.

"Õge Roesu Jüri poeg!"

"Ei ole!"

"Noh, siss lase pää ilusti puhtas mõske,"

Ja sa kannatad edasi, et Roesu Jüriga tegemist ei oleks.

Nii olin temaga waimus ammu tuttaw.

Kui ma üksinda sängis magasin, siis oli wahel, nagu tuleks sängi alt suur must käsi nähtawale ja liiguks tasa hiljukesi minu poole, et ma ei märkaks, nii tasa hiljukesi, nagu püüaks ta kärpseid. Siis kiskusin pää näku[1] alla ja ei julgenud sügadagi, kui mõni hopsassa otse jonni pärast just sel kardetawal silmapilgul salwas. Kui ma aga kellegi selja taga magasin, siis ei olnud suuremat wiga.

Palest palesse nägime üksteist esimest korda — kuidas see'nd oli? Mina astun wäljast edikambrisse ja ahju ees poolküllakile pikk must mees maas, toetab ennast tuhkhaua kiwi pääle.

Nii palest palesse seista kolliga, igatahes oleksin jalgadele tuld andnud. Aga isa astus parajasti wahekambrist wälja ja jäi kolli ette seisma, ja teisi oli ka toas liikumas.

"Tere ka wa' Jürikene!" Isa ei ütelnud kunagi Roesu. "Oled sa ka wahel siiapoole tullu?"

Jüri põmistas enesele midagi, mis wist terwise wastuwõtmine pidi olema. Üleüldse ta kõneles üksisõnu, siiski nagu ahmitsedes. Seekord ei saanud mina midagi aru.

"Kuule, wa' Jüri," ürgas isa jälle, "ma lase sulle koti tuwwa; paremb sul pikutada; sawist põrmandu pääl koolesse külle ära."

Aga nüüd tuli kui poolkaetud tõrrepõhjast wastuseks:

"Olgu no pääle!"

Soosaare edikambris oli seekord weel sawist põrand, ja isa ei tahtnud leppida, et wanainimene nii kõwa ja külma põranda pääle jääb, nagu ei oleks wõimalik aset anda.

"Mine'nd iks! Konas sa nii siin üü ära makad!"

"Küll no maka!"

"Kas sa pelgad, et laulja koti sisse läässe!"

"Läässe iks."

"Egas tu midagi ei tii, paneme koti jälle päiwä wälla."

"Mia kotti ei taha."

"Siss ma lase sulle õle tuwwa."

"Olgu no pääle!"

"Mess olgu no pääle!"

"Paremb peris ilma."

"Ma lää tuu sulle esi õle ala."

Isa tõi õled, ja Roesu Jüri pidi pääle heitma.

See nagu ei meeldinud temale, tõmbas teiste pilgud tema pääle. Ja neid pilke ta ei sallinud. "Mes na wahisse, silmä pään peräni walla?" Ja ta jäi kohmetuks. Ei kõnelnud ka isaga enam. Päew jõudis lõpule. Wõib olla, et ta ka wäsinud oli. Ristluud oliwad temal muidugi nõrgad; nagu isa ütles: ristluist ära pessetu! Oli ehk ka kaugelt tulnud.

Aga isa tundis Jürikest! Ta läks tagakambrisse ja tuli klaasiga ja pudeliga tagasi.

"Kuule wa' Jürikene, sinu luukondikese wõise küll õge haige olla. Wõta no üits wäike ärä, saad kergembäs!"

See oli rõõm. Roesu silmad särasiwad. Terwesse tõmmusse kogusse tuli elu. Isa aga kallas aegamööda, ettewaatlikult, nagu wiiwitaks ta nimme. See oli rõõm. Siis tuli nagu rõõmu wiimaseks tipuks niisugune ilus, kõlaw laks kuuldawale, nii imeweidralt keeleotsaga. Roesu oli nagu ümber muudetud, ja minu meelest oli, nagu ei oleks seda rõõmu wiin sünnitanud, waid ainuüksi ootamine. Sest kui ta klaasi tühjaks jõi, oli see ilustaw ärewus kadunud.

Sest ajast pääle ei olnud Roesu Jüri enam nii kohutaw. Meie olime üksteist ihusilmadega näinud, tuttawaks saanud. Ja imelik, mida enam meie üksteist nägime, seda suuremateks sõpradeks meie saime. Muidugi ainult waimliselt, sest ma kartsin kodakondsete naeru, ega julgenud wärwi näidata. Iga asi, mis Roesu Jüril oli, huwitas mind. Ma panin terawasti tähele, kuidas ta elas ja mis ta ütles. Ja mida enam ta mind huwitas, seda wähem pahandas see mind, kui mind temaga paari pandi, ehk küll nähtawasti, seda pahasemaks sain. Waimlist sõprust hoitakse ikka hästi warjul, kui arwatakse, et weel kõwa küllalt ei olda oma mõtete eest wälja astuma, wõi kui lihtsalt tuntakse, et aeg weel tulnud ei ole.

Teisel päewal ütlesin õele:

"Miili, tii õge järgi, kudas Roesu Jüri keelega laksu lüüb."

Õde katsus.

"Ei ole maikugi seda muudu!"

"Tii siss sina, kui saad."

"Mia kah ei saa."

"Mess sa siss tahad?"

"Ei midägi."

Karja juures metsas harjutasin, aga mis ei saa, ei saa. Roesu Jüri jäi kõrgele, kuhu järele ei pääsenud.

Õhtu sängis, ei saa magada.

"Emä, kirbu söösse kangeste."

"Mess na sust siss iks sääl söösse?"

"Ei tiiä, ei saa magama jäädä, muudkui nüüstä pääle."

"Kae'nd iks, wast saad magama jäädä, siss ei kuule; hommen wii koti wällä ja pane wastse lina."

"Kirbu tulesse jälle."

"Etse tulgu."

"Söösse jo jälle."

"Mess siss kui na söösse, kisusse halwa were wällä."

Minul seisis aga Roesu Jüri silmade ees. Parem koguni ilma. Ehk weidike hõlgi. Muud kui heida pääle ja jää magama, ei ühtegi kirpu ega muud. Mina mõtlesin, et "lauljad" kilgid on.

Ja pääasi: Roesu ei pesennd kunagi nägu; ta ei tahtnud ka noorel kuul sauna minna; Roesul ei olnud tarwis pääd peseda lasta ja ei pesenud ka ise mitte. Roesu arwas, et kõik jälle mustaks saab. Ja temal oli õigus. Mina ei pesenud ka terwe suwi, saunakorrad wäljaarwatud, sest mis tast peseda, karjas niisama hää küll. Aga lõikuse-kuu algul, kus nädali pärast linna minek ees seisis, ei antud enam sugugi armu. Et poisile jälle koolikohasem jumi pähe saaks, et kuresaapad ja muud suwe toreduse ja wabaduse tagajärjed kaoksiwad, pesti mitu korda päewas. Ja sarnastel haridusepäewadel tõusis Jüri kõrgele, kõrgele, kuhu järele ei pääsnud.

Ma ei mäleta, kas ma karja juures just Roesu Jürit mängisin, wõi mitte, aga ega seda küll tarwis olnud, sest meie sõprus waimliselt oli alatasa kaswamas.

Roesu Jüri tundis asja.

Isal oli suur, pikawarrega piip: wanaisa kingitus. Piibupää oli päris anda kui wõtta lõwi. Kääneti lõwil pää otsast ära, siis wõis lõwi sisse tubakat toppida ja piip suitsema panna. Tu oli küll weider piip. Lõwil tuli wahel ammuli suust suits wälja.

Piip seisis kummutis, kust isa teda ainult siis wälja wõttis, kui mõni hää tuttaw, sõber ehk sugulane wõõrsiks tuli, näituseks Põlwik Kängsepp, Sautre Mõrru ehk sõdsemees, wana Nikolai aegne soldat, minu ristiisa. Kui minu wend Kusti weel elas, pidi piip temale jääma, sest Kusti pidi isatalu pärima ja taluga ühes isa wiiuli ja lõwipiibu kui raudwara. Tu minu weli, kadunu Soosaare peremees, teda kutsuti surmatunnini külakondsete keskel Soosaare peremeheks, käis seakarjas ja mängis juba wiiulit, ja mina käisin suures karjas ja ei mõistnud weel wiiulit mängida; käis seakarjas ja tõmbas juba piipu, ja mina käisin suures karjas ja et saanud weel piipu tõmmata. Ma ei saa ka nüüd weel wiiulit mängida, ega piipu tõmmata, sest kummagagi ei saanud otsa pääle. Kui wend rõugete kätte ära suri, ehk temale küll rõuged pandud oliwad, pidi lõwipiip mulle jääma.

Mina pidin sellepärast, maksku mis maksab, piibutõmbamise ära õppima. Et mul aga karjamaal wäga palju tegemist oli, nii kõnesid pidada, lindude laulu järele aimata ja muid wäga huwitawaid toimetusi ja harjutusi, siis unustasin selle asja wäga tihti nii ära, et terwe suwi meeles ei oleks seisnud, kui Roesu Jüri ja Saare Wana seda kohust wahetewahel jälle meelde ei oleks tuletanud.

"Tu oli üits kõrd!" Isa naeratas endamisi. Wõttis siis lõwipiibu kummutist wälja ja läks edikambrisse Jüri juurde ja ütles:

"Kuule, wa Jürikene, kas meie ei pane õge piibu suitsema?"

Roesu Jüri pistis käe tasku ja tõi oma piibupää nähtawale.

"Mul om tubaku warre otsa lõpnu, iks otsa lõpnu jah."

"Mes sa siss noist tubakuwardest üttepuhku. Seh, pane siist kotist täis."

Isa ulatas tubakukoti Roesu kätte.

Roesu sattus nagu ärewusesse, kohmitses kaua.

"Kuule, wa Jüri, siul tu piibu topmine iks enämb ei lähä; tuu siia, ma topi sul piibu täis."

Ja isa toppis Roesu piibupää tubakat täis.

Siis pistis Roesu nii weidralt piibupää kaela teisele poole suu nurka, et pää ninale nii ligidale ei ulataks, ja isa andis tikust tuld pääle, ise aga sõnas:

"Kuule, wa Jüri, om sul ka iks sii piip küll; siiä ei saa joht tuldgi pääle panna, kõrwetas su ninaotsa ärä."

Roesu kahmas popsimise hoos "olgu no pääle" wastuseks, et piip kindlasti "minema" saaks ja ei lausunud siis sõnakestki, nagu katsuks ta selgusele jõuda, kuidas "tu Suusaare peremehe tubak õge om."

"Sul om wäega kõwa tubak, iks kõwa jah. Wiimäte pand luksma, iks wiimäte jah."

"Kas siss tubakuwarre paremba om?"

"Om no iks paremba küll, om jah."

"Wai kae õge seda lõwipiipu, kudas sii mekis."

Roesu ei wõtnud oma nosu suust, waatas lõwipiibu õieti terawasti läbi, ja silmad aga särasiwad, kui lõwil suits suust wälja tuli, siis aga ulatas piibu tagasi:

"Olgu no pääle."

"Kas ei taha kaeda?"

"Mes mia tast, iks mia jah!"

"Kas meie ei tii wahetust?"

Jüri ei wastanud, Jüri sai asjast aru: tuleb nöökama.

"Noh, kui ei taha, siss ma lähä ja tuu sulle aedapäält kamula täwwe tubaku juuri."

"Olgu no pääle."

Isa tõi ja endine wahekord oli jälle kindel.

Isa wiis lõwipiibu ära kummutisse, wõttis oma wana piibu, istus edikambrisse pingi pääle, pani piibu "minema", ajas siis juttu ja kaldas wahete wahel piibu wanduse seest pigi wälja.

"Ei ole tu pigi sulle kah kipe, nii tõmmaten?"

"Ei ole kedägi iks."

"Sul om siss hää küll, mia muud kui wala enne pääle pigi wanduse seest üttelugu wälia."

Roesu ei tahtnud lõwipiipu, Roesu ei tahtnud ka sarnast piipu, kui isal oli, kus pigi wanduse sisse kogus. Ja mina olin enesele ikka pikka warrega piibu teinud, isa tubakat sisse pannud, kui ma just jälle järele katsusin, kas juba suitsetada saan. Kui ma ometi sarnase nosu oleksin teinud, kui Roesul! Kui ma ometi tubaku warsi aeda päält oleksin wõtnud! Sest isal oli neid sääl palju, iga aasta korjus neid tubaku lõikusest sinna ikka enam juurde.

Ja karjamaal, kodust õieti kaugel metsa taga sündis piibupää, rändasiwad tubaku warred piipu, hakkas tormamagi, — aga paar matsu — ei lähe, tee mis tahad. Ka nii teha, nagu oleks läinud, ei saanud. Ja korraga oli lõwipiip nagu kaugel, kaugel ära, Roesu oma piibupääga, mis kõwasti suu nurka oli surutud, et tuli ninaotsa ei saaks hakata, kõrgel, kõrgel, kuhu ligi ei pääsnud.

"Kuule, wa Jürikene," ütles isa meelitades, "sa tule mulle õge appi tuulutama, pühid luwwakesega tuulme päält põhukõrrekesi ärä, oled niisama nipet näpet abis."

"Wõiss iks minna kah."

"Ma anna sulle tengäkese, wai."

Ja Jüri oli wirk aitamas, muidugi nii palju kui ristluud järele andsiwad. Sai oma lubatud "tengä" ja ei kärsinud enam: Raha wäike, kerge kaduma. Ja pikk must kogu "waiusi" üle nurme ikka Rõngu — Rõngu kõwera kõrtsi poole nii kärmesti muidugi, kui ristluud järele andsiwad.

Siis ta aga enam meile tagasi ei tulnud; kord oli järgmise talu käes.

Roesu Jüri ei käinud kunagi kirikus: kui kopik oli, läks parem kõrtsi. Leeri ajal olnud esimest ja wiimast korda teiste leeripoiste keskel kirikus. Muud kui läinud pääle oma pääd. Ja see pää olnud nii kõwa, et lapse põlwes üksgi käsk pähe jääda ei ole tahtnud ja kuigi jäänud, siis suure nuhtlemise ja tuupimise järele, seks et järgmisel parajal silmapilgul jälle suutumaks ununeda. Kui tegi midagi, sai nuhelda: ei teinud hästi. Kui ei teinud, sai nuhelda: ei teinud midagi. Mis sääl siis wiimaks üle jäi muud kui mine pääle oma pääd: kolki saad ikka. Just niisama kui karjusel palawa ilmaga: kas ajad suminat ise, wõi ajawad kiilid ehk parmud, kari jookseb kiili ikka, jõuab läbi metsa wilja ikka ennem kui sina, leiab karja peremees ehk perenaene wiljast ikka ennem kui sina, ja kuigi ei leia, jäljed jääwad ikka järele ja kolki ja tõrelda saad ikka.

Ma ei ole teda kunagi kõrtsis näinud, aga wiina pärast ta sinna wist ei läinud, waid wiina kaldamise pärast, et — oma rõõmu tunda, niisugust rõõmu, kus silmad särawad. Kui palju ta siis seda märjukest weel ära ei saanud "mõne tengä" eest. Muidu ikka ainult see rõõm: näed, kallatakse. Ja unustad kõik ja mõtled: sulle kallatakse! Ja silmad muudkui särawad. Ja kuigi ta wahel oma suutäie sai, kas see ei pannud tema "igawesti ära tapetud" kehas were kiiremini käima; kas see ei olnud nagu rõõmu wiimaseks tipuks, niisama nagu kaldamise lõbus, niisugune ilus, kõlaw laks, nii imeweidralt keeleotsaga. Ja isa ütles õigesti: Egas Jüri suugi sarwest ei ole. Aga ma ei ole teda kunagi kõrtsis näinud, ei tea sellepärast ka midagi esimesest hallikast ütelda.

Aga Roesu Jüri wõis ka kole küllalt olla. Siis hakkas süda wärisema sees. Ja tu oli enamasti ikka enne Jõulu, kui Roesu teise korra otsaga aastas Soosaarde jõudis ja mind linnast koju toodi "kaema", kas soo pääl ka jää küllalt sile on ja kuidas "wussi laske saass". Siis juhtus sagedasti, et poisid ja türdukud õhtuti edikambris tegiwad, mis nad tegiwad, kuna Roesu tuhkhaua ees istus. Siis kõndis kõne enne ikka tüdrukute ja poiste wahet, kuni Roesu wast mõne poisi raskema nalja pääle mõne tähenduse tegi ehk kaasa naeris ja nippi laskis. Roesu ei sallinud nimelt tüdrukuid ja naisi silma otsasgi. Kui see tema teha oleks olnud, tema oleks nad küll kõik maailmast ära häwitada lasknud. Mispärast ta nende pääle nii pahane oli, ei ole ma kunagi teada saanud, ja oma kolliliku sõbra käest tol ajal küsida ma ei julgenud ka mitte, ja nüüd on ta juba Jumala palge ees. Kõneldakse küll, kord wõtnud teda ühe talu tüdrukud ja naised kinni, wiinud sauna, tirinud lawale, wihtunud ja pesenud ta siis lehelisega nii puhtaks, nagu Roesu sündimisestgi kunagi ei olewat olnud. Aga see ei tahtnud mulle ennemgi just nii kindel olla, nagu seda kõneldi, ja nüüd ei tea ma kahtlemisele ka midagi muud kinnituseks juurde lisada, kui sedasama, mis ennegi: leheline Roesu Jüri nahka päält ära ei wõtnud, ja muidu teda ka enam päris puhtaks saada ei oleks wõidud. Ennem arwasin ka weel, et Roesu Jüri ikka mees oli ja meheks jäi, ja kuigi tal riistluud järele ei andnud, siisgi nii palju naisi ja tüdrukuid ühes talus ikka koos ei wõinud olla, et nad just mehega teha oleksiwad wõinud, mis nemad tahtsiwad. Wõis ju nii ehk teisiti olla, aga küpseks jäi see, et Roesu Jüri tüdrukuid ja naisi ei sallinud. Ja kui poiss mõne raskema nalja minema juhtus saatma, naeris Roesu kaasa, nii hääd, rõõmsat naeru, ja laskis nippi, nii lipsti! Siis läks naistepoolistel muidugi "heng täis", ja see, kes poistele harilikult wastu sähwis, waatas kurjasti Roesu poole ja salwas:

"Ei tiiä, mes tu Roesu sääl peäs haukma?"

Rõhk muidugi Roesu ja haukumise pääl.

Siis käisiwad sõnad, kuis nad weel käisiwad, aga lõpp oli ikka see, et Roesu Jüri wiimaks sõnu leidis, mis karwad püsti ajasiwad, kui enesele ette kujutasiwad, kui asi nii oleks olnud. Siis sajatas Roesu kõigepäält ütlejat, nii et sel enam ühtegi kohta ihu küljes ei leidunud, mis mitte mustaks ei oleks wannutud olnud, kuni ema ehk isa tuli ja ütles:

"Jätke wanainimene rahule. Kas teil koertel siss muud tettä ei ole, kui wana inimest tsuski."

Siis jäi wandumine wait, mõni tüdruk ehk poiss aga wastas:

"Egä tedä keägi es putu."

"Wai es putu."

Siis jäi isa ehk ema edikambrisse.

Kui isa jäi, siis jätkas ta juttu:

"Om nii tüdruku küll, ei jäta seda Jürit rahule; ei tiiä, kas na su armastase wai?"

Ja siis oli tüdrukute käes naeru all olla.

Roesu ajas wastu, enesel silmad aga särasiwad. Nimetas tüdrukuid õieti weidrate nimetustega, mis kaua meeles seisiwad ja mida kunagi tarwitada ei tohtnud, sest niisuguseid nimetusi tarwitawat ainult Roesu, ehk küll poisid omawahel mõnikord niisama ütlesiwad. Need oliwad nimetused ihuliikmete kohta, mida harilikult, kui tarwis oli, koguni teisiti nimetati ja mis sedasama tähendasiwad, aga kedagi ei pahandanud, ega keegi ütlemast ei keelanud. Et isa neid Roesu nimetusi ei sallinud, ei pannud ka mina neid tähele; Roesu ei saanud neid ka isa juuresolemisel palju nimetadagi, sest isa küsis siis ikka kähku wahele:

"Ei tiiä, kudas neist tüdrukutest õge walla saass?"

Siis oli aga wesi Roesu ratastel ja tema oleks peaaegu niisamasuguse kõne pidada wõinud, kui minagi wahel, kui ta mitte ühte alati wanduma ei oleks kippunud. Ja ta ütles ja wehkis korrates käega ja laskis nippi nii pliksti! lisaks.

"Kae, kui tules sõda, iks sõda jah. Siss kui sõda sõdis, iks sõdis jah. Kui siss tulessiwa pargiajaja, iks tulessiwa jah, ja wõtassiwa kõik tüdruku, iks wõtassiwa kõik tüdruku..."

Siin tuli mõni nimetus, mis ainult Roesu tarwitas, ja oleksiwad teised järgnenud, kui isa wahele ei oleks sähwanud:

"Ja siss?"

"Siss tulessiwa pargiajaja jah, wõtassiwa kõik tüdruku iks ja ajassiwa neile kiilu küüste alla, suure kiilu jah nigu tõlwa, nigu tõlwa jah, ega sõrme küüdse alla jah. Siss ajassiwa na ega warba küüdse alla kah kiilu, suure kiilu jah nigu tõlwa, iks ega warba küüdse wahele, nii. Siss wõtassiwa pargiajaja tüdruku ja lüüssiwa na kõik aidsaibade, kõik iks aidsaibade jah, kõik tüdruku neo wa..."

Ja siis ütles isa ruttu wahele:

"Sii om jo kolle wallus surm?!"

"Mes neile siss muud waja om. Suu pään ei saisa kinni, tänitä siss, om iks mesperäst tänitädä. Käe ei saisa iks paigal, kisu siss ennäst aidsaibast wällä jah, neo wa..."

"Aga kui nüüd sõda tuleski, siss tapetas jo su ennäst kah ära?"

"Ei tapeta."

"Kes sõa ajal armu annas."

"Mess siss! Annas Jummal õge, et tu sõda tules joba."

See oli kole Jumala nime suhu wõtta ja niisugust sõda paluda, niisugust sõda kus, sõrme küünte alla kiilud nagu tõlwad löödakse ja siis weel aidteibasse pistetakse. See oli koledam kui kole, see ajas karwad püsti mõteldes juba, ehk küll teised naersiwad. Keegi ei palunud ial sõda, keegi. Isa ütles alati: "Hoidku no Jummal esi sõa ja wereärawalamise iist!" Sõda, jaa, nii teha, nagu oleks sõda, nii nagu pauguksiwad püssid, käiksiwad suurtükid, sest wõis aru saada, aga niisugune sõda, nagu Roesu Jüri tahtis, kus kiiludega tuldakse ja aidteiba juurde weetakse, nagu kiiludest weel küllalt ei oleks! Küll see Roesu wõis ka kole olla!

Mina läksin siis ikka ära tagakambrisse ja kujutamise wõim ei tahtnud mõni aeg rahule jätta, ikka tagus kiilusid, ikka pistis aidteibasse nii tüdrukuid kui lapsi, just nagu pargiajajad wanades juttudes, mis talweõhtul edikambris sagedasti were kihama ajasiwad. Ja kuhu sa peitu puged selle eest, mis su sees on.

Kui aga ema edikambrisse jäi, siis jätkas tema juttu:

"Om nii poisi küll, aasse Jüri tütrikudega tülli: ei tiiä, kas nu poisi toda Jüri pelgäse wai?"

Siis oli poiste käes kord naeru all olla.

Roesu ajas aga wastu, enesel silmad särasiwad, ei tarwitanud aga mingit nimetust, ega wandesõna, waid muutis päris kukuks, laskis aga nippi ja suuga matsu hulka.

Mõnikord ütles ema:

"Ei tiiä, Jüri, kudas ka sia onte nii wigatses oled jäänu; muidu wõis sa nüüd peris rikas naisemiis olla?"

Jüri mõtles, lõi nippi ja suuga matsu ja kostis:

"Iks minnu tönksewa pääle, tönksewa jah, iks muku tönksewa."

"Mes na sust siss iks nii wäega tönksewa."

Siis kõneles Jüri, mis ta kõneles, ikka oli see midagi haledat, midagi, mis suure peksmisega lõppes, ja seda nii suures rõõmus, nagu oleks kõik, mis temale osaks saanud, suur häätegu olnud.

"Kudas siss nu kirjätähe ka sulle pähä es jää?"

"Es jää iks."

"Kudas tu lugu sääl Wiinalassil siss õge olli?"

"Mes ta olli, olli iks. Mia wõti õge üitskõrd raamatu, iks wõti jah, ja tükse õge ära aeda ala, iks ära sügäwade aeda ala kuhalt ära jah, ja kaie õge noid kirjätähti iks, kas na reo jäässe kah pähä õge wai, kaie noid iks peris südametäwwega jah. Tskae, olli kawwes kaema jäänu, kawwes jah, naksiwa otsma, otsma iks jah. Tu wellene Andres — iks kos ta luukondi maapõhjan mädanesse jah — ai peni aeda alla järgi iks, kissewa wällä, wällä iks, tõiwa kepi iks, tskae ja tönksewa jälle, tönksewa iks."

Iga iks ja jah äratas oma nippi ja matsu.

Oo, ema see mõistis.—

Kõik lõppes aga tönksmisega, tönksmine mõisa põllul, tönksmine kodus, tönksmine sugulaste, tönksmine wõõraste poolt — elu täis peksmist, nii et ristluud enam järele ei andnud.

Minule meeldis kõige enam järgmine lugu:

Külale antakse käsk tee lahti kaewada. Wiinalassi talu eest läheb muidugi Roesu wälja. Kaewamine on kiriku kohal. Keegi suurtsugu mees, suur tärn mütsi ees, sõidab, ise kasukate sees kui karu. Kõik jääwad auukartuses seisma ja ootawad, kuni suur eluk mööda on. Aga Roesu ei tee wäljagi, kaetab kord ja kaewab siis edasi, kaewab nii et maailm lund täis, kaewab nii et suur eluk üleni lume sees on, siis jätab töö seisma ja ütleb: oh, es pane tähelegi! Ise mühaleb. Siis järgneb muidugi suur peksmine wallamaja juures. Aga mis tost Roesule, nii ehk teisiti peksa oleks ikka saanud.

"Nu jah, san'd iks wahel süüdi ka ollid?"

"Sai no iks oldus!"

"Kas sul siss onte essä ega emma oppeman es ole kah, kudas ellä ja olla?"

"Essä!.. esä pess nii kawwa kui kuuli, emmä ei mäleta iks, kas tedä olli wai es..."

Jüri wajus siis sügawasti mõtetesse, nagu otsiksiwad ta mõtted teed selle suure armastuse poole, mis emaarmastuseks nimetatakse, ja näis nagu oleks kõik, mis seda tõmmu kogu nii roeseks märkis, tasaseks ja pehmeks muutunud, kadunud mälestus oma õnnistawat kätt tema südame külge pannud ja kõike, mis tema küljes halb oli, hääks silitanud, nii hääks, tasaseks ja pehmeks.

Ja kui ta siis oma "tönkijatest" edasi kõneles, ei wandunud, ega õnnistanud ta neid, ja kui ta siis mõnda häätegijatgi nimetas, ei wandunud, ega õnnistanud ta neidgi. Niisugune suur ja awar ükskõik laotas oma tiiwad tema üle laiali, püha ükskõik, sest peksjad ei suutnud teda ometi tümaks peksta, ega häätegijad tema südant sarnaseks muuta, et ilmainimesed teda hääks oleksiwad nimetanud.

"Jüri, sa olla jo talu laits?"

"Ole iks."

"Kudas siss Andretsesele wellele maja jäi ja sina midagi es saa?"

"Esä and tälle, mia jäi Andresele."

"No tu olli su nuhelnu küll."

"Nohel ja tönkse iks üttelugu pääle jah, es ole aru ega otsa iks, kon ta wa penireo sääl maa sehen mädänes."

"Mes sa's iks nii halwaste ütled?"

"Kon ta wa penireo sääl maa sehen mädanes jah."

Omast wennast ei kõnelnud ta kunagi teisiti kui ainult wa penireost, ja külajutt kinnitab, et mis Jürile mõisapõllul weel jäeti, seda mõõtis wend kuhjaga tagant järele. Keegi pole teda nii armuheitmata peksnud, kui just lihane wend, nii kaua kui ta jõud nooremast wennast üle käis. Jüri olnud kärsimata loomuga, armastanud tempusid teha ja saanud siis enamasti iga tembu eest, nagu ei oleks just tema mitte näidata tohtinud, et temal just enam hõlpu oli, kui teoorjal kodusgi harilikult olla wõib.

"Mesperäst sa siss neid tütarlatsi ei salli?"

"Nii iks..." Jüri puikab kõrwale.

"Kas siss naise sulle kõik halba om tennu!"

Roesu ei wasta.

"Kas sul siss kedägi naiste seäst ei ole, kelle henge sa wõis ülendädä?"

"Mes nu naise ehk tütriku konagi iks... Egas na iks kadunud Tiidu Liisu ei massa. Kae, tu olli inemine. Jummal ülendä temä henge ja alanda tema pattu, jah. Tu olli inemine iks. Neo tütriku itsitäse pääle, hamba iks üttepuhku irewile, itsitäse pääle iks, ei ole mõistlikku olekut iks, ei saisa neil suu pään kinni iks, ega käe paegal kah. Kae Tiidu Liis iks olli inemine jah. Kari olli linajärwe weeren, tskoe lassiwa karja willä, iks tuukord jah. Mia olli kah karjan iks. Kae, tulliwa kohtumehe iks, tõse joosiwa pakku iks, mia jäi muudkui kätte. Naksiwa iks pääle jälle tönksma. Tskoe, kui siss tulli wa kadunu Tiidu Liis — Jummal ülendä temä henge ja alanda temä pattu iks — tõmmas miu iks kohtumeeste käest ärä ja sõimas neil iks kihä kuumas pääle. Ütel iks tõne Jumala nimel neile: äratapasse iks poiskese, kel emmä kaitsman ei ole: mes te iks temäst tönksite, andke iks oma koertele kah, kel jala wäledämbä ärä juuskma om. Om no saanu iks ütskõrd inemiseluum hammaste wahele, siss muudkui tuu peät iks süüdi olema. Kae iks to Tiidu Liis jah, kae tuu olli inemine iks."

Tiidu Liis oli ainukene, kelle hinge ta ülendas.

Nüüd on Roesu Jüri surnud. Jumal ülendagu ka tema hinge ja alandagu tema pattu. Nii mõndagi wõiks weel tema teoorjuse päewadest kõnelda, kus ta nii inimesehunikukeseks kokku pekseti, wallale toita, wallale ka matta, kõnelda, kuidas ta läks ikka nii pääle iseoma pääd. Aga sarnaseid teoorjuse aegseid kokkupeksetuid elab weel küllalt ja nad paneksiwad pahaks, et mina neist jutu teinud. Roesu Jüri ei paneks seda küll pahaks, sest Jüri on sääl, kuhu "serätsile haigetele lastele Issänd esi rahupaiga om walmistanu". Kuigi teda kirikuaia taha mateti. Kahes põrgus oligi ta oma aja ära, esiti mõisa põrgus, siis küla põrgus, ja kolmandamat küll wist temale enam osaks ei saanud. Saab sestgi minu kollilise sõbra mälestuseks. Päälegi, mis teawad meieaja hääd inimesed nii oma pääd minekust ühest põrgust teisi, mõisa-põrgus inimesehunnikuks kokkupeksetuna alates, talust tallu käies lõpetades nagu rändaja, kel muud ei ole kui ristluud, mis järele ei taha anda. Tõesti: rahu tema põrmule!

Kui ma nüüd weel karjamaal üksinda kord unistada wõiksin, siis jätkaksin ma Jüri matusekõnet suure haawa all wäikeste kuuste keskel, kus käbliku pesa oli, kus nii hää oli pikutada ja üles waadata, siis kõneleksin ma Jumala seisukohalt oma üliõplase mõtete põhjal nõnda:

Kuule, sina wa Jüri, sina, kellele maailm nimeks andis Roesu. Mina mõtlesin eila ka sinu pääle ja ütlesin iseenesele: Mis see wa Jürikene sääl all Koruste küla tuhkhaua-ediseid õieti weel nühib, ega ta ikka madalamale ega kõrgemale enam ei wõi, kui ta juba on, ei saa ka Koruste küla inimesed targemaks, kui nad on. Ma saadan temale ingli järele, toob teise ära. Ja siis ütlesin ma Koruste küla hingede koristajale inglile: Mine too Roesu Jüri ära. Ja ingel läks ja tõi sinu ära, ja nüüd oled sa siin. Soosaare perenaesel on õigus, kui ta ütleb, et mina sind oma näo järele olen loonud ja sulle sarnase käekäigu määranud. Kui sul nood wäiksed tähed, mis raamatutes seisawad, pähe oleksiwad jäänud, siis oleksid sa seda ka kirjast leidnud, sest need wäiksed tähed on nii seatud, et nad inimesi mitmesugustel teedel minu juurde tagasi peawad tooma. Sina ei saanud toda tähtiteed tulla, sest et sulle seda ei olnud antud. Aga ka sinu elul oli mõte, nagu igal eluolemiselgi, olgu nii wäike ehk suur kui ial tahes. Mis sa arwad, Jüri, mis mõte sinu elul siis õieti oli? Mis pidid sina ise, mis pidiwad teised sinust õppima? Teised pidiwad sinust õppima, nagu Soosaare perenaene õieti ära tähendas: Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist. Kui sa tuhkhaua ees lamesid, siis lamesid sa sellepärast, et isat emat pojale ütelda wõisiwad: kui sa nii puupää tahad olla ja sõna ei wõta, siis jääd sa niisuguseks nagu see inimene sääl tuhkhaua ees. Ja see inimene olid sina. Ja kui poeg millegist õieti kinni hakata ei tahtnud, nagu oleks temal weri küünte all, siis oleksiwad isat emat jälle ütelnud: kui sa nii laisaks tahad jääda, siis tead muidugi, et sa kord sääl tuhkhaua ääres wõid lõpetada, nagu Jürigi, keda nad Roesuks nimetawad ja keda wald ühe talu tuhkhaua juurest teise juurde saadab, ja inimesed peawad sind ainult naeruks ja inimese hunikukeseks. Sind nähes pidiwad inimesed nägema, kui kaugele inimene langeda wõib ja missuguseks ta alla sattuma peab, kui ta mitte ei püüa, mind meeles ei pea, walguse poole ei rudi, sünnitagu see ka waewa, mis maha kisub murdma. Sina pidid elawaks kolliks lastele ja elawaks manitsuseks suurtele olema. Et sa aga ikka enam ja enam allapoole, nii kaugele kui wõimalik wajuda wõiksid, andsin ma sulle puupää ja ei andnud sulle nonde wäiksete tähtede teed minna. Mina tegin sind sarnaseks, et sa ühtealati wastuoksa tegid ja mõisas kolkida said, oma ja wõõras sind nuhtles, nõnda et su ristluud enam järele ei andnud, walla kaela jäid ja sind talust tallu käima pandi, et sa ühele ristiks ei oleks, waid kõigile. Ei andnud ma sulle himu wara järele ja sinu näpud jäiwad puhtaks; ei andnud ma sulle himu riiete järele ja sul ei olnud oma waatigi ega lähkert nagu Diogenesel, kellest sa muidugi midagi ei tea ja kes niisuguseks arwas oma tarkuse läbi saanud olewat. Ja nüüd oled sa elust õppinud, et kõik, mis elu anda wõib, sinule mitte osaks ei ole saanud. Ja kui sa sääl wiimase tuhkhaua ees maas olid ja tundsid, et mina sulle järele olin saatnud, siis olid sa nii rahulik, sest su süda ei rippunud millegi küljes ja su meelest oli, nagu läheksid sa ettewalmistusele, et uuesti tulla, uuesti kui inimene, kes kõigemadalam astmel elus ära käis ja nüüd kõigekõrgema astme poole tahab püüda. Sinu rinnas oli see säde hõõgama hakkanud, mis siis hõõgama hakkab, kui inimene omas wiletsuses aru saab: nüüd hakkawad sügawused laulma, päike küünitab omad käed sinu järele wälja, kõik, mis sul oli, kõik mis sa kannatama pidid, kõik ära põleb õnnelikuks walguseks ja sa tunned, et sa wäsinud oled, puhkama lähed, et uue jõuuga walguse ilude sisse kaswada. — Soosaare perenaesel on õigus: Mina olen ka sinusuguste oma laste jaoks puhkepaiga walmistanud. Mine hingama minu laps ja kui sa uue jõuuga üles ärkad, wõid sa uuesti maailma minna ja minu õnnistus peab sinuga olema, et sa walguse kõigekõrgemal astmel seisma saad elus, kuhu nende wäiksete tähtede tee wiib, mis inimesi nii õnnelikuks ja õnnetuks wõib teha, sest ka tol teel on igal ühel oma mõte, ja kui sa ärkades oma wana mõtet uues walgusehelgilises ilus korrata tahad, saad sa mulle weel armsam olema. Ja nüüd hääd puhkamist. Inglid wiige ta ära, aga tasa, ta on liiga ära wäsinud, minu wäike Jürikene, waene kokkupeksetud teoorjuse aegne inimesehunikukene. — —

See oleks umbes üliõplase unistuse kõne sõbra haual olnud. Nüüd aga, kui mees? Ei tea. Ma jätkaksin unistuste kõnet küll säält, kus üliõplane ütleb, et ka tol wäiksete tähtede teel igal ühel oma mõte on, et ka koolitute ja kirjameeste keskel Roesu Jürisid on, kes walguse teel nii kaugele jõuawad, et neil muud ei ole, kui see mõte, mida nad esitawad, see mõte ja tunne, mis teistele teada tarwis. Mis ma wahest weel muidu ütleksin, jäegu siin nimetamata, sest Rõngu surnuaed jäi kitsaks, uus kabeli-osa lasti juurde ja Roesu Jürikese kaduw põrm puhkab nüüd otse kesk surnuaeda ja Walgetare Ants — nii kutsutakse meie kirikuõpetajat — ei ole seni weel käsku andnud minu kollilist sõpra wälja kaewada ja kabeli-aia taha paigutada.

Hinga rahus, mu sõber!

kadakatupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> .Kurjam Kirjutas:
> -----------------------------
> --------------------------
> > Elu on nagu majand
> us.. tõuseb ja kukub kiirelt...
> > sama on nais
> te ja meestega... kiirelt kokku, kiire
> > lt lah
> ku ja siis uuele ringile, öeldakse, et loodu
> >
> s tühja kohta ei salli... iseasi kas see ikka on n
>
> > ii...
>
> Elu on nagu vana mehe väsinud v
> iiner- tõuseb ja kukub kiirelt.
> Aga see tühja k
> oha jutt peab paika küll, vähemalt minu kogemuste
> põhjal. Vaba ja vallatu aura tõmbab alati isaseid
> ligi nagu meepurk kärbseid...ja iga sumiseja looda
> b oma suutäie saada. Mõni pealetükkivam isegi stat
> sionaarselt maiustama jääda.

Tundub tõsised pealetükkijad... aga alati on selle väsinud viinerile ju rohtu, kui via.gra kokteil ei aita enam siis õhk vedrustus sisse ja seisab nagu aamitala... isegi siis kui sa ka kõige suuremad trikid vanale mehele äära teed ja käte peal käiks, ka siis ei juhtuks midagi.. toimib nagu mersu air matic ... seisab seni kuni pump peale lööb... :)))

Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. põiktänavas üüritud, ja läks pikkamisi, nagu kõheldes, K. silla poole.

Tal oli õnnestunud oma perenaise kohtamisest trepil kõrvale hoida. Tema toapugerik asetses just kõrge viiekorruselise maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane. Korteri perenaine aga, kellelt see tuba koos teenimise ja lõunalauaga oli üüritud, asus üks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tänavale pääseda, pidi ta tingimata mööduma perenaise köögi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi pärani lahti. Ning iga kord, kui noormees sellest uksest pidi mööda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta häbenes ja mille tõttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.

Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud – isegi sootuks vastupidi; kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivõrd enesesse süvenenud ja kõigist eraldunud, et ei kartnud mitte ainult kohtumist perenaisega, vaid igasugust kohtumist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujärg ei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapäevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki. Õigupoolest ei kartnud ta mingit perenaist, ükskõik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kõiksugu lori selle igapäevase tühja-tähja üle, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kõiki neid ähvardusi, kaebusi, pealekäimisi maksmise asjus, ja kõigest kuidagi kõrvale põigelda, vabandada, valetada, – ei, parem juba nagu kass trepil mööda lipsata ja kaduda, ilma et keegi näeks.

Muide, seekord üllatas teda ennastki tänavale jõudes hirm, mida ta tundis oma võlausaldajaga kokkupuutumise pärast.

«Missuguse teoga tahan hakkama saada ja missuguseid tühiasju samal ajal kardan!» mõtles ta imelikul naeratusel. «Hm!… Jah… kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda… see on juba kord aksioom… Huvitav, mida kardavad inimesed kõige rohkem? Uut sammu, oma uut sõna kardavad nad kõige rohkem… Kuid siiski, ma lobisen liiga palju. Seepärast ei teegi ma midagi, et lobisen. Võib-olla siiski, et on nõnda: sellepärast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen õppinud viimasel kuul, lamades ööd-päevad nurgas ning mõeldes… iidamast ja aadamast. Noh, milleks ma praegu lähen? Suudan ma seda? On see tõsiselt mõeldud? Mitte sugugi tõsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mõttes mängelda. Jah, küllap vist, et aga mõttes mängelda!»

Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, – see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud. Vastikut ja kurba pilti täiendasid väljakannatamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipäevast hoolimata iga silmapilk vastu tulid. Kõige suurem jälkustunne helkis viivuks noormehe peenis näojoonis. Ah jaa, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langes ta nagu sügavasse mõttesse, õigemini – nagu unustusse ja sammus ümbritsevat tähele panemata, ja tal polnudki tahtmist seda tähele panna. Harjumuse tõttu üksinda rääkida, mida ta praegu isegi märkas, pomises ta aeg-ajalt endamisi. Praegusel silmapilgul ta tundis, et mõtted lähevad ajuti segi ja et ta on väga nõrk: juba teist päeva polnud ta peaaegu midagi söönud.

Ta oli niivõrd halvasti riietatud, et mõni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes närudes tänavale minna. Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kelleski oma ülikonnaga imestust äratada. Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesk- ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestada. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja põlgust kogunenud, et hoolimata kõigest oma vasttärganud piinlikkusetundest ta praegu kõige vähem oma närusid tänaval häbenes. Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda… Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks või ei tea kuhu sel silmapilgul päratu suures vankris veeti, mille ette oli rakendatud kõrge veohobune, temale äkki mööda sõites hüüdis: «Kuule, sina, saksa kübarategija!» ja käega tema poole näidates täiest kõrist karjuma pistis, – jäi noormees järsku seisma ja haaras kramplikult oma kübarast kinni. See kübar oli kõrge ja ümarik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, üsna tulitanud, täis auke ja laike, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud häbi, vaid hoopis muu tunne, mis sarnanes isegi hirmuga.

«Seda ma ju teadsin!» pomises ta segaduses. «Seda ma ju mõtlesin kohe! See on juba see kõige halvem! Mõni niisugune rumalus, mõni kõige närusem kribemeke võib kogu kavatsuse rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kübar… veider, seepärast silmatorkav… Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana pannkook, mitte aga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jääb meelde… peaasi, hiljemini peetakse meeles ja oledki sees. Siin peab võimalikult tähelepandamatu olema… Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad…»

Minna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema majaväravast: just seitsesada kolmkümmend. Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja ärritas ennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega. Ent nüüd, kuu aja pärast, hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja, hoolimata kõigist oma õrritavatest monoloogidest iseenda jõuetuse ja kõhklemise üle, harjus ta nagu vastutahtmist oma «inetut» unistust ettevõtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu läks ta oma ettevõtte teostamiseks proovi tegema ja iga sammuga kasvas temas erutus ikka enam ja enam.

Tarduval südamel ja närvilise värinaga astus ta päratu suure maja juurde, mille üks sein seisis vastu kanalit, teine aga vastu -ja tänavat. Selles majas olid ainult väikesed korterid ja neis elasid igasugused käsitöölised – rätsepad, lukksepad, köögitüdrukud, mitmesugused sakslased, oma käe peal elutsevad neiud, väikeametnikud jt. Sisse- ja väljakäijad aina vilksatasid mõlemal väraval ja hoovil. Siin töötas kolm või neli kojameest. Noormees oli väga rahul, et ta ühtegi neist ei kohanud, ja lipsas tähelepandamatult väravast paremat kätt olevale trepile. Trepp oli pime ja kitsas, «must», kuid ta teadis juba seda kõike, oli seda tundma õppinud ja talle meeldis kogu see ümbrus: niisuguses pimeduses polnud isegi uudishimulik pilk kardetav. «Kui ma juba praegu nõnda kardan, mis oleks siis, kui mul tõepoolest juhus leiduks asja alustada?» mõtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrusele. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagilt korterist mööblit välja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane, ametnik. «Tähendab, see sakslane kolib nüüd välja ja seega jäävad selles trepikojas neljandale korrusele mõneks ajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea… igaks juhuks…» mõtles ta jällegi ja kõlistas vanaeide korteri ukse taga. Kell kõlksatas nõrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes väikestes korterites on peaaegu alati säärased kellad. Ta oli juba selle kella kõla unustanud ja nüüd tuletas see kõlin talle äkki midagi meelde ja tõi selgelt silmade ette… Ta võpatas, närvid olid tal läinud liiga nõrgaks. Natukese aja pärast avanes pisut uks; korteriomanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nähes sai ta julgemaks ja avas selle täiesti. Noormees astus üle läve pimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest köögist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtis teda küsivalt. See oli pisitilluke kuivetunud eideke, aastat kuuskümmend vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese terava ninaga ja palja peaga. Linalakkvalged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud. Tema pika ja peene, kanajalasarnase kaela ümber oli mässitud flanellriide näru, õlgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunud ja kollakaks tõmbunud lai nahkjakk. Vanaeit köhis ja rögises alatasa. Noormees vaatas nähtavasti teda mingisuguse iseäraliku pilguga, sest ka eide silmis lõi äkki jällegi endine umbusaldus helkima.

«Raskolnikov, üliõpilane, käisin kuu aega tagasi teie juures,» tõttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sest tal tuli meelde, et peab lahkem olema.

«Mäletan, noorhärra, väga hästi mäletan, et käisite,» sõnas vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma küsivaid silmi noormehe näolt ei pööranud.

«Niisiis… jällegi samasuguse asja pärast…» jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestades.

«Muide, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,» mõtles ta vastikustundega.

Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:

«Astuge sisse, kallis härra.»

Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. «Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!…» välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle libiseda, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puidust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pilti, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, – see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. «Lizaveta töö», mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. «Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,» jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdpilgu sitsriidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.

«Mis teil vaja on?» lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.

«Tõin pandi, selle siin!»

Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.

«Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.»

«Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!»

«See oleneb minu heast tahtmisest, noorhärra, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.»

«Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?»

«Käid tühiste asjadega, armuline härra, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.»

«Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.»

«Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.»

«Poolteist rubla!» hüüdis noormees.

«Nagu soovite.» Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.

«Andke siia!» ütles ta jõhkralt.

Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. «Vist ülemine sahtel,» arutles noormees. «Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus… Kõik ühes kimbus, terasrõngas… Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma… Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema… Kui huvitav… Kirstudel on ikka niisugused võtmed… Siiski, kui alatu see kõik on…»

Eit tuli tagasi.

«Siin on, härra: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!»

«Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?»

«Just nõnda.»

Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vahtis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt…

«Mõne päeva pärast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel ühe asja… hõbedast… hea… paberossitoosi… niipea kui sõbralt kätte saan…» Ta kohmetus ja jäi vait.

«Noh, eks me siis räägi.»

«Jumalaga… Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?» küsis noormees esikusse astudes võimalikult sundimatult.

«Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?»

«Mitte midagi iseäralikku. Küsisin niisama. Teie aga kohe… Jumalaga, Aljona Ivanovna!»

Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudnud, hüüdis ta:

«Oh jumal, kui vastik see kõik on! Kas tõesti, kas tõesti mina… ei, see on lollus, see on mõttetus!» lisas ta kindlalt juurde. «Kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!… Ja mina kuu aega…»

Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd erisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks nagu joobnu mööda kõnniteed, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrusele. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta astus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisenenud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et ta ka oma äkilise nõrkuse nälja arvele pani. Ta istus pimedasse ja koristamata nurka ligase laua äärde, küsis õlut ja jõi ahnelt esimese klaasitäie. Meel läks kohe kergeks ja mõtted selgeks. «See kõik on lollus,» ütles ta lootvalt, «ja millegi üle pole siin hämmastuda! Lihtsalt tervis on veidi korrast ära! Kas või klaas õlut ja tükk kuivikut – ning silmapilk kõveneb mõistus, selgib mõte, võtavad kindlama kuju kavatsused. Ptüi, kui tühine see kõik on!…» Kuid põlglikust sülgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rõõmsaks, nagu oleks ta äkki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sõbraliku pilgu kõrtsisviibijatele. Ometi oli tal ka sel silmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvõtlikkus paremusele oli haiglane.

Kõrtsis oli sel ajal vähe rahvast. Peale nende kahe purjus mehe, kes olid talle trepil vastu tulnud, läks korraga veel välja terve trobikond, nii viie inimese ringis, nendega oli kaasas üks tüdruk, ühel oli lõõtspill. Pärast seda muutus vaikseks ja avaraks. Kõrtsiruumi jäid veel keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur, halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, kes pingil tukkus ja vahetevahel äkki nagu unisest peast käsi laiali ajades hakkas sõrmi laksutama ning keha ülemise osaga hüplema, ilma et pingilt oleks tõusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis püüdis meelde tuletada midagi sellesarnast:

Aasta kallistasin naist,
a-aasta kal-lista… asin naist…
Või äkki, uuesti ärgates:

Kohtu tänaval ma käisin,
oma endise ma leidsin…
Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile ta rõõmupuhangutele isegi vaenulikult ja umbusklikult. Peale selle oli siin veel üks mees, välimuselt eruametniku moodi. Too istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda näis mingisugune rahutus valdavat.

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kadakatupp Kirjutas:
> --------------------------
> -----------------------------
> > .Kurjam Kirjuta
> s:
> > -----------------------------
> > -------
> -------------------
> > > Elu on nagu majand
> >
> us.. tõuseb ja kukub kiirelt...
> > > sama on n
> ais
> > te ja meestega... kiirelt kokku, kiire
>
> > > lt lah
> > ku ja siis uuele ringile, öeldaks
> e, et loodu
> > >
> > s tühja kohta ei salli...
> iseasi kas see ikka on n
> >
> > > ii...
> >
>
> > Elu on nagu vana mehe väsinud v
> > iiner-
> tõuseb ja kukub kiirelt.
> > Aga see tühja k
> >
> oha jutt peab paika küll, vähemalt minu kogemuste
>
> > põhjal. Vaba ja vallatu aura tõmbab alati i
> saseid
> > ligi nagu meepurk kärbseid...ja iga s
> umiseja looda
> > b oma suutäie saada. Mõni peale
> tükkivam isegi stat
> > sionaarselt maiustama jää
> da.
>
> Tundub tõsised pealetükkijad... aga ala
> ti on selle väsinud viinerile ju rohtu, kui via.gr
> a kokteil ei aita enam siis õhk vedrustus sisse ja
> seisab nagu aamitala... isegi siis kui sa ka kõig
> e suuremad trikid vanale mehele äära teed ja käte
> peal käiks, ka siis ei juhtuks midagi.. toimib nag
> u mersu air matic ... seisab seni kuni pump peale
> lööb... :)))

Sul siis miskipärast kartus, et paari aasta pärast see pumbasüsteem omadega õhtul? On ka juba esmaseid roostetamise märke ilmutanud?

❤

Mul läheb veel selle vajaduseni igavik... ilmselt hoian auas ka kõva... :))))

no ohtu pole...

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mul läheb veel selle vajaduseni igavik... ilmselt
> hoian auas ka kõva... :))))
>
> no ohtu pole...


No mis te nalja teete... Hauas nohhh

Ema kiri piinas teda. Kuid tähtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte. Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: «Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja härra Lužin käigu kuradile!»

«Sest see asi on selge,» pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu üle kurjalt rõõmustades. «Ei, ema, ei, Dunja, teie mind ei peta!… Ja veel vabandavad, miks nad minult nõu ei küsinud ja ilma minuta otsustasid! Muidugi! Arvavad, et nüüd pole enam võimalik katkestada; eks vaatame, kas on või mitte! Missugune mõjuv ettekääne: «Pjotr Petrovitš on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu võtta kui posthobustel, peaaegu raudteel.» Ei, Dunjake, näen ja mõistan kõik, millest sa minuga mõtled nii palju rääkida; tean ka seda, millest sa kogu öö mõtlesid, toas edasi-tagasi käies, ja mispärast sa Kaasani jumalaema ees palvetasid, mis seisab ema magamistoas. Kolgatale on raske minna. Hm!… Siis tähendab – on juba lõplikult otsustatud: lähete asjalikule ja ratsionaalsele inimesele mehele, Avdotja Romanovna, inimesele, kel on oma kapital (kel on juba oma kapital, see on soliidsem ja mõjuvam), kes teenib kahes kohas ja kes pooldab meie noorema sugupõlve veendumusi (nagu ema kirjutab) ning on «nähtavasti hea», nagu Dunjake ise arvab. See nähtavasti on kõige suurepärasem. Ja sama Dunjake läheb selle nähtavasti tõttu mehele!… Suurepärane! Suurepärane!…»

«Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest «nooremast sugupõlvest»? Kas lihtsalt isiku karakteriseerimiseks või kaugema eesmärgiga: et muuta minu meelt härra Lužini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veel üht asjaolu selgitada: missugusel määral olid nad teineteise vastu avameelsed – sel päeval ja sel ööl ning kogu see viimane aeg? Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata või mõistsid mõlemad, et ühel kui ka teisel oli südames ja meeles üks ja seesama, nii et polnud mõtet sellest valjult rääkida ja asjata sõnu pillata. Vist nõnda see osalt oligi; kirjast on näha: emale tundus ta pisut käredana, ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. Too aga iseenesestki mõista sai pahaseks, «vastas tusaselt». Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadav ilma naiivsete küsimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rääkida. Ja mis ta mulle seal küll kirjutab: «Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast»; kas ehk teda salajas südametunnistus ei piina, et ta tütrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? «Sina oled meie lootus, sina oled meile kõik!» Oo, emake!» Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks härra Lužinit kohanud, siis oleks ta tolle vististi tapnud!

«Hm!… Tõsi,» jätkas ta, jälgides oma peas keerlevaid mõtteid, «tõsi, «inimesele peab lähenema pikkamisi ja ettevaatlikult, et teda tundma õppida»; kuid härra Lužin on läbipaistev. Peaasi, ta on «asjalik inimene ja nähtavasti hea»: ega see ometi nali ole, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miks ta siis hea ei ole? Nemad aga mõlemad, mõrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (mina olen ju selles küllalt sõitnud!). Pole viga! On ju ainult üheksakümmend versta, «siis võime väga hästi kolmandas klassis sõita» tuhatkond versta. Väga mõistlikult talitatud: sea suu sekki mööda; aga teie, härra Lužin, mis on siis teiega? See on ju teie mõrsja… Ja teil ei võinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi, teil on ju siin ühine äriline ettevõte, vastastikused tulud ja ühesuurused osad, tähendab – ka kulud pooleks; sool-leib ühine, aga tubakas eraldi, nagu vanasõna ütleb. Isegi siin lõi see asjalik inimene nad pisut üle: kraamivedu maksab ju vähem kui nende eneste sõit, võimalik ka, et kraam läheb maksuta. Kas nad siis tõesti kumbki seda ei näe või ei pane nad seda meelega tähele? Ja pealegi on nad väga rahul! Kui veel mõelda, et need on alles õied, kuna päris vili on alles ees! Peaasi, mis on siin tähtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus… Ja mis see ema küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe «piletikesega», nagu räägib see… vanaeit… hm! Millest ta siis pärastpoole loodab Peterburis elada? Mingisugustel põhjustel on ta juba jõudnud aimata, et tal pole enam võimalik Dunjaga kokku jääda, kui see mehele läheb, isegi mitte esialgu! See armas inimene, väimeespoeg nimelt, on siin asjade tõsise seisukorra kuidagi välja lobisenud, andes end tunda, kuigi ema mõlema käega püüab tagasi tõrjuda: «Ma ise loobun.» Mille peale ta siis loodab? Saja kahekümne rublase pajuki peale, millest Afanassi Ivanovitš oma võla maha arvab? Hakkab pearätikuid heegeldama, käisepealseid välja õmblema, oma vanu silmi rikkuma? Kuid ma tean, et pearätikud lisavad aastas saja kahekümnele ainult kakskümmend juurde. Tähendab, ikkagi loodavad härra Lužini õilsate tundmuste peale: «Ise teeb nii-öelda ettepaneku, ise palub.» Võta näpust! Nõnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivad nad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist külge ette tunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tõsist sõna; ainult juba sellest mõeldeski kisub neil süda kokku; mõlema käega tõrjuvad tõtt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma käega neil nina väänab. Huvitav, kas härra Lužinil on aumärke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal nööpaugus ja et ta kannab seda podrätsikute ja kaupmeeste juures lõunal käies. Võib-olla kannab pulmapäevalgi! Muide, kurat võtku teda!…»

«Noh… olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime; teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtumisel. Noh, oletame, et ta «keel komistas», kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja! Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest, härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja… noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud!… Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus või lätlasena baltisakslase juures, kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata – seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, kuid teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis niisugusel juhul surume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua! Oo, armsad ja ülekohtused südamed! Ja mis veel: me ehk ei põrka isegi Sonja saatuse eest kõrvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja, kuni püsib maailm! Ent kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi õigesti? Tõepoolest? Kas on jõukohane? On see kasulik? Mõistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saatusest, mis on ühendatud härra Lužiniga? «Armastust ei või siin olla,» kirjutab ema. Aga mis siis, kui peale armastuse ei või ka austust olla, vaid ümberpöördult: on läilus, põlgus, jälkus, mis siis? Siis peab, tähendab, jällegi «puhtust silmas pidama». Kas pole nõnda, mis? Kas mõistate, kas mõistate, kas mõistate, mis tähendab see puhtus? Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, võib-olla on isegi halvem, ilgem, sest et teie, Dunjake, arvestate mõnususe küllust, kuna aga seal on küsimuses lihtsalt näljasurm. «Palju, väga palju maksab, Dunjake, see puhtus!» Kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete? Kui palju on siis kurbust, nukrust, needmisi ja pisaraid, mida kõigi eest peab varjama, sest teie pole lõpuks ometi mitte Marfa Petrovna! Kuid mis saab siis emast? Ta pole praegugi rahul, piinleb; aga mis sünnib siis, kui kõik selgub? Ja minuga?… Ning mis mõtlesite teie tõepoolest minust? Mina ei taha teie ohvrit, Dunjake, ei taha, emake! Kuni mina veel elan, ei sünni see, ei sünni, ei sünni. Ma ei võta seda vastu!»

Ta virgus äkki ja jäi seisma.

«Ei sünni? Aga mida sa siis teed, et seda ei peaks sündima? Keelad ära? Missugune õigus on sul selleks? Mis võid sa neile omalt poolt lubada, et niisugust õigust saada? Kogu oma saatuse, kogu oma tuleviku neile pühendada, kui lõpetad õppimise ja saad koha? Seda oleme kuulnud, see on orastest rääkimine, ent praegu? Siin on ju vaja praegu midagi teha, saad sa sellest aru? Mis teed sa aga praegu? Koorid just neid. Raha saavad nad ju sajarublase pajuki pantimisel härradelt Svidrigailovitelt! Millega hoiad neid Svidrigailovite ja Afanassi Ivanovitš Vahrušini eest, sina tulevane miljonär, Zeus, kelle käes on nende saatus? Alles kümne aasta pärast? Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, võimalik ka, et pisaraist; kurtub paastumisest; ja õde? Noh, arva, ole hea, mis võiks õega kümne aasta pärast olla või selle kümne aasta jooksul? Said sa aru?»

Nõnda piinas ja ärritas ta end küsimustega, tundes sellest peaaegu mingisugust naudingut. Siiski, need küsimused polnud ei uued ega ootamatud, vaid vanad, ammuaegsed ja valusad. Juba ammugi hakkasid nad teda piinama ja purustasid tema südant. See oli väga ammu, kui tema praegune tusk tekkis, kasvas ja kuhjus ning viimasel ajal küpses ja keskendus, omandades hirmsa, metsiku ja fantastilise küsimuse kuju, mis piinas tema südant ja mõistust, nõudes vastupuiklematut otsustamist. Nüüd raksatas ema kiri temasse äkilise kõuena. Oli selge, nüüd ei pea kurtma ega passiivselt kannatama, arutades, et need küsimused on lahendamatud, vaid nüüd tuleb tingimata midagi teha ning silmapilk, kohe. Maksku mis maksab, peab otsustama, ükskõik mida, või…

«Või elust täiesti loobuma!» karjus ta äkki hullustuses. «Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, ja endas kõik lämmatama, loobudes igasugusest õigusest teotsemiseks, elamiseks ja armastamiseks!»

«Kas mõistate, kas mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?» tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. «On ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna…»

Äkki ta võpatas: üks mõte, ka eilne, välgatas tal peast läbi. Kuid mitte sellepärast ei võpatanud ta, et see mõte tal peas välgatas. Tema ju teadis, ta aimas ette, et see tingimata «välgatab», ja ta ootas teda; pealegi polnud see mõte kaugeltki eilne. Kuid vahe oli selles, et kuu aega tagasi, isegi eile veel, oli see mõte ainult unistus, nüüd aga… nüüd aga ilmus ta äkki mitte enam unistusena, vaid mingisugusel uuel, ähvardaval, temale endalegi üsna võõral kujul ning tema ise mõistis seda äkki… Talle lõi see pähe ja silmade ees läks mustaks.

Ruttu vaatas ta ümber, otsides midagi. Ta tahtis istuda ja otsis pinki; ta viibis sel hetkel K. puiesteel. Pink paistis eespool, sadakond sammu eemal. Ta läks võimalikult ruttu; kuid teel tabas teda väike juhtum, mis mõneks ajaks köitis kogu ta tähelepanu.

Pinki otsides nägi ta umbes kahekümne sammu kaugusel enda ees naisterahvast minevat. Algul polnud ta teda tähele pannud, nagu ta ei vaadelnud teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid. Juba mitu korda näiteks oli ta koju läinud, ilma et käidud teed põrmugi oleks mäletanud, ja ta oli niisuguse käimisega juba harjunud. Kuid tema ees minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku ja juba esimesest pilgust silmatorkavat, et tähelepanu vähehaaval temasse kinni hakkas, – algul tahtmatult ja nagu meelepahas, pärast aga ikka kindlamini ja kindlamini. Äkki tahtis ta teada, mis on nimelt selles naisterahvas nii imelikku. Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides. Seljas olid tal, ka kuidagi väga imelikult, kerged siidriided, mis olid vaevalt kinni haagitud ja selja tagant, piha pealt, just seeliku alguse kohalt, lõhki käristatud; suur tükk oli lahti rebenenud, see ripnes ja tolknes. Väike rätik oli paljale kaelale visatud, kuid seisis kuidagi viltu ja külje peal. Kõigele lisaks tüdruk ise astus lõdvalt, komistades ja isegi igasse külge vaarudes. See kohtumine köitis viimaks Raskolnikovi kogu tähelepanu. Just pingi juures jõudis ta tüdrukule järele, parajasti kui see istus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, nähtavasti liigse väsimuse tõttu. Neiut silmitsedes taipas Raskolnikov kohe, et ta on üsna purjus. Imelik ja võigas oli niisugust nähtust vaadata. Ta kippus isegi arvama, et ta ehk eksib. Tema ees oli haruldaselt noor nägu, nii kuueteistkümnene, võimalik ka, et ainult viieteistkümnene, – väike, valgetverd, kena, kuid õhetav ja nagu pondunud. Tüdruk taipas nähtavasti väga vähe; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas seejuures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, kuna ta ise, kõigi tunnuste järgi otsustades, vaevalt mõistis, et ta praegu tänaval viibib.

Raskolnikov ei istunud ega läinud ka ära, vaid seisis kõheldes tema ees. See puiestee oli niikuinii alati üsna tühi, nüüd aga, kella kahe paiku ja niisuguse kuumusega, polnud peaaegu hingegi näha. Ainult kõrval, puiestee ääres, viisteist sammu eemal, seisatas keegi isand, kes ka nähtavasti väga oleks tahtnud mingisuguse eesmärgiga neiule läheneda. Temagi oli vististi neiut juba kaugelt näinud ja tõttas talle järele, kuid Raskolnikov segas teda. Isand heitis Raskolnikovile vihaseid pilke, kuid siiski nõnda, et see neid ei märkaks, ja ootas kannatamatult silmapilku, mil tüütu närukael ära läheks. Asi oli arusaadav. Isand oli umbes kolmkümmend aastat vana, tugev ja paks, punaste põskedega ja roosade huultega, vuntsidega, ning oli väga moodsalt riides. Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi solvata. Silmapilguks jättis ta tüdruku ja astus isanda juurde.

«Kuulge, teie, Svidrigailov! Mis on teil siin vaja?» hüüdis ta käsi rusikasse tõmmates ja vihast vahutavail huulil naerdes.

«Mida see siis tähendab?» küsis isand karmilt, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.

«Kasige minema, see tähendab seda!»

«Kuidas sa julged, nurjatu!»

Ja ta lõi ratsapiitsaga. Raskolnikov kargas rusikatega tema kallale, arvestamata, et see tüse isand oleks võinud isegi kahe temasugusega toime saada. Kuid sel silmapilgul haaras keegi tal tagant kinni – nende vahel seisis politseinik.

«Jätke, isandad, ärge riielge avalikus paigas. Mis teil vaja? Kes te olete?» pöördus ta karmilt Raskolnikovi poole, silmitsedes tema närusid.

Raskolnikov vaatles politseinikku tähelepanelikult. See oli tubli soldatinägu, hallid vuntsid ja põskhabe ning arukas pilk.

«Teid oligi mul vaja,» hüüdis Raskolnikov ja haaras tal käest kinni. «Ma olen endine üliõpilane. Raskolnikov… Ka teie võiksite seda teada,» pöördus ta isanda poole. «Teie aga, olge head, tulge siiapoole, ma näitan teile midagi…»

Ja kordnikul käest kinni võttes vedas ta tema pingi juurde…

«Näe, vaadake, päris purjus, praegu tuli teine mööda puiesteed: kes seda teab, kes ta on, aga pole seda moodi, et oleks elukutseline. Kõige tõenäolisem, et ta on kusagil täis joodetud ja ära petetud… esimest korda… mõistate? Ja nõnda lasti ta siis tänavale. Vaadake, kuidas tal riided on lõhki kistud, vaadake, kuidas nad selga on aetud: teda on ju riietatud, mitte tema ise pole end riidesse pannud; ja pealegi on seda teinud harjumata käed, mehe käed. See on näha. Ja nüüd vaadake siia: seda moenarri, kellega mina riidu kippusin, ma ei tunne, näen teda esimest korda, kuid ka tema pani seda neiut tähele, just praegu, joobnuna ja arutuna, nagu ta on, ning tal on kangesti himu ligi astuda ja teda endaga kaasa meelitada, – sest ta on ju niisuguses seisukorras, – võtta ja kuhugi viia… Ja see on kindlasti nõnda, uskuge, ma ei eksi. Mina ise nägin, kuidas see moenarr teda silmas pidas, tema järele luuras, kuid mina segasin teda ja ta ootab nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi… Mis teha, et ta tüdrukut mitte endale ei saaks? Kuidas tüdrukut koju saata – mõelge sellele?»

Politseinik mõistis silmapilk kõik ja pidas endamisi aru. Paksu härraga oli asi muidugi selge, küsimus oli veel tüdrukus. Kordnik kummardus tema juurde, et teda lähemalt vaadelda, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.

«Ah, kui kahju!» ütles ta pead vangutades. «Alles täiesti laps teine. Petetud, just nõnda. Kuulge, preili,» hakkas ta teda hüüdma, «kus te elate?» Neiu avas oma väsinud ja unised silmad, vaatas nürilt küsijaid ja lükkas tõrjuvalt käega.

«Kuulge,» ütles Raskolnikov, «säh (ta kobas käega taskus ja võttis sealt kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.»

«Preili, kuulge, preili,» alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, «ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?»

«Kasi!… Tikuvad ligi!» pomises tüdruk ja lükkas jällegi tõrjuvalt käega.

«Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!» Jällegi vangutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. «See on alles ülesanne!» pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna; niisugustes närudes, aga ise annab raha!

«Kas te ta kaugelt leidsite?» küsis politseinik.

«Ütlesin ju: läks teine minu ees tuikudes siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.»

«Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud… Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!… Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene… Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine…» Ja jälle kummardus ta tüdruku kohale.

Võimalik, et politseinikul endalgi kasvasid niisugused tütrekesed – «nagu mõni preili ja õrnake» – hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega…

«Peaasi,» muretses Raskolnikov, «kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!»

Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis astus ta kümmekond sammu kaugemale ja jäi uuesti seisma.

«Nende käest päästa oleks ju võimalik,» vastas politseinik mõttes, «ainult kui nad ütleksid, kuhu neid toimetada, muidu aga… Preili, kuulge, preili!» kummardus ta uuesti tüdruku kohale.

See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.

«Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!» lausus ta veel kord käega tõrjuvalt lükates. Ta läks ruttu, kuid endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmast lastes.

«Ärge kartke, ega ma ei lase,» ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.

«Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!» kordas ta kuuldavalt ohates.

Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.

«Kuulge, hei!» hüüdis ta vuntsidega mehele järele.

See pöördus ümber.

«Laske olla! Mis teil asja on? Jätke! Las ta lõbutseb pisut (ta näitas moenarri poole). Mis teil sellest on?»

Politseinik ei saanud aru ja vahtis pärani silmil. Raskolnikov hakkas naerma.

«Ahah!» lausus politseinik käega lüües ning läks moenarrile ja tüdrukule järele, kuna ta Raskolnikovi vist nõdrameelseks või kellekski veel halvemaks pidas.

«Viis mu kakskümmend kopikat ära,» lausus Raskolnikov üksi jäädes tigedalt. «Noh, las võtab ka sellelt ning laseb siis tüdrukul temaga minna, sellega see lõpebki… Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata? Las neelavad teineteist kas või elusalt alla, – mis minul sellega asja? Ja kuidas tohtisin ma need kakskümmend kopikat ära anda. On need minu omad?»

Nendest imelikkudest sõnadest hoolimata hakkas tal ometi, väga raske. Ta istus mahajäetud pingile. Ta mõtted olid laiali… Ja üldse oli tal raske sel silmapilgul ükskõik millest mõelda. Ta oleks tahtnud meelemärkuse kaotada, kõik unustada, pärast ärgata ja sootuks uuesti alustada…

«Vaene tüdruk!» ütles ta tühja pinki vaadates. «Kord ärkab ta, nutab, pärast saab ema teada… Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, valusalt ja häbistavalt, võib-olla ajab minema… Ja kuigi minema ei aja, siis saavad Darja Frantsovnad ometi haisu ninasse ja mu tüdrukuke hakkab lipsama kord siia, kord sinna… Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, kes elavad emade juures, on väga ausad ja tasapisi nende selja taga hullavad), noh, ja siis… siis jällegi haigla… viin… kõrtsid… ja veel kord haigla… kahe-kolme aasta pärast on sant valmis, elatud on aga kõigest üheksateistkümmend või ka ainult kaheksateistkümmend aastat… Nagu poleks ma niisuguseid näinud! Aga kuidas nad niisuguseks said? Just nõnda see sündiski… Ptüi! Olgu pealegi! Öeldakse, nõnda see peabki olema. Teatud protsent, öeldakse, peab iga aasta minema… kuhugi… kuradile, tähendab, et ülejäänuid värskendada ja neid mitte segada. Protsent! Tõepoolest, suurepärased sõnad: nad on nii rahustavad, teaduslikud. Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna. Oleks mõni teine sõna, noh, siis oleks võib-olla rohkem ärritatud… Aga mis siis, kui ka Dunjake satub kuidagi protsendi hulka?… Mitte selle, vaid teise hulka!…»

«Aga kuhu ma siis nüüd lähen?» mõtles ta äkki. «Imelik, aga millegipärast pidin ma ju kuhugi minema. Niipea kui kirja olin läbi lugenud, läksin ma kohe… Vassili saarele, Razumihhini juurde läksin ma, sinna jah, nüüd… tuli meelde. Kuid siiski – milleks? Ja kuidas lendas mõte Razumihhini juurde minna just praegu mulle pähe? See on tähelepanuväärt!»

Ta imestas enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest. Tähelepanuväärt oli see, et ülikoolis käies Raskolnikovil sõpru peaaegu ei olnudki, hoidus kõigist kõrvale, ei käinud kellegi juures ja kutsus vaevalt kedagi enda poole. Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale. Ei üldistest koosolekutest, vestlustest, meelelahutustest ega millestki muust võtnud ta osa. Ta tegi kõvasti, enese peale halastamata tööd ja sellepärast peeti temast lugu, kuid keegi ei armastanud teda. Ta oli väga vaene ja kuidagi kõrk ning ligipääsematu; nagu oleks ta midagi endas varjanud. Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, et ta vaatab neid kõiki kui lapsi, vaatab ülevalt alla, nagu oleks ta kõigist ette jõudnud – nii arenemise, teadmiste kui ka veendumuste poolest, ja et ta näeb nende veendumustes ja huvides midagi madalamat.

Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahel ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam. Aga Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja lihtne noormees. Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehkki tõepoolest mõnikord lihtsameelne. Tema välimus oli ilmekas: pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed. Mõnikord mürgeldas ta ja tal oli jõumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmatult, kuid võis ka ilma selleta olla; mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha. Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei oleks suutnud teda maha rõhuda. Tema oleks võinud kas või katusel elada, põrgunälga ja haruldast külma kannatada. Ta oli väga vaene ja pidas ise ennast ülal, muretsedes kuidagi tööga raha. Tema teadis tohutu palju allikaid, kust võis, iseenesestki mõista tööga, raha teenida. Ükskord ei kütnud ta kogu talve oma tuba ja kinnitas, et see on veel mõnusam, sest külmas olevat parem uni. Praegu oli ka tema sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid mitte kauaks, sest ta oli juba astunud energilisi samme, et oma olukorda parandada, et võimalik oleks õppimist jätkata. Juba neli kuud polnud Raskolnikov tema pool käinud. Razumihhin aga ei teadnud tema korteritki. Ükskord, kaks kuud tagasi, oleksid nad tänaval peaaegu kohtunud, aga Raskolnikov pöördus kõrvale ja läks isegi üle tänava teisele poole, et teine teda tähele ei paneks. Ja olgugi et Razumihhin teda nägi, läks ta ometi temast mööda, et mitte sõbra rahu rikkuda.

Mine nüüd! Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Reikop on hiljuti öelnud, et ta on ikka noor.
> T
> a on 46.

no punapea on kõvasti vanem, aga ikka ajab noori mehi taga. proteesid kolisevad ja refluks haiseb, aga ka välja veninud auk tahab aeg ajalt toppimist

Eestis on küll korralikke naisi, aga nad on väga kallid!

.Kurjam Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> .Kurjam Kirjutas:
> -----------------------------
> --------------------------
> > Mul läheb veel sel
> le vajaduseni igavik... ilmselt
> > hoian auas k
> a kõva... :))))
> >
> > no ohtu pole...
>
>
>
> No mis te nalja teete... Hauas nohhh

Hauas pole vast erilist vahet, kui kõva või pehme...
Aga tundub, et oled 4-kümbiselt tsölibaadi alustamise suhtes ümber mõelnud.

❤

kadakatupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> .Kurjam Kirjutas:
> -----------------------------
> --------------------------
> > .Kurjam Kirjutas:
>
> > -----------------------------
> > ----------
> ----------------
> > > Mul läheb veel sel
> > le
> vajaduseni igavik... ilmselt
> > > hoian auas k
>
> > a kõva... :))))
> > >
> > > no ohtu pole.
> ..
> >
> >
> >
> > No mis te nalja teete...
> Hauas nohhh
>
> Hauas pole vast erilist vahet,
> kui kõva või pehme...
> Aga tundub, et oled 4-kü
> mbiselt tsölibaadi alustamise suhtes ümber mõelnud
> .

Jap.... alustasin jubam täna :)))

kas tupp on see tsirkuseõpetaja, kelle polt ei ole palju vanem tema teismelisest pojast? väga vabandan, kui eksin!

kadakajupp just ju rääkis, et tripperis oli.

Eva Bläkk

Autor: malevalaul EÜE-st, sõnade ja viisi autor teadmata.

Kui Eva Bläkis käisin ma
oi t'rad suured
Kui Eva Bläkis käisin ma
oi t'raots, peap'ts, n'kupingi aulits, v'tukõrre-t'ravarre lutikloom

Seal nägin ma ühte tütarlast
oi t'rad suured
kel rinnad maani rippusid
oi t'raots, peap'ts, n'kupingi aulits, v'tukõrre-t'ravarre lutikloom

Ma tahtsin ta'ga hullata
oi t'rad suured
paar piiska p'tsi pillata
oi t'raots, peap'ts, n'kupingi aulits, v'tukõrre-t'ravarre lutikloom

Ei saanud aga hullata
oi t'rad suured
sest kipsist m'nn oli põiki ees
oi t'raots, peap'ts, n'kupingi aulits, v'tukõrre-t'ravarre lutikloom

Nüüd Eva Bläkk on tripperis
oi türad suured
Nüüd Eva Bläkk on tripperis
oi t'raots, peap'ts, n'kupingi aulits, v'tukõrre-t'ravarre lutikloom