Saame tuttavaks
Harimata mehed
| Naine2 16. september 2016, kl 14.35 |
| Mees 16. september 2016, kl 14.48 |
| maniila 16. september 2016, kl 14.51 | Registreerus: 7 aastat tagasi Postitusi: 814 |
| to maniila 16. september 2016, kl 14.55 |
| Naine2- le 16. september 2016, kl 15.01 |
| tegiila 16. september 2016, kl 15.07 |
mul on kõrgharidus ja profiilis kirjas kuid olen mõelnud, et muudaks keskhariduse peale. Minu arvates valdav enamus flirticu kasutajaid ei sobi omavahel paarideks nii või teisiti, samuti ei otsi need naised omale meest netist vaid lahutavad meelt ja naudivad tähelepanu osutamist, seega pole vahet mis haridustasemele seal viidata. Naised ise päris palju kasutavad vale vanust jms.
| Optimist 16. september 2016, kl 15.09 |
| Veel optimistlikum 16. september 2016, kl 15.38 |
| maniila 16. september 2016, kl 16.02 | Registreerus: 7 aastat tagasi Postitusi: 814 |
| Ssiin käivad 16. september 2016, kl 16.09 |
| haga 16. september 2016, kl 16.59 |
| debora 16. september 2016, kl 17.17 |
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.<
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.
Anaalseks oli enne meid — ja on ka kindlasti pärast meid. Igasuguse sotsiaalse staatusega mehed ja naised naudivad anaalseksi kui traditsioonilise vahekorra alternatiivi. See ei sobi kõigile — aga võibolla sobib see teile, kui te tahate katsetada midagi uut.
Anaalseks on nauditav pärakus leiduva rikkaliku närvilõpmete põimiku tõttu.Esimesel katsel tuntakse tavaliselt valu, aga see kaob, kui õpitakse lõõgastuma — ning valu teeb teed naudingule. Meeste puhul stimuleerib anaalseks eesnääret.
Paljude jaoks on anaalseks siiamaani tabu ning suur osa ühiskonnast taunib seda ikka. Statistika näitab aga, et ligi 35 protsenti heteroseksuaalsetest ja 50 protsenti homoseksuaalsetest paaridest harrastab anaalseksi — vähemalt aeg-ajalt.
Alustagem sõrmest
Et end anaalseksiks ette valmistada, tuleb kõigepealt õppida lõõgastuma.Selleks sobib kuum vann, erootiline massaaž või isegi korralik trenn. Pidage meeles, et pärakut ümbritsevad lihased ei lase midagi valutult sisse, kui te ei ole lõõgastunud.
Ärge alustage nii suure eseme nagu kuntspeenise või ehtsa peenisega. Alustada võiks kas partneri sõrmest või mõnest väiksemast seksimänguasjast, näiteks niinimetatudarmukorgist. Paljud paarid peavad seda erutavaks lisandiks oma magamistoas. Kui juba partneri näpp tekitab teis ebamugavust, siis alustage just sellest. Põhimõte on see, et tuleb alustada väikesest ja liikuda edasi suurema poole.
Siseneja peaks kasutama niisutajat või tõmbama sõrmele peale niisutajaga kondoomi. Erutage sõrmega päraku pinda, katsetada võiks väikeste ringikujuliste liigutustega. Partnerile tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, et näha, kas ta tunneb end mugavalt või mitte.
Siis üritage torgata sõrm aeglaselt pärakusse. Ärge kasutage jõudu — lõpetage kohe, kui partner kurdab, et tal on ebamugav. Kui pärakusse on raske siseneda, siis vajate te arvatavasti rohkem määrdeainet. Esimesel korral võib teine tunda kerget valu.
Proovige, mis meeldib
Anaalseks ei ole kõigi jaoks. Kui te tunnete end ebamugavalt, siis katkestagetegevus ja üritage hiljem uuesti. Suhtuge sellesse kui treeningusse. Ka sõrm suudab pakkuda tugevat stimulatsiooni, kui see pärakusse torgata.
Kui te olete üritanud sõrmega mitmel korral pärakusse tungida, siis võiteüritada millegi suuremaga. Kõigepealt tuleb teil otsustada, millist tüüpianaalne stimulatsioon teile meeldib. Kas teile meeldib sõrme liigutamine,armukorgi tekitatud täituvustunne või sisse-välja liigutus?
Eelistuste kohaselt võite siis jätkata kas partneri peenise või anaalmänguasjaga. Need,kellele meeldib sissetorkamine rohkem kui liikumine või vibratsioon, võiksidkasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud pärakukorki. See istub kindlalt sees ning seda ei kasutata tavaliselt edasi-tagasi-liigutamiseks.
Niisutaja, kondoom ja terve mõistus
Anaalseks võib olla täiesti turvaline, kui te rakendate vajalikke ettevaatusabinõusid. Te peate meeles pidama, et pärakul puudub loomulik niisutus ja suud ning tuppe iseloomustav elastsus. Just seepärast peab anaalseks olema iseäranis ettevaatlik.
On kolm asja, mida tuleks anaalse sissetungimise korral alati rakendada: niisutavat vahendit, kondoomi ja tervet mõistust.
Niisutavat vahendit on vaja kasutada suures koguses, sest pärak võib olla kaunis kuiv ja kergesti rebeneda. Ka on pärak kitsas, mistõttu sissetungimine peab kulgema sujuvalt.
Kondoomid on alati hädavajalikud. Kuidas te pärakut ka ei peseks, kõiki baktereid te ikkagi ära ei saa. Anaalseks ei levita mitte ainult suguhaigusi paremini kui mis tahes eine seksivorm, see võib põhjustada ka kuseteede põletikku ja muid bakteriaalseidnakkusi. Kumm pakub kaitset ja teeb pinna ka libedamaks.
Ja ärge unustage tervet mõistust. Päraku seinad on õhukesed ja õrnad ning kõvad esemed võivad seda rebestada. Eemaldage sõrmused ning lõigake küüned ära, kui te kavatsete kellegi päraku kallale minna. Ja austage oma keha. Ärge sundige seda äärmustesse, minge vaid nii kaugele, kui teile tõesti meeldib.
Asendid
Anaalseksi asendid sõltuvad suuresti sellest, millises etapis te selle kogemuse katsetamisega olete. Sisenemine tagantpoolt ehk koeraasend on see, mida enamik inimesi anaalseksiga seostab. Samas võimaldab see asend peenisel kõige sügavamale tungida, mistõttu algaja jaoks ei pruugi see olla kõige parem valik.
Hea asend alustamiseks on “lusikas”, kui üks partner lebab külili teise taga. See ei võimalda liiga kiiret sissetungimist ja laseb suguakti kontrollida. See viib teid partnerile lähemale, võimaldades teil kontrollida tema reaktsiooni.
Teine anaalseksiks sobiv asend on misjonäriasendi variatsioon. Ükspartneritest lebab selili ja teine kõrgub tema kohal ning tõstab üles ta jalad,paljastades päraku. See on väga intiimne asend, sest partnerid onteineteise poole näoga. Pealpoolne partner võib teist käega stimuleerida, kajätab see asend võimaluse kallistada.
Sisenemine tagantpoolt võimaldab peenisel kõige sügavamale sisse tungida,samas ei võimalda ta aga eelmiste asenditega võrreldavat intiimsust ja sobibkogenenumatele partneritele.
Asendeid ja tehnikaid on palju. Paljud inimesed avastavad uusi erutavaidasendeid eksperimenteerimise käigus ning teevad kindlaks neile kõigeparemini sobivama. Hea suhtlemine on õnnestumise võti; käsiraamatust võivideost on samuti kasu.<
| kuidas võtta 16. september 2016, kl 17.45 |
haridus on hea asi, aga see pole veel näitaja
on ju teada, et suur osa naisi kraadidega virelevad kuskil õpetajaametis, arstid, niisama ametnikud, poe kassas jne, palk on väga väike, veeretavad sente ja söövad makarone
põhiharidusega ettevõtjad, sebijad on palju rohkem saavutanud, kui lihtsalt kraad, tavaliselt on see kohe näha kalli eramaja ja auto pealt
on ju teada, et suur osa naisi kraadidega virelevad kuskil õpetajaametis, arstid, niisama ametnikud, poe kassas jne, palk on väga väike, veeretavad sente ja söövad makarone
põhiharidusega ettevõtjad, sebijad on palju rohkem saavutanud, kui lihtsalt kraad, tavaliselt on see kohe näha kalli eramaja ja auto pealt
| Untitled 44 16. september 2016, kl 17.51 |
Augustikuu keskpaiku 1941, mil enamus Virumaast oli kommunistidest vabastatud, saadi Omakaitse üksuste staapides ringkiri Saksa võimudelt, milles teatati Eesti vabatahtlike pataljonide asutamisest. Neis ringkirjades oli öeldud, et pataljonid rakendatakse ainult Eesti territooriumi ulatuses. Soovijaid pidid täitma sellekohase vormilehe, mis saadeti edasi. Varsti teatati ka formeerimise paik ja kohale ilmumise aeg.
Sellega pandi alus Neljandale Eesti Idapataljonile. Pataljoni staap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres, kaks kompaniid Lüganusel ja Püssis, kuna neljas kompanii formeeriti mõni nädal hiljem Narwas. 1. kompanii ülemaks oli algul major Ellram, kes hiljem sai pataljoni ülemaks. Pataljoni kompaniid kandsid numbreid 14. 15. 16. ja 18. Vormiliselt kuulusid pataljoni koosseisu ka 13. ja 17. kompanii, kuid need kompaniid tegutsesid iseseisvate üksustena. Neil olid ka nende eriolukorrast olenevalt oma sideohvitserid. 13. kompanii ülemaks oli major Mäeste ning seda kompaniid rakendati isegi kaugele lõunasse Staraja Russani ja hiljem veelgi kaugemale lõunasse. Kui hiljem teised Idapataljonid liideti üksteisega, jäi 13. kompanii iseseisvaks kompaniiks, saades endale nimetuse Eesti Kompanii 657.
Pataljon oli algul mõeldud Viru ranniku julgestamiseks, seepärast määrati ka 14. kompanii Aseri-Ontika lõiku, kuid tegelikult ei saadud selle ülesande täitmisele asuda, kuna saabus korraldus Venemaale siirdumiseks. Nii mõnelegi mehele ei meeldinud selline lubaduse murdmine ja nad lahkusid pataljoni koosseisust. Pataljoni siirduski Venemaale vähendatud koosseisus. Hiljem saatis pataljoniülem mõned mehed Eestisse mehi värbama, mis andis ka sedavõrd tagajärgi, et pataljon sai täiskoosseisuliseks. Kompaniid olid ligi 200 mehelised. 14. kompaniis oli näiteks 191 meest - 3 laskurrühma, pool-raskekuulipildujate rühm ja voor.
Rakveres formeeritavasse kompaniidesse kutsuti mehed 30. augustiks. Vastuvõtukomisjonis olid ainult sakslased, mehi ilmus kohale peaaegu kaks korda rohkem kui vajalik. Võeti vastu need, kes olid varem kohale ilmunud.
Venemaale siirdumine. Terve pataljon kogunes Narwas, kus Hermani kindluses jagati välja relvad. Iga mees valis saagikssaadud relvade hunnikust endale relva, mis talle meeldis. Kui kõik mehed olid relvastatud ja varustatud, algas jalamarss hallile Venemaale. 12. septembri õhtuks jõuti Jamburgi.
Pataljoni kompaniiülemateks olid tol ajal: 14. kompanii major Ellandi, 15. kompanii ülemaks ülem-leitnant Rebane ja 16. kompaniid juhtis ülem-leitnant Treial, kes jäi punaste teise okupatsiooni ajal Eestisse. Tal õnnestus põgeneda Soome, kus vennasrahva punased võimumehed otsustasid ta välja anda venelastele. Ta suri aga Helsingi haiglas enne väljasaatmist. 18. kompanii ülemaks oli kapten O.Puusepp, 17. kompanii ülemaks aga kapten P.Paas, kompanii läks nüüd 183. Julgestuspataljoni käsutusse.
Narwas formeeriti ka pataljoni voor. Selleks pidi iga voorimees kindluse tagant karjamaalt kinni püüdma kaks hobust, need olid nagu rakmedki venelastelt sõjasaagiks saadud. Samuti olid väliköögid punaväe omad.
Jamburgis ööbiti purustatud akendega külmades endistes tsaariaegsetes kasarmutes. Sealt saadeti 15. kompanii ja üks 16. kompanii rühm Slantsösse ning 14. kompanii läks Kotlösse vange valvama.
Pataljoni staap ja 16. kompanii kaks rühma jäid esialgu Jamburgi, kus viimased rakendati vahiteenistusse. Kahjuks ei antud mahti mingiks väljaõppeks, kogu meeskond oli järsku tegevuses. See oli puuduseks eriti noortele, kes polnud saanud mingit sõjaväelist kasvatust. Samuti oli enamus meestest olnud kaua eraelus, seega unustatud oli nii mõndagi, mis varem õpitud. Seepärast koostöö kui selline lonkas tugevasti.
Jamburgi jäänud mehed pidid olema vahiteenistuses ja partisanidele jahti pidama. Igal öösel pidi jaotugevune patrull liikuma Narwa-Leningradi maanteed mööda, edasi-tagasi kümme kilomeetrit, milline tegevus oli arusaamatu, kuna tol korral oli öösel liikumine teel niisama tihe kui päeval ja venelased, loomulikult, ei söandanud tülitada tihedat liiklust. Muidugi, oli sellisel öisel liikumisel ka hea külg meeste kehalise tugevuse seisukohalt. See oli hilisematel aegadel vägagi oluline, kuna pataljon pidi palju jala marssima.
1942. aasta jaanuari algul ilmus pataljoni kapten Georg Sooden, asudes 14. kompanii ülema kohale. Mees oli tagasihoidlik ja rahulik, keegi ei aimanud, et temast tuleb hilisem eriti silmapaistev pataljoniülem Idapataljonides.
Partisanide jahil. Partisanide püüdmisele tuli ikka suure kiiruga välja astud. Tavaliselt teatati kohalike elanike poolt sakslastele, kui metsa jäänud punaväelased olid külades käinud toitu röövima. Seda mitte saades vabatahtlikult, tapsid kogu perekonna ja võtsid siis kaasa erariided. Sakslasedtegid oma plaanid valmis ning siis tuli käsk eestlastele kiiresti väljaastumiseks. Tavaliselt kohe jala metsa, kuid kui eesmärk oli kaugemal, toimetati mehed kohale autodel.
Ühel sellisel haarangul sattus 16. kompanii jahikomando partisanide laagrile just ajal, mil partisanid olid saagiotsimiselt tagasi tulnud ning jagasid toitu ja röövitud vara. Laager asus sootihnikus ja nii eestlaste kui ka venelaste üllatus oli suur seistes üksteisega järsku vastamisi. Algul ei teadnud keegi, mida ette võtta. Siis aga lajatas üks lask ning selle järele algas korratu laskmine, ilma et keegi oleks kedagi sihtinud. Venelased põgenesid kabuhirmus, jättes maha paar surnut. Õnneks polnud eestlastel kaotusi. Nähtavasti olid Vene punaväelased kehvemad sõdurid, sest neid oli kaks korda rohkem kui eestlasi. Poleks vastane närvi kaotanud, oleks distsipliinita eestlastel võinud minna halvasti.
Enamuses polnud sellistel partisanide püüdmisel suuri tagajärgi, sest ei leitud vastast. Kuna puudusid kaardid, siis ekseldi nii mõnigi kord metsas kuni leiti jälle tagasitee.
Pärast jõulupühi asus pataljoni juhtima major Ellandi, kes aga peatselt lahkus - tema järel sai pataljoniülemaks major Ellram. Viimane täitis oma ülesandeid kohusetruult kuni langes 1944. aasta veebruaris.
Pataljon rindel. Ka kompaniides esines vahetusi - pataljoni juurde moodustati ratsarühm, mille juhiks oli leitnant U.Kook.
1942. aasta veebruari lõpus viidi 14. kompanii pärast lühikest rannakaitseteenistust. Tshisto-Palkino rindele. Tosno raudteejaamast 40-50 kilomeetrit itta, suurte soode ja metsade rajooni. Kompanii lõiku kuulus suur soo, mis oli kaardil märgitud "Makarovskaja pustõni" nime all. Lähemaks asulaks oli Shapki küla, kompanii lõigu taga vanad kloostri varemed, kaardil "Klosterdorf" nime all.
Seal said mehed oma esimesed tuleristsed. lõik oli poolteist kilomeetrit lai, mille tõttu pooled mehed olid korraga väljas. Kangestava külma pärast polnud võimalik kaevikuid valmistad, ka oli maa selleks liiga soine. Mehed lamasid maas, all kuuseokstest matid, vahetus iga nelja tunni tagant.
Vaenlase luuretegevus oli selles lõigus eriliselt intensiivne. Igal öösel tungisid venelased eestlaste positsioonidest läbi, sattudes vahel ka neile peale. Ühel ööl oli suurem jõuk lõigust nii läbi pääsenud, et hommikul leiti ainult suusajälgi. Üks allohvitser tosina mehega asus neid jälitama. Nad said punased kätte metsa all, kus need pahaaimamatult puhkasid. Eestlasi nähes oli nende kohkumine suur. Nad ei saanud enam relvi kasutada ning alistusid vastupanuta. Vange oli 48 meest kahe ohvitseriga. Suur oli teiste meeste üllatus, kui metsast marssis välja 50 punaarmeelast saadetuna tosinast Eesti mehest. 14. kompanii mehetegu märgiti ka armeekorpuse käskkirjas ning tublile allohvitserile anti "kiituskiri", mis pidi olema Raudristi vääriline, mida tol ajal eestlastele ei antud.
Kokkupõrked punastega tihenesid, kuid eestlaste valvsus lõpetas venelaste luurepatrullide tegevuse alati nende kaotustega.
Ühel ööl hiilisid venelased meie postile nii lähedale, et nabisid ühe mehe kinni, teine aga pääses jooksu ja avas venelastele tule. kaks venelast pidasid eestlast käe alt kinni ning vedasid teda kaasa. Ehkki läheduses oli venelasi rohkem, paistis neil siiski hirm nahas olevat ja nad pistsid jooksma kartes jälitamist, kuna meie mehe püssituli oli kindlaks märgiks omadele, et midagi on teoksil.
Kinnivõetud mees oli tugev rässakas poiss, kes rahmeldas venelastega kõvasti. Arvates, et ta eluga nagunii ei pääse, võttis ta kokku kogu jõu ning kiskus venelased endaga maha. Maas kestis rabelemine edasi, kuni eestlane end vabaks raputas, üles hüppas ja omade poole jooksu pani. Sellejärel kadusid venelased kiiresti oma rinde suunas.
Aprillikuu keskpaiku sai 14. kompanii ülem 265. diviisi ülemalt korralduse võtta mõned vangid. Sooden tegi selle ülesande läbiviimiseks veltveebel Enno Otsale korralduse. Veltveebel Ots valis vabatahtlikke ja pimeduse jõudes asuti teele.
Läheneti vaenlase rindele nii ligidale kui võimalik ning jäädi siis ootama, ehk väljub venelaste poolt mõni piilkond, kellele saaks kallale tungida. oodati kuni kella 1.30-ni. Kuna midagi ei juhtunud, otsustati tagasi pöörduda. Tagasiteel kuulis veltveebel Ots enda kõrval ninanuuskamist. Kuna teadis, et mehed on temast tagapool, oli talle selge, et venelased asuvad võsastikus ning andis meestele käsu tule avamiseks kõrvalolevasse võssa. Käsk täideti ning võsale avati püstolkuulipildujatuli. Samal ajal hakkas Otsa kõrval olev kogu edasi roomama. Veltveebel Ots vajutas päästikule ja kogu jäi liikumatult lamama. Paariminutilise tulistamise järel lõpetati võssa tulistamine. Läbiotsimisel leiti kuus surnut ja saadi kaks vangi. Veltveebel Otsa kõrval roomajaks osutus punadiviisi luureroodu ülem leitnandi auastmes. Tema juurest leiti kaarditasku paljude dokumentide ja kaartidega, mis koos vangidega viidi diviisi staapi, kuna neil näis olevat diviisile tähtsaid andmeid.
Ilmade soojenemisega kevade tulekul, muutus ka kogu soo järveks ega kandnud inimest. 1942. aasta mai lõpul vaibus 14. kompanii lõigus lahingutegevus ning kompanii vahetati välja ühe Saksa üksuse poolt. 303. Saksa rügemendi ülem, kellele kompanii oli allutatud, tuli eestlasi isiklikult ära saatma. Ehkki kompaniil oli langenuid üle kümne mehe ja haiglasse oli saadetud 25 meest, oli rivis siiski üle saja mehe, peale selle voor ja muud ametimehed. Juuni esimestel päevadel laaditi üksus Lubani linnas rongile ja kompanii sõitis Ust-Lugasse.
Rannakaitsel. 16. kompanii viidi jaanuari alguses Jamburgist Luuga lahe äärde Koskolovo külla rannavalvesse. Öösel liikus suusapatrull üle lahe ja päeval patrulliti 12 kilomeetri pikkust rannariba. Lavansaar oli venelaste valduses, mis polnud kaugel ning seepärast võisid nad igal ajal maale tulla häirima. Valvsus oli sellepärast iseenesestmõistetav. Kukkupõrkeid nendega siiski ei olnud, ehkki mõnikord nende mootorsaanid tulid rannale kaunis lähedale. Nähtavasti kartsid venelased randumise seiklust ette võtta. Kuigi punased jätsid mehed rahule, tekitas paha harukordne külm, Saksa kehv riidevarustus ja viletsad jalanõud. Kraadiklaas langes kuni - 40 kraadini. Venemaa halbade teede tõttu jõudsid Eestist saadetud soojemad esemed pärale alles kevadel, mil nende järel enam vajadust polnud.
18. kompaniil oli eriülesanne, teostada lahingluure Lavansaarele. Sakslastel näis olevat kavatsus rünnata seda venelaste tugipunkti, kuna see asus otse Oranienbaumi vastas. Osa 18. kompanii mehi jõudiski Lavansaare kindlale pinnale, siis märkasid neid venelased ja avasid tiheda kergete relvade tule. Kompanii mehed aga istusid sügavas lumes, kuna udu tõttu venelased ei suutnud kindlaks teha eestlaste asukohta, läksid valangud neist kõrgelt üle. Saare garnison tõenäoliselt kartis ka suuremat rünnakut ega teinud vasturünnakut. 18. kompanii mehed lamasid terve päeva lumes ja võisid alles öö saabudes end venelastest lahti tõmmata ja tagasi tulla. Kuna eestlastelt saadud andmed ei meeldinud sakslastele, samuti kevade kiire saabumise tõttu, lükkasid sakslased rünnaku Lavansaarele edasi.
Tütarsaarel. Pärast Lavansaare luuret viidi 18. kompanii Kundasse, kus sai ülesande Tütarsaare ründamiseks. Mehed liikusid suuskadel, varustus järgnes autodel. Saarele jõudes tekkis päris kõva lahing sealviibiva garnisoniga. Siis aga avastati, et vastas pole mitte enam venelased vaid soomlased, kes olid päev varem juba saare vallutanud! Saarel veedeti paar päeva soomlastega, mil koos löödi tagasi ka üks venelaste rünnak. Siis tuli aga kiiresti lahkuda, kuna kevadine sula tegi jää rabedaks. Suusad laaditi autodele ning liiguti tagasi jala. Auto aga oma raskusega vajus läbi pehme jää kogu varustusega - õnneks sai autojuht välja hüpata, teisi seal polnud. Tütarsaare retkest võttis, muuseas osa ka omaaegne kuulus jooksumees Jüri Lossmann koos venna, ERNA grupi võitleja Jelmar Lossmanniga.
Pataljoni 15. kompanii leitnant A.Rebasega oli rakendatud Volhovi koti rindele, võttes osa selle likvideerimisest. Kompanii toodi pärast seda Tsisto-Palkinosse rannavalve puhkusele. 16. kompanii asus Ust-Luugasse, olles kolm päeva rannavalves ja sama aeg kasarmus, kus enamus vabast ajast veedeti ingerlaste ehk isurlaste külades või tülitseti Saksa suurtükiväelastega - nagu eestlastel ikka kombeks. 18. kompanii oli samuti rannakaitses.
16. kompaniil lõppes juulikuus puhkus ja kolmveerand meestest saadeti Kotlõsse vangilaagri vahtkonda. Seal said eestlased esimest korda peale talvist rindeteenistust tunda õiget tagalaelu. Kuna aga ohvitserideks olid sakslased, siis hakati meestele tegema kõva vahiteenistuse drilli. Sellest kujunes sakslastele hirmus karjumine ja vihastamine, mis jättis eestlased täiesti külmaks. Nad ei talunud sellist mõttetust. Varsti said ka sakslased sellest aru ning drill jäeti ära, mille järel läbisaamine muutus heaks. Ka venelastega polnud vahekord paha, niikaua kui nad end aia taga mõistlikult ülal pidasid.
Septembri lõpul hakkas selleski pataljonis, nii nagu igas teises Idapataljonis, tulema uusi dokumente allakirjutamiseks, kus oli teenistusaeg ette nähtud sõja lõpuni. Loomulikult tekitas see pahameelt ning paljud lahkusid omavoliliselt. Oktoobrikuu lõpuks oli pataljoni koosseis niivõrd kokkukuivanud, et ühendati teiste Idapataljonidega saades Eesti Pataljon 660 osaks.
Peale ümber formeerimist läks Eesti Pataljon 660 tagasi vahiteenistusse - pataljoni staap asus Jamburgis.
Peab mainima, et tegevusega harjunud meestele oli raudteesildade ja -ladude valvamine väga igav. See oli vist maksev kõigi eestlaste kohta. Vahelduse eest hoolitsesid järjest suurenevad ja tugevnevad punaste partisanide jõugud metsades ja külades. Tihti löödi nendega maha nii mõnigi kange lahing, kui nad püüdsid raudteed lõhkuda või muidu norisid tüli rünnates eestlaste tugipunkte. Üks selliseid punaste julgeid ettevõtmisi oli kapten Soodeni "peakorteri" ründamine. Sooden juhtus aga parajasti väljas olema ning nii oli ainsaks kahjuks tema ulualuse kõlbmatuks muutmine.
Mõnikord käisid mehed ka ise partisane tülitamas, ajades neid taga metsades ja teadaolevates laagrikohtades. Palju neid just hävitada ei saadud, sest punased põgenesid kohe, jättes maha laagri, mis hävitati koos mahajäänud varustusega.
Tagasitõmbumine. Jaanuaris 1944. aastal oli tundemärke ka tagalas, et venelased on ette valmistamas midagi suuremat. Peagi saadi teada venelaste suurtest läbimurretest ning ei läinud kaua, kui eestlased said käsu Narwa poole liikumiseks. Pataljon 660 koondati Volossovosse, kus varustus rongile laaditi. Samal ajal läbisid asulat koguaeg rongid tagasiliikuvate sakslastega. Kohapeal, kus asus mitmeid Saksa staape, polnud märgata veel mingit erilist rahutust. Siis sai aga teatavaks, et venelased, olles tugevate jõududega läbi murdnud Oranienbaumi juurest, on läbi lõiganud Leningrad-Narwa raudtee. Ärevus kasvas. Kohalik Saksa komandant teatas, et selleks pole põhjust, sest raudteeliin Divenskajasse on lahti ning sakslased kavatsevad hoida Volossovot vähemalt kolm päeva, et staape ja haiglaid evakueerida. Kõik ei läinud aga selle kava kohaselt, sest juba 17. jaanuaril oli lähikonnas kuulda kergerelvade tulistamist ning asulasse langes tankide mürske. Oli kaunis selge, et sakslased ei suuda kaua vastu pidada ning on karta kottijäämist.
Pataljoniülem major Ellram oli paari veokiga ja väiksema salga meestega kuskil Narwa pool ning pidi ühes jaamas pataljoniga liituma. Leitnant Kuusik saatis käskjalad pataljoniülemat otsima, andes käsu pataljonil liikuda Divenskajasse suunduva raudtee juurde ja läks ise jaama, et oma üksusele vedurit otsida. Jaamas öeldi talle, et ei ole ühtegi vedurit ning pataljonil tuleb asuda Volossovot kaitsma. Leitnant Kuusik nägi läbi sakslaste plaani ning nõudis püstoliga ähvardades otsekohe vedurit. Selgus, et sakslastel oli väike vedur, mis lubati eestlastele tingimusel, et ka kolm Saksa vagunit kaasa võetakse. Eestlased said liikuma just siis, kui esimesed Vene tankid sisse murdsid Volossovosse. Armee haiglat, karistuslaagrit ja muid sõjaväeasutusi ei suudetud aga evakueerida ja jäid kõik maha. Nende saatust võis ette kujutada.
Kuna vedur oli nõrk ning rong pikk, oli liikumine aeglane ning mäest üles minnes tuli meestel tagant lükata. Kui veduris vesi otsa lõppes, tõid mehed kraavidest ämbritega vett, peaasi, et saadi edasi. Teel võeti ettenähtud kohas peale ka major Ellram ja umbes kuuskümmend meest major Fischeri pataljonist. Need olid partisane püüdmas ja maha jäänud pataljoni peajõust, kes oli juba teel Narwa poole. Ehkki Volossovost Divenskajasse oli ainult 60 kilomeetrit, võttis see teekond aega terve öö. Divenskajas oli rohkem õnne, sealt saadi tugevajõuline korras vedur ning järgmise päeva õhtuks oldi juba Luugas.
Kuna Luuga oli ummistunud rongidega, siis arvati paremaks asuda jalamarsile Pihkva suunas. Seda tiivustas ka teade, et venelased olevat juba jõudnud Narwa lähistele. Sellekohane luba saadi ka sakslastelt. Järgmisel hommikul saadeti välja üks rühm eelkomandona ning alustati mahalaadimist.
Pataljon jalamarsile siiski ei asunud, kuna rong saadi liikuma ning jõuti Pljussa jaama, kuhu jäädi ööbima. Öösel kell 1.30 (04.04.1944) avati rongile äge püssi- ja kuulipildujatuli. Mehed hüppasid rongilt maha ja avasid punastele tule, kes olid jõudnud rongist umbes 50 meetri kaugusele. Selles lahingus sai surma leitnant Kuusik, kelle asemele pataljoni ülem määras veltveebel Enno Otsa, kes sai kohese ülesande ümbruskond punastest puhastada. Töö tehti põhjalik, kusjuures saadi mõned vangid, nende hulgas naisi. Vangidelt saadi teada, et Pljussa jaama olevat rünnanud seitse partisanide otrjaadi (igas otrjaadis 100 võitlejat).
Siinjuures olgu öeldud, et rinde lähenemisel muutusid partisanid julgemaks ega möödunud enam ööd, mil nad midagi ei üritanud. Näiteks jaanuari alguses tungis suur partisanide üksus Vervenka-Dugani vahel raudteele, hoidsid jaama vahtkonda tule all ning lõhkusid nelja kilomeetri ulatuses raudteed. Saksa vägede taandumisel muutusid nad, vist vastava käsuga Moskvast, eriliselt aktiivseks, astudes otsestesse lahinguülesannetesse.
Hommiku saabudes laaditi pataljon Pljussas maha ning alustati liikumist jala Pihkva suunas. Vaevalt jõuti neli kilomeetrit edasi, kui tuli järele käskjalg käsuga liikuda tagasi Pljussa lähedal olevasse suuremasse külla. Pataljoni koosseisust moodustati seal tugev kompaniisuurune üksus, juhiks leitnant Korp, ning saadeti põhja poole partisane jälitama, sest neid oli ümbruses rohkesti liikvel, ohustades ka jaama. Partisanide jahile jäi see üksus kaheks nädalaks. Selle aja jooksul olid Punaarmee regulaarüksused jõudnud juba Pljussa alla välja, kus arenes nendega mitu verist jõukatsumist. Ühes sellises lahingus langes pataljoniülem major Ellram. tema järglaseks määrati leitnant Korp.
Pärast punaste vastupanu tõkestamist vahetati pataljon välja ja asuti taas jala teele Pihkva poole. Teekond kestis kolm päeva, mille jooksul tihti tülitas punaste lennuvägi. Pihkvas määrati pataljon ühte linnalähedasse külla kodumaale viimiseks rongitransporti ootama.
Vahepeal oli rühm, kes oli enne välja saadetud, ühest külast liikunud teise ega teadnud midagi pataljoni saatusest, kes millegi pärast järele ei tulnud. Side pataljoniga oli kadunud. Õnneks kohtas rühm ühel päeval pataljoni autot ja saadi teada, mis pataljoniga vahepeal oli juhtunud.
Pataljoniülema major Ellrami surmasaamine, leitnant Kuusiku langemine, kapten Paasi ja Milki haavatasaamine mõjusid meestele rusuvalt. Kuna side oli loodud, anti rühmale käsk ühes külas oodata pataljoni järelejõudmist, et koos Pihkvasse minna.
Pataljoni pärale jõudmisel ei lasknud kohapealne komandant rühmal siiski pataljoniga kaasa minna vaid jättis selle küla kaitseks. Eestlased olid küla ja ümbruskonda kõvasti julgestanud ning nii mõnegi lahingu edukalt partisanidega maha löönud. Saksa komandandil oli võim rinde raske olukorra tõttu venelaste kinnipidamiseks kõiki vahendeid kasutada, s.t. eestlasi oma käsutuses hoida.
Pataljon liikus ilma rühmata Pihkvasse, kus pataljoniülem kõik rattad käima pani ning juba teisel päeval võis rühm ühineda oma pataljoniga. Eelmisel ööl oli punaste lennuvägi teinud Pihkvale tugeva lennurünnaku, mille tagajärjel oli linn palju kannatanud. Pihkva jaam ja selle ümbrus oli suur rusuhunnik, sellepärast laaditi pataljon rongile Krestõ jaamas, et saabuda Toila metsalaagrisse Vabariigi aastapäevaks, kus ühineti teiste Idapataljonidega.
Veebruari lõpul määrati Eesti Pataljon 660 rindele Narwa jõe joonele Riigikülla, võttes üle Eesti Diviisi teise pataljoni lõigu.
Sellega pandi alus Neljandale Eesti Idapataljonile. Pataljoni staap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres, kaks kompaniid Lüganusel ja Püssis, kuna neljas kompanii formeeriti mõni nädal hiljem Narwas. 1. kompanii ülemaks oli algul major Ellram, kes hiljem sai pataljoni ülemaks. Pataljoni kompaniid kandsid numbreid 14. 15. 16. ja 18. Vormiliselt kuulusid pataljoni koosseisu ka 13. ja 17. kompanii, kuid need kompaniid tegutsesid iseseisvate üksustena. Neil olid ka nende eriolukorrast olenevalt oma sideohvitserid. 13. kompanii ülemaks oli major Mäeste ning seda kompaniid rakendati isegi kaugele lõunasse Staraja Russani ja hiljem veelgi kaugemale lõunasse. Kui hiljem teised Idapataljonid liideti üksteisega, jäi 13. kompanii iseseisvaks kompaniiks, saades endale nimetuse Eesti Kompanii 657.
Pataljon oli algul mõeldud Viru ranniku julgestamiseks, seepärast määrati ka 14. kompanii Aseri-Ontika lõiku, kuid tegelikult ei saadud selle ülesande täitmisele asuda, kuna saabus korraldus Venemaale siirdumiseks. Nii mõnelegi mehele ei meeldinud selline lubaduse murdmine ja nad lahkusid pataljoni koosseisust. Pataljoni siirduski Venemaale vähendatud koosseisus. Hiljem saatis pataljoniülem mõned mehed Eestisse mehi värbama, mis andis ka sedavõrd tagajärgi, et pataljon sai täiskoosseisuliseks. Kompaniid olid ligi 200 mehelised. 14. kompaniis oli näiteks 191 meest - 3 laskurrühma, pool-raskekuulipildujate rühm ja voor.
Rakveres formeeritavasse kompaniidesse kutsuti mehed 30. augustiks. Vastuvõtukomisjonis olid ainult sakslased, mehi ilmus kohale peaaegu kaks korda rohkem kui vajalik. Võeti vastu need, kes olid varem kohale ilmunud.
Venemaale siirdumine. Terve pataljon kogunes Narwas, kus Hermani kindluses jagati välja relvad. Iga mees valis saagikssaadud relvade hunnikust endale relva, mis talle meeldis. Kui kõik mehed olid relvastatud ja varustatud, algas jalamarss hallile Venemaale. 12. septembri õhtuks jõuti Jamburgi.
Pataljoni kompaniiülemateks olid tol ajal: 14. kompanii major Ellandi, 15. kompanii ülemaks ülem-leitnant Rebane ja 16. kompaniid juhtis ülem-leitnant Treial, kes jäi punaste teise okupatsiooni ajal Eestisse. Tal õnnestus põgeneda Soome, kus vennasrahva punased võimumehed otsustasid ta välja anda venelastele. Ta suri aga Helsingi haiglas enne väljasaatmist. 18. kompanii ülemaks oli kapten O.Puusepp, 17. kompanii ülemaks aga kapten P.Paas, kompanii läks nüüd 183. Julgestuspataljoni käsutusse.
Narwas formeeriti ka pataljoni voor. Selleks pidi iga voorimees kindluse tagant karjamaalt kinni püüdma kaks hobust, need olid nagu rakmedki venelastelt sõjasaagiks saadud. Samuti olid väliköögid punaväe omad.
Jamburgis ööbiti purustatud akendega külmades endistes tsaariaegsetes kasarmutes. Sealt saadeti 15. kompanii ja üks 16. kompanii rühm Slantsösse ning 14. kompanii läks Kotlösse vange valvama.
Pataljoni staap ja 16. kompanii kaks rühma jäid esialgu Jamburgi, kus viimased rakendati vahiteenistusse. Kahjuks ei antud mahti mingiks väljaõppeks, kogu meeskond oli järsku tegevuses. See oli puuduseks eriti noortele, kes polnud saanud mingit sõjaväelist kasvatust. Samuti oli enamus meestest olnud kaua eraelus, seega unustatud oli nii mõndagi, mis varem õpitud. Seepärast koostöö kui selline lonkas tugevasti.
Jamburgi jäänud mehed pidid olema vahiteenistuses ja partisanidele jahti pidama. Igal öösel pidi jaotugevune patrull liikuma Narwa-Leningradi maanteed mööda, edasi-tagasi kümme kilomeetrit, milline tegevus oli arusaamatu, kuna tol korral oli öösel liikumine teel niisama tihe kui päeval ja venelased, loomulikult, ei söandanud tülitada tihedat liiklust. Muidugi, oli sellisel öisel liikumisel ka hea külg meeste kehalise tugevuse seisukohalt. See oli hilisematel aegadel vägagi oluline, kuna pataljon pidi palju jala marssima.
1942. aasta jaanuari algul ilmus pataljoni kapten Georg Sooden, asudes 14. kompanii ülema kohale. Mees oli tagasihoidlik ja rahulik, keegi ei aimanud, et temast tuleb hilisem eriti silmapaistev pataljoniülem Idapataljonides.
Partisanide jahil. Partisanide püüdmisele tuli ikka suure kiiruga välja astud. Tavaliselt teatati kohalike elanike poolt sakslastele, kui metsa jäänud punaväelased olid külades käinud toitu röövima. Seda mitte saades vabatahtlikult, tapsid kogu perekonna ja võtsid siis kaasa erariided. Sakslasedtegid oma plaanid valmis ning siis tuli käsk eestlastele kiiresti väljaastumiseks. Tavaliselt kohe jala metsa, kuid kui eesmärk oli kaugemal, toimetati mehed kohale autodel.
Ühel sellisel haarangul sattus 16. kompanii jahikomando partisanide laagrile just ajal, mil partisanid olid saagiotsimiselt tagasi tulnud ning jagasid toitu ja röövitud vara. Laager asus sootihnikus ja nii eestlaste kui ka venelaste üllatus oli suur seistes üksteisega järsku vastamisi. Algul ei teadnud keegi, mida ette võtta. Siis aga lajatas üks lask ning selle järele algas korratu laskmine, ilma et keegi oleks kedagi sihtinud. Venelased põgenesid kabuhirmus, jättes maha paar surnut. Õnneks polnud eestlastel kaotusi. Nähtavasti olid Vene punaväelased kehvemad sõdurid, sest neid oli kaks korda rohkem kui eestlasi. Poleks vastane närvi kaotanud, oleks distsipliinita eestlastel võinud minna halvasti.
Enamuses polnud sellistel partisanide püüdmisel suuri tagajärgi, sest ei leitud vastast. Kuna puudusid kaardid, siis ekseldi nii mõnigi kord metsas kuni leiti jälle tagasitee.
Pärast jõulupühi asus pataljoni juhtima major Ellandi, kes aga peatselt lahkus - tema järel sai pataljoniülemaks major Ellram. Viimane täitis oma ülesandeid kohusetruult kuni langes 1944. aasta veebruaris.
Pataljon rindel. Ka kompaniides esines vahetusi - pataljoni juurde moodustati ratsarühm, mille juhiks oli leitnant U.Kook.
1942. aasta veebruari lõpus viidi 14. kompanii pärast lühikest rannakaitseteenistust. Tshisto-Palkino rindele. Tosno raudteejaamast 40-50 kilomeetrit itta, suurte soode ja metsade rajooni. Kompanii lõiku kuulus suur soo, mis oli kaardil märgitud "Makarovskaja pustõni" nime all. Lähemaks asulaks oli Shapki küla, kompanii lõigu taga vanad kloostri varemed, kaardil "Klosterdorf" nime all.
Seal said mehed oma esimesed tuleristsed. lõik oli poolteist kilomeetrit lai, mille tõttu pooled mehed olid korraga väljas. Kangestava külma pärast polnud võimalik kaevikuid valmistad, ka oli maa selleks liiga soine. Mehed lamasid maas, all kuuseokstest matid, vahetus iga nelja tunni tagant.
Vaenlase luuretegevus oli selles lõigus eriliselt intensiivne. Igal öösel tungisid venelased eestlaste positsioonidest läbi, sattudes vahel ka neile peale. Ühel ööl oli suurem jõuk lõigust nii läbi pääsenud, et hommikul leiti ainult suusajälgi. Üks allohvitser tosina mehega asus neid jälitama. Nad said punased kätte metsa all, kus need pahaaimamatult puhkasid. Eestlasi nähes oli nende kohkumine suur. Nad ei saanud enam relvi kasutada ning alistusid vastupanuta. Vange oli 48 meest kahe ohvitseriga. Suur oli teiste meeste üllatus, kui metsast marssis välja 50 punaarmeelast saadetuna tosinast Eesti mehest. 14. kompanii mehetegu märgiti ka armeekorpuse käskkirjas ning tublile allohvitserile anti "kiituskiri", mis pidi olema Raudristi vääriline, mida tol ajal eestlastele ei antud.
Kokkupõrked punastega tihenesid, kuid eestlaste valvsus lõpetas venelaste luurepatrullide tegevuse alati nende kaotustega.
Ühel ööl hiilisid venelased meie postile nii lähedale, et nabisid ühe mehe kinni, teine aga pääses jooksu ja avas venelastele tule. kaks venelast pidasid eestlast käe alt kinni ning vedasid teda kaasa. Ehkki läheduses oli venelasi rohkem, paistis neil siiski hirm nahas olevat ja nad pistsid jooksma kartes jälitamist, kuna meie mehe püssituli oli kindlaks märgiks omadele, et midagi on teoksil.
Kinnivõetud mees oli tugev rässakas poiss, kes rahmeldas venelastega kõvasti. Arvates, et ta eluga nagunii ei pääse, võttis ta kokku kogu jõu ning kiskus venelased endaga maha. Maas kestis rabelemine edasi, kuni eestlane end vabaks raputas, üles hüppas ja omade poole jooksu pani. Sellejärel kadusid venelased kiiresti oma rinde suunas.
Aprillikuu keskpaiku sai 14. kompanii ülem 265. diviisi ülemalt korralduse võtta mõned vangid. Sooden tegi selle ülesande läbiviimiseks veltveebel Enno Otsale korralduse. Veltveebel Ots valis vabatahtlikke ja pimeduse jõudes asuti teele.
Läheneti vaenlase rindele nii ligidale kui võimalik ning jäädi siis ootama, ehk väljub venelaste poolt mõni piilkond, kellele saaks kallale tungida. oodati kuni kella 1.30-ni. Kuna midagi ei juhtunud, otsustati tagasi pöörduda. Tagasiteel kuulis veltveebel Ots enda kõrval ninanuuskamist. Kuna teadis, et mehed on temast tagapool, oli talle selge, et venelased asuvad võsastikus ning andis meestele käsu tule avamiseks kõrvalolevasse võssa. Käsk täideti ning võsale avati püstolkuulipildujatuli. Samal ajal hakkas Otsa kõrval olev kogu edasi roomama. Veltveebel Ots vajutas päästikule ja kogu jäi liikumatult lamama. Paariminutilise tulistamise järel lõpetati võssa tulistamine. Läbiotsimisel leiti kuus surnut ja saadi kaks vangi. Veltveebel Otsa kõrval roomajaks osutus punadiviisi luureroodu ülem leitnandi auastmes. Tema juurest leiti kaarditasku paljude dokumentide ja kaartidega, mis koos vangidega viidi diviisi staapi, kuna neil näis olevat diviisile tähtsaid andmeid.
Ilmade soojenemisega kevade tulekul, muutus ka kogu soo järveks ega kandnud inimest. 1942. aasta mai lõpul vaibus 14. kompanii lõigus lahingutegevus ning kompanii vahetati välja ühe Saksa üksuse poolt. 303. Saksa rügemendi ülem, kellele kompanii oli allutatud, tuli eestlasi isiklikult ära saatma. Ehkki kompaniil oli langenuid üle kümne mehe ja haiglasse oli saadetud 25 meest, oli rivis siiski üle saja mehe, peale selle voor ja muud ametimehed. Juuni esimestel päevadel laaditi üksus Lubani linnas rongile ja kompanii sõitis Ust-Lugasse.
Rannakaitsel. 16. kompanii viidi jaanuari alguses Jamburgist Luuga lahe äärde Koskolovo külla rannavalvesse. Öösel liikus suusapatrull üle lahe ja päeval patrulliti 12 kilomeetri pikkust rannariba. Lavansaar oli venelaste valduses, mis polnud kaugel ning seepärast võisid nad igal ajal maale tulla häirima. Valvsus oli sellepärast iseenesestmõistetav. Kukkupõrkeid nendega siiski ei olnud, ehkki mõnikord nende mootorsaanid tulid rannale kaunis lähedale. Nähtavasti kartsid venelased randumise seiklust ette võtta. Kuigi punased jätsid mehed rahule, tekitas paha harukordne külm, Saksa kehv riidevarustus ja viletsad jalanõud. Kraadiklaas langes kuni - 40 kraadini. Venemaa halbade teede tõttu jõudsid Eestist saadetud soojemad esemed pärale alles kevadel, mil nende järel enam vajadust polnud.
18. kompaniil oli eriülesanne, teostada lahingluure Lavansaarele. Sakslastel näis olevat kavatsus rünnata seda venelaste tugipunkti, kuna see asus otse Oranienbaumi vastas. Osa 18. kompanii mehi jõudiski Lavansaare kindlale pinnale, siis märkasid neid venelased ja avasid tiheda kergete relvade tule. Kompanii mehed aga istusid sügavas lumes, kuna udu tõttu venelased ei suutnud kindlaks teha eestlaste asukohta, läksid valangud neist kõrgelt üle. Saare garnison tõenäoliselt kartis ka suuremat rünnakut ega teinud vasturünnakut. 18. kompanii mehed lamasid terve päeva lumes ja võisid alles öö saabudes end venelastest lahti tõmmata ja tagasi tulla. Kuna eestlastelt saadud andmed ei meeldinud sakslastele, samuti kevade kiire saabumise tõttu, lükkasid sakslased rünnaku Lavansaarele edasi.
Tütarsaarel. Pärast Lavansaare luuret viidi 18. kompanii Kundasse, kus sai ülesande Tütarsaare ründamiseks. Mehed liikusid suuskadel, varustus järgnes autodel. Saarele jõudes tekkis päris kõva lahing sealviibiva garnisoniga. Siis aga avastati, et vastas pole mitte enam venelased vaid soomlased, kes olid päev varem juba saare vallutanud! Saarel veedeti paar päeva soomlastega, mil koos löödi tagasi ka üks venelaste rünnak. Siis tuli aga kiiresti lahkuda, kuna kevadine sula tegi jää rabedaks. Suusad laaditi autodele ning liiguti tagasi jala. Auto aga oma raskusega vajus läbi pehme jää kogu varustusega - õnneks sai autojuht välja hüpata, teisi seal polnud. Tütarsaare retkest võttis, muuseas osa ka omaaegne kuulus jooksumees Jüri Lossmann koos venna, ERNA grupi võitleja Jelmar Lossmanniga.
Pataljoni 15. kompanii leitnant A.Rebasega oli rakendatud Volhovi koti rindele, võttes osa selle likvideerimisest. Kompanii toodi pärast seda Tsisto-Palkinosse rannavalve puhkusele. 16. kompanii asus Ust-Luugasse, olles kolm päeva rannavalves ja sama aeg kasarmus, kus enamus vabast ajast veedeti ingerlaste ehk isurlaste külades või tülitseti Saksa suurtükiväelastega - nagu eestlastel ikka kombeks. 18. kompanii oli samuti rannakaitses.
16. kompaniil lõppes juulikuus puhkus ja kolmveerand meestest saadeti Kotlõsse vangilaagri vahtkonda. Seal said eestlased esimest korda peale talvist rindeteenistust tunda õiget tagalaelu. Kuna aga ohvitserideks olid sakslased, siis hakati meestele tegema kõva vahiteenistuse drilli. Sellest kujunes sakslastele hirmus karjumine ja vihastamine, mis jättis eestlased täiesti külmaks. Nad ei talunud sellist mõttetust. Varsti said ka sakslased sellest aru ning drill jäeti ära, mille järel läbisaamine muutus heaks. Ka venelastega polnud vahekord paha, niikaua kui nad end aia taga mõistlikult ülal pidasid.
Septembri lõpul hakkas selleski pataljonis, nii nagu igas teises Idapataljonis, tulema uusi dokumente allakirjutamiseks, kus oli teenistusaeg ette nähtud sõja lõpuni. Loomulikult tekitas see pahameelt ning paljud lahkusid omavoliliselt. Oktoobrikuu lõpuks oli pataljoni koosseis niivõrd kokkukuivanud, et ühendati teiste Idapataljonidega saades Eesti Pataljon 660 osaks.
Peale ümber formeerimist läks Eesti Pataljon 660 tagasi vahiteenistusse - pataljoni staap asus Jamburgis.
Peab mainima, et tegevusega harjunud meestele oli raudteesildade ja -ladude valvamine väga igav. See oli vist maksev kõigi eestlaste kohta. Vahelduse eest hoolitsesid järjest suurenevad ja tugevnevad punaste partisanide jõugud metsades ja külades. Tihti löödi nendega maha nii mõnigi kange lahing, kui nad püüdsid raudteed lõhkuda või muidu norisid tüli rünnates eestlaste tugipunkte. Üks selliseid punaste julgeid ettevõtmisi oli kapten Soodeni "peakorteri" ründamine. Sooden juhtus aga parajasti väljas olema ning nii oli ainsaks kahjuks tema ulualuse kõlbmatuks muutmine.
Mõnikord käisid mehed ka ise partisane tülitamas, ajades neid taga metsades ja teadaolevates laagrikohtades. Palju neid just hävitada ei saadud, sest punased põgenesid kohe, jättes maha laagri, mis hävitati koos mahajäänud varustusega.
Tagasitõmbumine. Jaanuaris 1944. aastal oli tundemärke ka tagalas, et venelased on ette valmistamas midagi suuremat. Peagi saadi teada venelaste suurtest läbimurretest ning ei läinud kaua, kui eestlased said käsu Narwa poole liikumiseks. Pataljon 660 koondati Volossovosse, kus varustus rongile laaditi. Samal ajal läbisid asulat koguaeg rongid tagasiliikuvate sakslastega. Kohapeal, kus asus mitmeid Saksa staape, polnud märgata veel mingit erilist rahutust. Siis sai aga teatavaks, et venelased, olles tugevate jõududega läbi murdnud Oranienbaumi juurest, on läbi lõiganud Leningrad-Narwa raudtee. Ärevus kasvas. Kohalik Saksa komandant teatas, et selleks pole põhjust, sest raudteeliin Divenskajasse on lahti ning sakslased kavatsevad hoida Volossovot vähemalt kolm päeva, et staape ja haiglaid evakueerida. Kõik ei läinud aga selle kava kohaselt, sest juba 17. jaanuaril oli lähikonnas kuulda kergerelvade tulistamist ning asulasse langes tankide mürske. Oli kaunis selge, et sakslased ei suuda kaua vastu pidada ning on karta kottijäämist.
Pataljoniülem major Ellram oli paari veokiga ja väiksema salga meestega kuskil Narwa pool ning pidi ühes jaamas pataljoniga liituma. Leitnant Kuusik saatis käskjalad pataljoniülemat otsima, andes käsu pataljonil liikuda Divenskajasse suunduva raudtee juurde ja läks ise jaama, et oma üksusele vedurit otsida. Jaamas öeldi talle, et ei ole ühtegi vedurit ning pataljonil tuleb asuda Volossovot kaitsma. Leitnant Kuusik nägi läbi sakslaste plaani ning nõudis püstoliga ähvardades otsekohe vedurit. Selgus, et sakslastel oli väike vedur, mis lubati eestlastele tingimusel, et ka kolm Saksa vagunit kaasa võetakse. Eestlased said liikuma just siis, kui esimesed Vene tankid sisse murdsid Volossovosse. Armee haiglat, karistuslaagrit ja muid sõjaväeasutusi ei suudetud aga evakueerida ja jäid kõik maha. Nende saatust võis ette kujutada.
Kuna vedur oli nõrk ning rong pikk, oli liikumine aeglane ning mäest üles minnes tuli meestel tagant lükata. Kui veduris vesi otsa lõppes, tõid mehed kraavidest ämbritega vett, peaasi, et saadi edasi. Teel võeti ettenähtud kohas peale ka major Ellram ja umbes kuuskümmend meest major Fischeri pataljonist. Need olid partisane püüdmas ja maha jäänud pataljoni peajõust, kes oli juba teel Narwa poole. Ehkki Volossovost Divenskajasse oli ainult 60 kilomeetrit, võttis see teekond aega terve öö. Divenskajas oli rohkem õnne, sealt saadi tugevajõuline korras vedur ning järgmise päeva õhtuks oldi juba Luugas.
Kuna Luuga oli ummistunud rongidega, siis arvati paremaks asuda jalamarsile Pihkva suunas. Seda tiivustas ka teade, et venelased olevat juba jõudnud Narwa lähistele. Sellekohane luba saadi ka sakslastelt. Järgmisel hommikul saadeti välja üks rühm eelkomandona ning alustati mahalaadimist.
Pataljon jalamarsile siiski ei asunud, kuna rong saadi liikuma ning jõuti Pljussa jaama, kuhu jäädi ööbima. Öösel kell 1.30 (04.04.1944) avati rongile äge püssi- ja kuulipildujatuli. Mehed hüppasid rongilt maha ja avasid punastele tule, kes olid jõudnud rongist umbes 50 meetri kaugusele. Selles lahingus sai surma leitnant Kuusik, kelle asemele pataljoni ülem määras veltveebel Enno Otsa, kes sai kohese ülesande ümbruskond punastest puhastada. Töö tehti põhjalik, kusjuures saadi mõned vangid, nende hulgas naisi. Vangidelt saadi teada, et Pljussa jaama olevat rünnanud seitse partisanide otrjaadi (igas otrjaadis 100 võitlejat).
Siinjuures olgu öeldud, et rinde lähenemisel muutusid partisanid julgemaks ega möödunud enam ööd, mil nad midagi ei üritanud. Näiteks jaanuari alguses tungis suur partisanide üksus Vervenka-Dugani vahel raudteele, hoidsid jaama vahtkonda tule all ning lõhkusid nelja kilomeetri ulatuses raudteed. Saksa vägede taandumisel muutusid nad, vist vastava käsuga Moskvast, eriliselt aktiivseks, astudes otsestesse lahinguülesannetesse.
Hommiku saabudes laaditi pataljon Pljussas maha ning alustati liikumist jala Pihkva suunas. Vaevalt jõuti neli kilomeetrit edasi, kui tuli järele käskjalg käsuga liikuda tagasi Pljussa lähedal olevasse suuremasse külla. Pataljoni koosseisust moodustati seal tugev kompaniisuurune üksus, juhiks leitnant Korp, ning saadeti põhja poole partisane jälitama, sest neid oli ümbruses rohkesti liikvel, ohustades ka jaama. Partisanide jahile jäi see üksus kaheks nädalaks. Selle aja jooksul olid Punaarmee regulaarüksused jõudnud juba Pljussa alla välja, kus arenes nendega mitu verist jõukatsumist. Ühes sellises lahingus langes pataljoniülem major Ellram. tema järglaseks määrati leitnant Korp.
Pärast punaste vastupanu tõkestamist vahetati pataljon välja ja asuti taas jala teele Pihkva poole. Teekond kestis kolm päeva, mille jooksul tihti tülitas punaste lennuvägi. Pihkvas määrati pataljon ühte linnalähedasse külla kodumaale viimiseks rongitransporti ootama.
Vahepeal oli rühm, kes oli enne välja saadetud, ühest külast liikunud teise ega teadnud midagi pataljoni saatusest, kes millegi pärast järele ei tulnud. Side pataljoniga oli kadunud. Õnneks kohtas rühm ühel päeval pataljoni autot ja saadi teada, mis pataljoniga vahepeal oli juhtunud.
Pataljoniülema major Ellrami surmasaamine, leitnant Kuusiku langemine, kapten Paasi ja Milki haavatasaamine mõjusid meestele rusuvalt. Kuna side oli loodud, anti rühmale käsk ühes külas oodata pataljoni järelejõudmist, et koos Pihkvasse minna.
Pataljoni pärale jõudmisel ei lasknud kohapealne komandant rühmal siiski pataljoniga kaasa minna vaid jättis selle küla kaitseks. Eestlased olid küla ja ümbruskonda kõvasti julgestanud ning nii mõnegi lahingu edukalt partisanidega maha löönud. Saksa komandandil oli võim rinde raske olukorra tõttu venelaste kinnipidamiseks kõiki vahendeid kasutada, s.t. eestlasi oma käsutuses hoida.
Pataljon liikus ilma rühmata Pihkvasse, kus pataljoniülem kõik rattad käima pani ning juba teisel päeval võis rühm ühineda oma pataljoniga. Eelmisel ööl oli punaste lennuvägi teinud Pihkvale tugeva lennurünnaku, mille tagajärjel oli linn palju kannatanud. Pihkva jaam ja selle ümbrus oli suur rusuhunnik, sellepärast laaditi pataljon rongile Krestõ jaamas, et saabuda Toila metsalaagrisse Vabariigi aastapäevaks, kus ühineti teiste Idapataljonidega.
Veebruari lõpul määrati Eesti Pataljon 660 rindele Narwa jõe joonele Riigikülla, võttes üle Eesti Diviisi teise pataljoni lõigu.
| HaukuvPeni 16. september 2016, kl 20.53 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 1,706 |
Klassikokkutulekul 38 aastat pärast kooli lõpetamist on kohe näha, kes kuidas õppis ja kes mida elu jooksul saavutanud on!
Kahemehel on 2 asja: luksuskorter ja uhke auto.
Kolmemehel on 3 asja: korter, kasutatud auto ja suvilaköks.
Viiemehel on 5 asja: prillid, kiilaspea, pidev peavalu, ebaõnnestunud elu ja kuldmedal roostevabast metallist!
© Kõik õigused kaitstud... hammastega!
Kahemehel on 2 asja: luksuskorter ja uhke auto.
Kolmemehel on 3 asja: korter, kasutatud auto ja suvilaköks.
Viiemehel on 5 asja: prillid, kiilaspea, pidev peavalu, ebaõnnestunud elu ja kuldmedal roostevabast metallist!
© Kõik õigused kaitstud... hammastega!
| haige tüüp 16. september 2016, kl 21.28 |
| haridus 16. september 2016, kl 22.17 |
| oijah 16. oktoober 2016, kl 17.54 |
Lisa postitus