Kuus aastat tagasi leidis mu mees endale uue naise. Sellest uuest on vist tänaseks saanud veel kaks korda uuem. Mina jäin üksi. Lastega. Eksmees toetab rahaliselt ja kummaline küll, aga saame täiesti normaalselt läbi tänaseks. Normaalselt muidugi lapsevanemate ja sõpradena.

Aga mina vist jäängi üksi. Töökollektiiv koosneb peamiselt naistest. Ja mu huvid ka vist sellised... Spordiklubis käin, kinos mõnikord ja loen raamatuid. Ööklubide blink-blink maailm pole mind kunagi köitnud. Pubides õllelibistamine ka mitte. Ning mehe leidmiseks ei kavatse ma teeselda kedagi, kes ma tegelikult pole.

Lapsed on koolilapsed ja mina tunnen järjest, kuidas elu läheb mööda.

Ja tundub, et kõik normaalsed mehed on võetud. Mulle pole justkui kedagi jäänud.

tead vabu mehi on peaaegu sama palju kui on vabu naisi. Siit delfist vaevalt näkkab, tee omale kusagile delfi.date näiteks kasutaja. ega jah keegi ennast vägisi pakkuma tule, ringi peab käima ja küll leiad.

Kui sa selline oled ega vist tõesti ei taha sind keegi. Mida ise oled teinud peale internetis valvamise ja virisemise enda jaoks, et keegi ka sind tahaks, märkaks? Ega selline tuiam vingur nurgataha hoidja, kes enda jaoks mitte midagi ei tee, et teda märgatakese, et näe -naine läheb, sellel ei jää muud üle kui koos internetiga vananeda...

Lugupeetud "tädi küsib" - see polnud mõeldud vingumisena. Pigem lihtsalt nending, leppimine. Lihtsalt mõtlesin mõningase hoovõtu järel, et panen oma mõtted kirja. Ning et mitte sõpru-tuttavaid kurtmisega tüüdata, siis siia see sai.

Internetisõltlane ma pole, arvatavasti ka mitte "tuiam" ega "vingur". Ning õnneks ka veel mitte tädi...

Aga kena päeva ka kõigile tädidele, kelle päeva teeb helgeks hetk, kui nad said kellelegi halvasti öelda!

Aga mida sa selle teemaga tutvusfoorumis öelda tahad, et jäädki üksi, no jää kui sa seda soovid, keegi sind vägisi ei aja otsima meest ega vägisi ei aja suhtesse.No ja siis, konstateerisid ja vingusid, see teema ongi vingumine. Ja siis...mõttetu ju.

Ma ka üksi, vahel võiks jälle keegi olla.

Lihtsalt tahtsin oma loo kirja panna. Ehk ka niimoodi enda jaoks ausalt. Ma ei tea, kuhu siis tädid oleksid lubanud kirjutada? Rubriik "üksikvanem" justkui ei sobi, kuna üksikvanemana toimetulek pole probleemiks. "Perekond" kah justkui ei sobi. Et siia tohiks kirjutada justkui siis, kui oleks eesmärgiks abielu ning tulevastele lastele nimedki valmis? Lihtsalt soovisin mõtteid jagada.

Häiritud tädile luban, et see jääb mu esimeseks ning viimaseks teemapüstituseks. Ning sedagi pole kellelgi kohustust avada, kui sisu ning kirjutaja isik tundub ebameeldiv.

Issand jumal küll! Internet on rahvast täis, kes suhet otsivad.

Samas on tõepoolest kõik normaalsed mehed võetud. Ega ilmaasjata ei eksisteeri mõiste "meest üle lööma". Sinugi "normaalne mees" (vähemalt selline mulje jääb) löödi lihtsalt ja labaselt üle.

kuidas nii, mina olen vaba...või siis olen ebanormaalne?

Ma ei hakkagi ennast kellelegi pakkuma, milleks teiste elu ära rikkuda.

Kui leiduks naine kes minusse armuks võiks veel riskida aga selliseid ei ole seni leidunud.

Mees - samamoodi mõtlen mina ka, v.a sõna "naine". Ning huvi peaks seejuures veel vastastikune olema. Ja kõigele lisaks tundub, et täiesti ebaloogilisel moel on aastatega see n.ö latt kõrgemale läinud. Aastaid tagasi sobis potentsiaalselt, noh, ma ei tea, igast kümnest poisist üks-kaks vähemalt. (Potentsiaalselt ses mõttes, et oleks vähemalt edasisuhtlemissoovi tekitanud), siis nüüd selliseid justkui polegi. Vähemalt mitte vabade meeste ridades. Ja üle lüüa ma ei taha küll kedagi, ma ei usu, et see pikemas perspektiivis head alust suhtele võiks luua.

Eks Sinust see sõltub, kas armub keegi naine Sinusse.
Siin rubriigis küll pole mõtet.

See pole küll õige koht, kuhu tulid kurtma oma üksinduse üle. Kas pole tähele pannud, mis siin viimasel ajal toimub. Loe natukene neid postitusi ja saad aru.Tahad arutelu, kirjuta siis kuskile ajalehte või ajakirja. Siinsed tädid ja onud nagu näed, vaevalt küll aitavad.

Olen tõesti väga kogenematu internetifoorumi külastaja. Ajakirja ma kirjutama ei hakka, tegelikult sain ennast juba siin piisavalt välja elada. Ja oma isikliku tädikogemuse sain ka täiesti tasuta kätte.

kuus aastat üksi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Olen tõesti väga kogenematu internetifoorumi külas
> taja. Ajakirja ma kirjutama ei hakka, tegelikult
> sain ennast juba siin piisavalt välja elada. Ja om
> a isikliku tädikogemuse sain ka täiesti tasuta kät
> te.

Aga äkki lisad siia oma vanuse, kui pikk oled,kus asud ? Ehk tutvume.

40, 161. Edasise huvi korral võid ju kirjutada jäetud meiliaadressil.

Minu arust on täitsa ok, kui inimene tahab mõnikord lihtsalt midagi öelda. Tihti ei saa me inimest aidata, aga tema saab südamelt ära rääkida. Olen isegi täheldanud, et välja öeldud mõte on nagu iseendale kinnituse, selguse toomine, et kuigi oleme selle öelduga salajas lootnud, et abi tuleb väljastpoolt, et keegi ütleb midagi, mis aitab. Või pakub väljapääsu olukorrast. Enamasti aga läheb nii, et väljaöeldud mõte hakkab ise meid ennast aitama. Kuidas see nii on, ma ei tea, aga see oleks nagu mõttele selguse andmine.
Teisalt, me ei ela ju mitut elu, seega näeme maailma mitmekesisust teiste kogemuste kaudu. Seega laskem inimestel olla nagu nad on ja öelda, mida nad tahavad, mitte eeldada, et kõik käivad ühistes saabastes st mõtlevad ühtemoodi.
Teemaalgataja kiri mõjutab meid igatüht erinevalt, vastavalt meie enese kogetule. "tädi küsib" annab meile samuti näite ühest võimalikust maailmast, st kuidas teiste väljaöeldule võib reageerida. Inimesi on erinimelisi (s.o eriilmelisi).
Kui võin lisada siia enda esimese mõtte, mis mul tekkis, siis see oli, et: kuidasmoodi, et teemaalgataja "elu läheb mööda"? Su lapsed ongi Su elu, see on suur väärtus. Igaühele ei ole seda antud. Aga loomulikult saan ma aru, et tuleb vaadata asja teemaalgataja "sussidest", st ta soovib natuke rohkem ja ma saan temast aru. Inimene ei ela ainult leivast. See on arusaadav, on tunnetatav. Seesmine tung rohkemale... See on ühest küljest kaunis, teisalt kahju on veidi ka, sest me ei tea veel, kas püüelus päädib "happy end`iga" või mitte. Ning kolmandelt poolt ka tugev soov öelda "kõik saab veel korda". Omalt poolt võin vaid pakkuda, et rohkemat eluks annab vaimne elu, so õppimine (millegi õppimine rikastab inimest, annab seesmise veendumuse). Ise olen täheldanud, et teiste inimeste teenimine (arendamine) ülendab ka (enese silmis end vähemalt). Seega lastele millegi uue õpetamine, millegi juurde juhatamine teeks ka endale rõõmu (oleneb muidugi laste vanusest, suuremad lapsed ei taha enam vanematega koos "areneda"). Isiklikult tunnen tuge ja pidevat arenemist läbi joogamaailma (tugevneb füüsis ja ka vaimne pool). Aga see on nö usu küsimus. Paljudele inimestele on see lihtsalt võimlemine, teistele midagi enamat. Seega igaühele seda soovitada ei saa. Soovin igatahes edaspidiseks parimat. Edu!

Aitäh eelmise kirja eest. Väga hästi tabatud. Joogas käin muide mina ka. Aga lastega - noh, kui ma üksi jäin, olid nad väiksemad ning võtsidki kogu mu aja. Nüüd on nad suured, iseteadlikud ning vajavad mind aja mõttes järjest vähem. Seega jääb varasemaga võrreldes justkui iseenda ja oma elu üle mõtlemiseks aega üle.

kuus aastat üksi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Ja kõigele lisaks tundub, et täiesti ebaloogili
> sel moel on aastatega see n.ö latt kõrgemale läinu
> d. Aastaid tagasi sobis potentsiaalselt, noh, ma e
> i tea, igast kümnest poisist üks-kaks vähemalt. (P
> otentsiaalselt ses mõttes, et oleks vähemalt edasi
> suhtlemissoovi tekitanud), siis nüüd selliseid jus
> tkui polegi.

Ses mõttes huvitav, et mina täna just linnas vaatasin, et 3-st mehest 2 või no vähemalt 5-st 3 tundusid "nämmad"- selles mõttes, et kellel oli ilus naeratus, kellel lõbus pilk, kellel paistsid mehelikud käed, kellel oimukohtades mõnusalt halli. Kohe tuju tegi heaks, et tegelikult liikus palju selliseid huvitekitavaid mehi, kellega võiks suhelda ja andis lootust, et mõni neist on vast ka minu jaoks, kui peaksin end nüüd tõsiselt kokku võtma ja tutvumislainele sättima.

Mis vanuses mehi eelistad?

Kui see küsimus oli nüüd mulle, mitte "Suure tutiga linnavurlele", siis ilmselt endavanuseid, pluss-miinus mõningad aastat. Mitte, et üksikud näitajad oleksid nii kohutavalt olulised, aga lihtsalt usun pigem üldjoontes võrdsesse suhtesse.

Aga Stv-le: ma pole väitnud, et toredaid mehi pole. Aga need on kahjuks? õnneks? juba oma õnne ja armastuse leidnud.

Mina ei ole leidnud aga ma olen juba 52

kuus aastat üksi Kirjutas:
----------------------------------------------------->
> Aga Stv-le: ma pole väitnud, et toredaid mehi pole. Aga need on kahjuks? õnneks? juba oma õnne ja armast
> use leidnud.

Seda mõtlesingi, et meeldivaid mehi oli palju ja vast MÕNI neist on veel vaba ja tema jaoks ka mina huvipakkuv.

See, et osad neist on õnne ja armastuse leidnud, on samuti positiivne, sest kui keegi poleks oma õnne leidnud, oleks ka masendav ja ei annaks ka mulle erilist lootust.

Sulle soovin aga head tutvumist ja oma leidmist!

40nene naine endavanust ei leia. selline su ju maha jättis ja noorema võttis. sina pead nüüd ka mehe jaoks "noor" olema, omavanuse jaoks oled sa mutt.
vaata mehi alates 55.

Oh, need potentsiaalse mehe kriteeriumid pole nii fikseeritud. Tähtis, et oleks vaba mees ja huumorimeelega. No soovitav, et teeks ka tööd, mis talle rõõmu pakub ja vähemalt niipalju sisse toob, et ta ise ennast (ja juhul, kui tal neid on, siis ka oma lapsi) ülal peab. Need asjad peaksid küll võrdväärsed olema.

Aga ma ei ole nii meeleheitlik otsija ka, et ükskõik mis hinnaga, aga mees peab majas olema. Lihtsalt nukrus kipub teinekord peale, eriti õhtuti. Ja igatsus kellegagi oma argipäevi jagada.

Aga ega mul jah suurt usku sellesse leidmisse pole ka.

alustuseks lase oma vanast mehest lõplikult lahti, muidu ei saa uus tulla ju
mina ka ei tahaks kedagi, kel vana supp veel laual

jeeh, kausi servad juba kuivand sodi täis

Ja mida kauem üksi elatakse,seda korgemale nn."latt"kerkib.
Harjume üksi elamisega ja ei soovigi enam mingit tavalist oma ellu.Ja miks peakski.
Voi mis?

to kuus aastat üksi

Tahaks sulle miskit julgustavat öelda aga kohe äkki ei oskagi.Eks koerad jäävad ikka haukuma ... ... aga tegelt mõtlen, et olen kah omajagu üksi, üksi oma mõtetega ja ka momendil kodus üksi ... ... Oma üksioleku tunde alguses tutvusin siin Delfi naisteka kaudu ühe sümpaatse prouaga, kohtusime, aga sinnapaika see asi jäi ... Ootuses ja lootuses hoia ikka uks kuigipalju lahti, ka aken ;-) ... siis näed ja kuuled ja ka teised (mehed) näevad sind.
Soovin Sulle edu ja ... ikka pea püsti ...