Olen kuskil 3 kuud olnud koos ühe mehega. Meie suhe algas väga tormiliselt ja kirglikult. Veetsime palju aega ja pea igapäevaselt koos kas siis minu või tema juures. Vaatasime filme kaisus ja tema ainult hellitas, musitas ja silitas. Oli kodutöödes väga abivalmis ja ühesõnaga meil oli kõik liigagi hästi , et tõsi olla. Alati oli millestki rääkida ja kunagi ei tekkinud piinlikut vaikuse momenti. Kui mõlemad olime tööl, siis ka aeg ajalt soovisime teineteisele ilusat päeva jne.
Meeletust armumisest olenemata saime mõlemad aru, et oleme väga erinevad inimesed. Meil on erinevad mailmavaated ja kõik mis meeldib talle, ei meeldi mulle. Kaasaarvatud tema "sõbrannad" keda oli nii imelikult palju. Selgituseks ütles, et ta lihtsalt saab naistega läbi, aga ma ei pea paanitsema, sest kui ma talle ei meeldiks, siis ta lihtsalt ei oleks minuga koos.
Ühesõnaga, mingi hetk mul tõmbas kuuli nii kokku ja hirmust haiget saada ma lõpetasin smsi teel selle suhte ära. Soovisin, et läheksime oma teed edasi eraldi.
Aga ta ikka suht ülepäeviti kirjutas mulle, et kuidas läheb jne kuid siis mingi hetk see lõppes.
Mõned päevad tagasi ma nägin teda, kallistasime pikalt ja rääkisime paar sõna juttu ja issand kuidas ma kahetsesin, et ära lõpetasin selle suhte. Ma olen ikka nii ülepeakaela armunud. Iga päev, minut vaatan telefoni ja ootan, et ta mule uuesti kirjutaks. Olen ka ise mõelnud, et saadan smsi a la sisuga et tahaks sind näha või midagi sellist, aga siis see tunduks kuidagi nagu alla andmine või minu nn ego pihta käivat kui ta enam juhuslikult ei tunneks huvi minu vastu. Mida teie minu olukorras teeks? Kas unustaksite sellise inimese kes ise midagi ei ürita või teeksite ühe katse ise?