Tere!
Ma ei teagi, kuidas seda impulsiivselt ja spontaanset mōtet kirjeldada. Tegelikult tean küll. Lühidalt. Sain eile raha, astusin ühest kohviku slash poe uksest sisse, vaatasin suhtlevaid inimesi ja mōtlesin, et vōiks teise naisega kokku saada. Vōi mehega. Vahet pole, aga suhte tagamōtet pole kummagagi. Rääkida. Minu kulul natuke näksida, ja kui see probleem on, vōite maksta, aga mulle ausalt pole vahet. Vōib-olla mu egoistlik soov tahaks n-ö "korraldajana" plekkida, aga mōistan soove.
Jah, rääkida. Kohustusi pole. Edasisi kohustusi. Ei pea ühendust vōtma, eesmärk pole tegeliku sōbrasuhte loomine, tahaks rääkida, vahelduse mōttes. Enamjaolt kuulata vōib-olla. Vōin ka rääkida, kui vaja. Missiooni pole taga, suhelda vōiks. Vōiks ju? Minu tagasiside on enamasti vestluse nautimine, mōne mōtte ōhku viskamine kui see tuleb, awkward ei pea selline vaba vestlus kindlasti olema. Ma loodan ei ole. Pole hullu. Pole hullu. Saame kokku, räägime.
Sest teate mis? Olen käinud päris korduvalt GoWorkaBiti kaudu n-ö "haltuuradel" (meeldib seda sōna kasutada, olgu algne tähendus milline tahes) ja kogenud spontaanseid vestlusi inimestega, keda näen max 3 päeva, ja siis on nad haihtunud. Enamusi pole uuesti näinud. Aga see vestluse moment, see on isegi tööolukorras hää, vabal ajal muidugi kindlasti enam.
Ehk siis... jah. Minust. Olen poisipeaga, meigita neiu. 21-aastane, nagu pealkirjas mainitud. Enda arust päris lihtne, mis appeali puutub? Elan Tallinnas. Ja veelkord, ilma suhte loomise motiivita. Vōita üle-eelmise lōigu juurde tagasi minna.
Huvitun kultuurist... muusikast. Asjadest, mis midagi tähendavad, asjadest, mis täidavad vaba aega.
Ma arvan et äkki... postitaks keegi siia, et on huvitatud? Ja ütleks, kuhu ma saan numbri saata. Vōi e-maili vōi mis iganes. Pakkuge välja, kirjutage siia, ma kontrollin vastuseid mingi aja vältel. Kui on huvi ilmnenud. Et keegi tahaks suhelda. Mōni tore indiviid.
Kaunist jōuluaega, kallid kaaskodanikud.
Eesti elanik