Mina tean, mida naised tahavad:) Freud ei mõelnud välja, aga mina mõtlesin. Vaja on suurt, paksu, võimatult ülbet ja vastiku iseloomuga meest. Näited on meil kõigil nina all.

Haridus ja sport on ullikestele, kes elu ei mõista. Good luck with that;)

Pikkus pole enda teha, aga paksuks õgida suudab ennast igaüks. Pekki tuleb süüa, palju pekki.

Kuidas aga saada vastikuks ja ülbeks? See on tõeline pähkel, sest inimesed on enamasti head ja toredad.

Võibolla saaks ülbust ehitada nii, et püüda skoorida võimalikult palju naisi. Pirtsakus pole alguses vajalik. Leidub küllalt naisi, kes "annavad" praktiliselt kõigile, pealegi on ju olemas tasulised võimalused. Kui 100+ korda ära skoorida, siis vast oled juba ülbe küllalt.

Teisi mõtteid, teooriad? Kuidas saada ülbeks ja vastikuks?

see teooria on hoopis selline, et naised tahavad jõukaid mehi ja ärihaid ja maffiamehed on jõukad, samas, et pappi kokku ajada ei pruugi kõigile meeldida

Rahast ei ole mõtet rääkida, seda kahel põhjusel.

Esiteks ei piisa korralikuks rikastumiseks sellest, mis sa oled ja sellest, mis sa teed. Paras ports õnne on ka vaja. Seda, et iga suure varanduse taga on "lotovõit", ei taha tunnistada ei rikkad ega vaesed, aga nii see on.

Teiseks, ei maksa Hegeli kombel asju pea peale pöörata. Mitte rikkus ei tee ülbeks, vaid ülbus aitab rikastuda. Alustame ikka õigest otsast.

Seega jätame rahajutud ja mõtleme välja, kuidas järjekindlalt kaasinimesi oksele ajada, sest see on otsetee naise südamesse;)

Ei ole võimalik saada, ülbus peab tulema sinust enesest.

Selliseid sisimas ebakindlaid inimesi kes püüavad ülbed ja elukogenud välja näha, on kõik kohad täis. Nii mehi kui naisi.

Siiski üks võimalus on et vananedes muutud enesekindlamaks.

rikun su arvamuse, õnn ja lotovõit on humanitaaride õigustus oma laiskusele ja rumalusele

rikastumise alus on enamasti kõrge IQ ja tegevused selle saavutamiseks

kui oled suvaline jobu kel kaks kätt ja kusehais, siis naistele vastikuks muutumine neid ligi ei tõmba :)

kuidas saab keegi teada, mida naised tahavad, kui naised ise seda ei tea? mõningate üksikute kogemuste põhjal tehtud avastus ei ole tõsiseltvõetav.

tahad saada ülbeks? viska minema olemasolev emapaatiavõime, hülga südametunnistus ja lase oma südamel jäätuda. edasi on lihtne, trambi üle inimeste, nende tunnete ja naudi seda.

isiklikult arvan, et ülbed mehed on eemaletõukavad sitapead.

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.m

sellistel meestel on raha ja see tõmbab ligi

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.s

kas kohe võttis kopeerima?

pista banaan omale soolikasse ja ona sellega

olen hädas kuna toit ei seedu nii kiiresti kui vaja ja tekivad krooksud raskustunne,õhupuudus,vahelöögid...peale sööki,,kohe ..Proovin siis söetablette kas sellest võiks abi olla?

ps@iko

hull aktiveerus?

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.tt

kas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> hull aktiveerus?

Korra kuus, täiskuu ajal, see tavaliselt juhtub jah. Muul ajal on see äbarik veel talutav, aga täiskuu muudab ta pööraseks. :D
See on siin nii juba foorui algusaegadest saadik nii olnud. :)

jeee pärakasilm aktiveerus..irw

` Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> jeee pärakasilm aktiveerus..irw

Pärakasilm aktiveerub iga päev kella 16.30 paiku. Siis ta tuleb ja lamiseb terve foorumi täis. Tavaliselt teeb kolm postitust järjest, enamasti eri nimede alt, et poleks aru saada endaga vestlemisest. Äbarik on siin aga ööpäevaringselt. Teda võib rohkem ka olla, isegi pärakasilm on vahest äbarik. :D

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.,

Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.

Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.

„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.

„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.

„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.

„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.

„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.

„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.

„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.

„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“

„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.

„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.

„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.

„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“

„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“

„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“

„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.

„Ah nii!“ ütles Oblomov.

„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“

„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.

„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“

„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.

„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“

„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“

„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“

„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“

„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“

„Öelge!“

„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.

„Hea küll.“

„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.

„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“

„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“

„Missugust Dašenkat?“

„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“

„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“

„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“
laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Volkov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

„Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

„Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“

Ja ta kadus.

„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.

Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.

Sisse astus uus külaline.

See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.

„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“

„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“

„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“

„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“

Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.

„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“

Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.

„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“

„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“

„Mine ikka! Jumalukene! Tänavu peaks küll „krooni“ kätte saama; mõtlesin, esitatakse „eeskujuliku“ saamiseks, aga ma läksin ju teisele ametikohale: kaks aastat järgemööda ei saa…“

„Tule lõunale, joome ametikõrgenduse terviseks!“ ütles Oblomov.

„Ei saa, täna ma lähen abidirektori juurde lõunale. Neljapäevaks peab ametlik aruanne valmis olema — koletu töö! Kubermangude andmeid ei või usaldada. Tuleb endal kõik nimekirjad üle kontrollida. Foma Fomitš on hoolikas mees: tahab kõik ise teha. Täna pärast lõunat võtamegi siis selle asja käsile.“

„Kas tõesti pärast lõunat ka?“ küsis Oblomov uskmatult.

„Mis sina siis arvad? Oleks veel hästi, kui niipalju varem vabaks saaksin, et jõuaksin Jekaterinhofis ära käia… Jah, ma tulingi küsima: kas sa ei tahaks kaasa sõita? Ma tuleksin siis sinu poolt läbi…“

„Tervis on pisut hädine, ma ei saa!“ vastas Oblomov nägu krimpsutades. „Pealegi on mul palju tegemist… ei, mina küll ei saa.“

„Kahju!“ ütles Sudbinski. „Ilm on nii ilus. Mõtlesin täna just pisut hinge tagasi tõmmata.“

„Noh, ja mis teie pool ka uudist on?“ küsis Oblomov.

„Oi, nii mõndagi: kirja lõppu ei panda enam „Teie alandlikem teener“, vaid „kõige austusega“; teenistuslehti ei tule enam kahes eksemplaris esitada. Me saame kolm lauda juurde ja kaks kuberneri käsundusametnikku. Meie komisjon likvideeriti… Nii mõndagi!“

„Jah, ja mis teevad meie endised töökaaslased?“

„Esiotsa ei midagi erilist; Svinkin kaotas ametliku toimiku ära.“

„Tõesti? Mis direktor tegi?“ küsis Oblomov väriseval häälel. Vanade mälestuste mõjul tuli tal veel praegugi hirm peale.

„Käskis pühaderahad seni kinni pidada, kuni toimik üles leitakse. Toimik on tähtis: „Trahvirahad“. Direktor arvab,“ lisas Sudbinski peaaegu sosinal, „et ta kaotas… meelega.“

„Ei ole võimalik!“ ütles Oblomov.

„Ei, ei! See on asjatu arvamine,“ kinnitas Sudbinski iseteadvalt ja protežeerivalt. „Svinkin on tuulepea. Mõnikord arvutab sulle pagan teab mis summasid kokku, ajab kõik andmed segi. Ma olen temaga püstihädas. Aga midagi niisugust — seda pole põhjust temast arvata… Seda ta ei teeks, ei, ei! Küllap see toimik vedeleb kusagil; kunagi tuleb välja.“

„Ah siis nõnda, et sina muudkui rabeled!“ ütles Oblomov. „Teed tööd.“

„Kole, kole! Muidugi, Foma Fomitši taolise mehega koos on rõõm töötada: pühaderahast ta sind ilma ei jäta; isegi neid ei unusta, kes midagi ei tee. Kui aeg saab täis, esitab kohe „eeskujuliku“ saamiseks; neile, kellel uus auaste või rist pole veel välja teenitud, neile nõutab raha…“

„Palju sina saad?“

„Palju ikka: tuhat kakssada rubla palka, seitsesada viiskümmend eraldi söögiraha, kuussada korteriraha, üheksasada abiraha, viissada sõiduraha ja ligi tuhat pühaderaha.“

„Noo, pagan võtaks!“ ütles Oblomov asemelt üles karates. „On sul nii hea hääl või mis? Nagu itaalia laulja!“

„See pole veel midagi! Peresvetov saab näiteks lisapalka, aga tööd teeb vähem kui mina ja ei mõista mitte mõhkugi. Noh, muidugi, temal pole jälle nii head kuulsust. Minust peetakse väga lugu,“ ütles Sudbinski tagasihoidlikult silmi langetades. „Minister olla hiljuti minu kohta öelnud, et ma olen ministeeriumi ehe.“

„Tubli!“ ütles Oblomov. „Ainult see töö kella kaheksast kaheteistkümneni ja kaheteistkümnest viieni ja peale selle veel kodus — oi-oi-oi!“

Ta kõngutas pead.

„Aga mis ma muidu tegema hakkaksin, kui ma teenistuses ei käiks?“ küsis Sudbinski.

„Ükskõik mida! Loeksid, kirjutaksid…“ ütles Oblomov.

„Ega ma ju praegugi muud ei tee, kui loen ja kirjutan.“

„See on midagi muud; sa peaksid trükki andma…“

„Kõik ei saa ometi kirjanikud olla. Näiteks sina — sa ei kirjuta ju ka,“ vastas Sudbinski.

„Selle-eest on mul mõis pidada,“ vastas Oblomov ohates. „Ma teengi praegu plaani, mõtlen mitmeid uuendusi ette võtta. Näen ränka vaeva… Aga sina teed võõrast, ja mitte oma tööd.“

„Mis parata! Peab tegema, kui tahad raha saada. Suvel puhkan: Foma Fomitš lubas mulle mingi komandeeringu välja mõelda… siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…“

„Küll sumavad!“ ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.

„Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,“ selgitas Sudbinski.

„Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?“ küsis Oblomov osavõtlikult.

„Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.“

„Ei mäleta. On ta kena?“ küsis Oblomov.

„Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…“

Oblomov viivitas vastusega.

„Jah… hea küll… ainult et…“

„Tuleval nädalal,“ ütles Sudbinski.

„Jajah, tuleval nädalal,“ oli Oblomov rõõmuga nõus. „Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?“

„Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…“

„Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!“ ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.

„Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…“

„Miks mitte, kindlasti!“ ütles Oblomov. „Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?“

„Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.“

„Ta on tubli poiss ka!“ ütles Oblomov.

„On küll, on küll; ta on seda väärt.“

„Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,“ kiitis Oblomov.

„Ja väga abivalmis,“ lisas Sudbinski, „ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.“

„Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette — tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!“ kinnitas Oblomov.

„Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,“ ütles Sudbinski. „Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“

„Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!“

„Ei, see pole kõik!“ ütles Oblomov põlema süttides. „Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!“ sisistas ta peaaegu. „Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…“ ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. „Nad kujutavad varast ja langenud naist,“ jätkas ta siis, „aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!“

„Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…“

„Inimest — näidake mulle inimest!“ ütles Oblomov. „Ja armastage teda!“

„Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada — ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!“ läks ka Penkin ägedaks. „Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…“

„Kodanike hulgast välja tõugata?“ hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. „See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?“ lausa karjus ta välkuvi silmi.

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas nüüd Penkin omakorda.

Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.

Mõlemad süvenesid vaikusse.

„Mida te loete?“ küsis Penkin.

„Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.“

Jälle vaikus.

„Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…“ ütles Penkin.

Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.

„Ma saadan teile siis oma jutustuse?“

Oblomov noogutas nõus olles.

„Nüüd pean ma küll trükikotta minema!“ ütles Penkin. „Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…“

„Ei, ma pole päris terve,“ ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. „Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…“

„Ei, kogu toimetus lõunastab täna „Saint-George’is“, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!“

„Nägemiseni, Penkin!“

„Öösi kirjutada,“ mõtles Oblomov; „millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi — ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!“

Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…

„Aga külavanema kiri, ja korter?“ tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.

Kuid juba helistati jällegi.

„Mis pidupäev see mul täna õige on?“ ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.

Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.

Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.

Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.

Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.

Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.

Tal on oma kindel aastasissetulek — kolmesaja rubla ringis; peale selle teenib ta kusagil väikesel kohal, kus ta ka väikest palka saab: puudust ta ei kannata ja raha ta kelleltki laenama ei pea, kuid veel vähem tuleb kellelgi mõttesse tema käest laenama minna.

Teenistuskohal pole tal oma kindlat, alalist tööd, sest kaasteenijad ja ülemused pole kuidagi osanud tähele panna, mida ta paremini, mida halvemini teeb, et sellele vastavalt kindlaks määrata, milleks ta õieti sobiv on. Annad talle seda või teist teha, ikka teeb ta selle nõnda ära, et ülemus on alati kimbatuses, mida tema tööst arvata; vaatab, vaatab, loeb, loeb ja ütleb lõpuks: „Jätke siia, ma vaatan veel pärast… vist on kõik nii, nagu peab.“

Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.

Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: „Kuhu nüüd?“ Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. „Tulge parem minuga kaasa,“ ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, — ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.

Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.

See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.

Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme — Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: „Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.“

„Oo!“ ütles Oblomov tervituseks. „Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.“

„Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,“ ütles Aleksejev, „aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.“

„Kuhu siis?“

„Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.“

„Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?“

„Ovtšinin kutsub teid lõunale.“

„Hm! Lõunale…“ kordas Oblomov häält tõstmata.

„Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.“

„Ja mis seal siis tegema hakatakse?“

„Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.“

„Istuge korraks, mõtleme natuke…“ ütles Oblomov.

„Tõuske üles! Pange riidesse!“

„Oodake ometi: praegu on veel vara.“

„Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis — rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?“

„Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.“

„Siis peske!“

Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima — ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.

„Mis te mõtlete?“ küsis Aleksejev äkki.

„Mis on?“

„Ikka alles lamate?“

„Kas peab siis üles tõusma?“

„No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.“

„Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…“

„Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…“

„Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,“ ütles Oblomov laisalt.

„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“

„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“

Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.

„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Mis siis on?“

„Aga Jekaterinhof!…“

„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“

„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.

„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“

„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.

„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.

„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.

„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“

„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.

„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“

„Mis need siis on?“

„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“

„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“

„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“

„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.

„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.

„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.

„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“

„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“

„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“

„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“

„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“

„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“

Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.

„Miks sa kirja üles ei otsinud?“

„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“

„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.

„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.

„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“

Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.

„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.

Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.

„Armuline härra,“ luges Oblomov, „teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…“

Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:

„Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: „anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,“ ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: „kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!“ Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, — nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele. Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.

„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.

„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.

„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.

Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.

Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.

„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“

Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.

„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.a

Tänane täiskuu ilmselt mõjub äbarikule laastavalt, ei saa kohe ilma oblomovita elatud. Hea, et ta oma unistust pärakaseksist siia kuulutama pole tulnud.

Mis aga ülbusesse puutub, siis see on osaliselt geneetiline, osaliselt halb kasvatus. Ülbus ei tule aga kuskil eriti kasuks, küll aga maksab olla enesekindel ja ajada oma asja lõpuni. Enesekindlad inimesed on vabad, nad ei sõltu teistest ja teiste arvamusest.

kuni mind pumbati, keris sidi papi lehte edasi. ja muidu olen hästi vaba, erti vanade meestega. need ei jaksa ju.

Kuidas aga saada vastikuks ja ülbeks? See on tõeline pähkel, sest
inimesed on enamasti head ja toredad"

irw. Juba oled taoliste igiinglite keskel. Kes on lotiga ja ulub mugavuspagulastest, kes kotiga ja ilma kepita. 24/7. 10aastat juba. Irw

mina kui junn ja pärakamakaak olen hästu ylbe juba pidavelat 10 aastat.Mõnitan noori naisi, kes minuga tutvumast keelduvad.

miks ma mugavuspagulasena nyyd ulun?

Sidi vana pärakamkaak oli mu p.erse all. ma vähemlt kujutasin niimoodi ette ja ega see ei ole keelatud.

irw.

mina Alu pärakas küll ylbe ei ole. muudkui väljun tagauksest.

Ebareaalne kuidas mingi(d) kirvega tahutud s'tanikerdis(ed) produktiivsusega hiilgamast ei väsi.

mina Sid i pä`*rakas sisenen pä*rakusilma tagauksest.

Nimekaimud peksavad segast ja saavad sellest rahuldust.

Detsembri esimeses pooles avab Tallinna sadama piirkonnas oma uksed uus geiklubi ja lounge Patt.
Tallinna ööklubimaastikult pikemat aega puudunud (sarnase profiiliga menukas Angel pani uksed kinni aastal 2010 – toim.) trendikas meelelahutuskoht geidele ja nende sõpradele panustab eelkõige heale programmile ning laheda atmosfääriga peokoha loomisele, teatavad ööklubi eestvedajad.

"Patt on koht gay'dele, tabudeta mõtlevatele, uudishimulikele ja vaba meelega inimestele. Klubi hakkab lahti olema esimesel kuul reedeti ja laupäeviti, hiljem lisatakse ka neljapäev ja pühapäev," teatab peatselt uksed avav ööklubi.

Patu programm luuakse koostöös nii Eesti- kui ka välisartistidega ning nädalavahetuse peod jagatakse ära erinevaid muusikamaitseid ja sihthrühmi arvestades.

Patt mahutab keskmiselt 300 külastajat. Lisaks siseruumidele on klubil terrass vaatega sadamale ja vanalinnale.

no mina pirisen nüüd Alu kannikate vahel
kuna ei saa noori naisi ja noored naised vaid mõnitavad meid meelpäraste hellitusnimedega.

eks nüüd on noortel naistel kättemnaksu aeg kah.
sai neid paksudeks ja mkaakideks ja vaaladeks ja kullakaevuriteks ja lõualottideka kutsutud.

ja siis ma veel lamisen.