Mina küll ei soovitaks koerale uut kodu otsida.
Oman ka ise viimased kuu aega kutsikat - suurt ja aktiivset tõugu tegelast, kelle energiavaru minu omadest kordi suurem ja nii palju ma temaga mängida ilmselt ei jõuakski, kui tema tahaks (küll aga piisavalt, et koer oleks rõõmus ja õhtuks piisavalt väsinud). Mõnel korral tunnen tõesti, et tahaks koera kuhugi viia, või oleks lihtsam, kui teda poleks - samas järgmisel hetkel tunnen, et armastan teda väga ja läheksin temaga koos kasvõi maailma lõppu. Olen õppinud nautima haudvaikust - neid hetki, mil keegi ei kiuksu/haugu/piiksuta palli/kolista närimiskondiga. Mõnel hetkel olen nii väsinud, et iga heli käib otse peast läbi ja annaksin kõik, et saaks tunnikese magada.
Ma pole esimene ega viimane inimene, kel sellist asja esineb - nagu ei ole ka sina. Pärast pikka aega esimest kutsikat omades on kutsikastress täiesti tavaline. Kogesin seda ka eelmise koeraga ja see kestis paar kuud, enne kui koer kasvas suuremaks ja mõistlikumaks ning mina uue elukorraldusega ära harjusin.
Ma olen koerainimene, ent ma pole kutsikainimene (õppisin seda, omades eelmist kutsikat) - küll aga on minu praegune valitud tõug küllaltki haruldane, seega täiskasvanud ja näitusteks sobilikke isendeid Eestis ega ka lähiriikides müügiks ei ole - muidu oleksin otsustanud täiskasvanud koera kasuks. Olen teadlik, et selleks, et temast kasvaks just selline tore ja tark täiskasvanud koer, pean ma temaga tegelema ja ohverdama selle ajaperioodi jooksul piisavalt aega, raha ja närve, et aasta pärast saaks hakata nautima kümmet aastat toredat ja rahulikku kooselu. See ei ole lihtne ülesanne, kuid sellega tuleb hakkama saada ja pärast selle etapi üle elamist on koer armsam, kui eales varem ning oma töö vilju on alati hea nautida.
Ma soovitaks teemaalgatajale võimalusel võtta paar päeva või nädal kutsikast lihtsalt puhkust - saata koer maale või sõbranna juurde, siis on veidi aega ennast koguda ja välja puhata ja on jaksu jälle uuesti otsast alustada.