Juhtusin vaatama seda BBC dokumentaali sellest, kui haiged ja haprad võivad tõukoerad olla. Jah, sellest on palju räägitud, et kui tahad tervet koera, siis võta krants jne. Aga siiski, see film näitab konkreetselt ja üsna häirivalt, kui halb olukord ikka tegelikult on. Eks mullegi meeldivad teatud tõud ja neid on ilus vaadata, aga nende ilu taga paraku peitub tihtipeale õudne haigus. Hoiatan, et film võib mõnda häirida ja kurvastada, aga siiski soovitan vaadata. Seda enam, et asjatundjad võtavad sõna.

http://www.youtube.com/watch?v=j9jROjFPAis

ei julge vaadata, aga mis tõugudest jutt käib? tahaks teada, plaanis just koer võtta.

Peamine tõug on cavalier king Charles spanjel, kui ma ei eksi. Aga muu hulgas räägib neist tõugudest, kel on liiga lühikesed jalad, rippuv nahk, jala, selja, kolju jms probleemid. Ka räägib sellest, et paljud aretajad ignoreerivad probleeme ja paljundavad haigeid loomi (no jutt käib konkreetselt UK'st, aga eks too probleem oleka õlemailmne). Seal on lubatud ka lähisuguluskoeri omavahel paljundada. Seda räägitakse ka, et isegi vähem, kui 100 aastat aretamist, on koeratõugusid tohutult muutnud ebanormaalsuse poole.

koer seepärast, et peremeheta loomal on hoolitsejat vaja, mitte meelelahutuseks ja kõige vähem lastele ajutiseks mängukaaslaseks

no ei ole ikka nii, et võtan siis suvalise koera. tean täpselt millist pisikest koera pisikesse korterisse tahan ning ka välimus pole oluline. maa ilm on kodutuid koeri täis, ei jõua neid kõiki niikuinii kodustada. selle asemel võiksite oma energia suunata sellele, et harida inimesi mitte oma võetud loomi maha jätma. minust igatahes ei saa suvalise koera perenaist seetõttu, et koeral kodu pole.

See on väga kallutatud film, nagu kõik mis teleekraanile jõuab. Haigeid ja terveid on nii tõuga kui tõuta koerta hulgas, saab tuua näiteid nii tõuga kui tõuta koertest, kes elasid kõrge vanaduseni ja ei olnud kordagi haiged või kes sisuliselt elasid arsti juures. Tõukoertel on terviseuuringud, mis aitavad välistada haigete koerte aretusse sattumist, segaverelisi ei raatsita tihti arsti juurdegi viia - sureb maha, võtan uue. Kõike peab mõistusega võtma, mitte pimesi uskuma mida sisestada püütakse.

To phh: Selle jutu peale eeldan, et Sa ei vaadaunud filmi? Jutt oli ju konkreetne, ka statistikast, protsentidest räägiti. Ja eelkõige sellest, kuivõrd mutatsioonid ei lase neil koertel normaalset elu elada. Küll ei saa üks tõug normaalselt hingata, teine tõug ei suuda oma keha tillukeste jalgade otsas vedada, kolmas peab ülekuumenemise vältimises jää peal istuma jne jne. Ja ka see probleem, et mõned aretajad lasevad haiged loomad ka teadlikult paaritumisele. Kõigest seal räägib. Mulle tundub Su jutt hoopis väga üldine. Minu kogemused on näidanud, et segaverelised koerad ON tugevamad, seda enam, et segudel on esindatud kahe tõu parimad omadused. Mis seal salata, mulle väga meeldivad mõned tõud. Mõnda ihaldaksin ka endale, aga ma ei võta elu sees sellist tõugu, mis juba välimselt annab aimdust, kuivõrd raske sel loomal eksisteerida on. Ei võta ma SLK'd, kel puusadüsplaasiale suur tõenäosus (ka filmis rääkis neist), ei võta Pekingi paleekoera, kes võib lämbuda ega bokserit, kes on eriti vastutulelik vähile jne jne. On terveid tõugusid ka, jah, sellega olen nõus. Ja haigeid krantse. Ei vaidle vastu. Aga protsentuaalselt on tõukoerte seas ikka väga palju rohkem haigusi. Haigused haigusteks, krantsidel ei ole enamasti vähemalt ebanormaalselt lühikesed jalad, lotendav nahk, lame nägu ega moondunud kolp, mis neil olemise põrguks teeksid.

See film on vana ja ammu juba laineid löönud. Film räägib äärmuslikest juhtumitest, mis jah, on kõik olemas, kuid mis ei tähenda, et suurem osa koeri on sellised. Segaverelised koerad võivad olla tihti omavahel veresuguluses, sest maapiirkondades on koerte arv siiski limiteeritud nende eluaega, mille jooksul juhtub nii mõndagi, ei põlga ära ei poeg oma ema ega õde venda ega isa tütart. Segaverelised koerad kannavad ja kannatavad täpselt samamoodi geneetiliste haiguste all, kuid võibolla tõesti harvemini (sest geenibaas on laiem ja tõenäosus, et kaks vigast geeni kokku saavad, väiksem), samas võin ma päris kindlalt väita, et arsti juures käiakse tõukoertega (loe: investeeringuga) rohkem kui segaverelistega, mistõttu pole meil õrna aimugi, mis neil kõik küljes võib olla. Meil Eestis ei aretata koeri nii suurte numbritega, et siin oleks neil massiliselt eksisteerimisprobleeme. Selliste liialdatud välimusega koerte aretamine on siiski põhjustatud nõudlusest nende järele, kellegi ilumeele tõttu nad selliseks muutunud on. Ma ütlen veelkord - see film on ekstreemsustest, mis ei tähenda, et nüüd kõigi koertega täpselt nii ongi. Hea näide on shar peid, keda kõik tahavad näiteks tuua kui liigse naha käes piinlevaid loomi, keda peab aina puuderdada, kui aga võtta lahti tõustandard ja sealt lugeda, siis on voltide kohta kirjas, kus ja kui palju neid olla tohib. See, et keegi läks hulluks, kaotas igasuguse eetilisuse ja hakkas aretama õudust, et tähenda, et igal pool nii on. Protsentuaalselt on tõukoerad uuritumad, tahan mina öelda. Või annab sellele vastu vaielda? Mina ei ole nõus sellega, et mida ei tea, seda pole olemas. Ja ma ei räägi niisama, ma olen tõukoeranduses üle kümne aasta, nähtud ja kuuldud paljutki.

Keegi pole öelnudki, et kõik tõukoerad on haiged. Vastupidi, ma ütlesin, et on terveid tõuge, on terveid isendeid kõikide tõugude puhul ja on ka haigeid krantse. Ongi ekstreemsetest näidetest juttu, seepärast polegi vaja omale valida probleemset tõugu nagu su toodud näide sharpei või mõni muu, kes näitaks hästi hingata ei suuda vms. Seda tahan jällegi mina öelda. Pole keegi öelnud, et kõik koerad sellised on. Minu tutvusringonnas on just õudsaid asju juhtunud tõukoertega - küll düsplaasiad, epilepsiad, allergiad, südamehaigused ja muud säärased probleemid. Uuritud või mitte, need asjad tihtipeale avalduvad peale kutsika loovutamist. Protsentuaalselt võivad ju tõukoerad uuritumad olla, aga ma olen kindel, et nende uuringute tulemusel leitakse neilt ka palju enam haigusi kui leitaks krantsidelt. Ei ole jah õik tõud ebanormaalsed ja potentsiaalselt haiged; sellepärast ka teema pealkiri: "Enne, kui valite tõugu". Ehk siis, pole vaja võtta tõugu, millel on palju suurem tõenäosus probleemide esinemiseks (haigusest või tõuomadustest tulenevateks probleemideks)

Tegelikult ei ole päris nii must-valge, et ei ole vaja võtta sellist tõugu, millel on suur tõenäosus mingi haiguse avaldumiseks, seda tõenäosust saab siiski kõvasti vähemaks viia kui valida, kelle käest koer osta ja veenduda, et kõik vajalikud terviseuuringud on tehtud. Ja muidugi valmis olla, et VÕIB midagi avalduda. Kui mulle mingi tõug meeldib, võtan ma selle nagunii, lihtsalt viin ennast eelnevalt kogu vajaliku infoga kurssi. Ja siiski olen ma arvamusel, et vähesed räägivad igasugustest hirmsatest haigustest, mis puudutavad nende segaverelisi koeri. Vähesed ka ravivad neid. Tegelikust pildist ei ole meil aimugi ja ei saagi olla.

Küll oleks aretus maailmas lihtne ja Eesti oleks maailmas esireas.
Paneme ainult terved koerad kokku ja ühtki haiget enam ei sünni!Kahjuks sünnib ikka ja jälle ka tervetel vanematel haigeid järglasi.
Terviseuuringud on ju ainult kontroll osade haiguste suhtes konkreetsel koeral. Veel on mitmeid teisi haigusi, mida Eestis ei kontrollita ja need on palju hullemad! Välimiku ekstreemsused osadel tõugudel on tulnud kohtunike maitsest ja see on kujundanud tõu üha ekstreemsemaks.

tean peret, kus toodetakse bernhardiini kutsikaid. neid ei häiri, et suurem osa kutskaid ära sureb - ikka ja jälle tulevad sealt uued ja uued. Lisaks on isane koer ääretult tige ja on rünnanud inimesi -seega võib olla väga suur üllatus, kui vabrikust ostetud ninnu-nännu kutsikast kasvab väga tige koer.
Samas tean koeraksvatajat - kes otsib oma koerale paarlist üle euroopa, et kustikatel oleks paremad tõuomadused - seega sealt kennelist kindlasti vigast koera ei saa.
Meenub sõbranna puudel, kes jäi 8.a. pimedaks ja käisid tln Toometi kliinikus - selgus et pärilik haigus, silma veresooned kuivavad ära. koer elas sellest hoolimata kõrge eani, aga mõtlema pani see asi ikkagi.

lugesin, tundub, et phh on mingi aretaja:)
minu arust on küll nii, et inimesed on looduse kujundamisega liiale läinud. mingil hetkel surevad nagunii kõlbmatud isendid välja. tobe on see, et sünnivad enne seda lihtsalt piinlema siia ilma.

Olen eelmisega vägagi nõus - ka mu meelest on inimesed looduse kujundamisega liiale läinud. Nagu ka filmis öeldakse: inimesed mängivad jumalat. Haigustest enim härib mind ikkagi see, et suur osa tõugude tõuomadustest teevad koeral olemise lihtsalt raskeks. See on muud kui normaalne. Mulle tuli filmist üllatuseks see, et kui vähese aja jooksul on tõud muutunud niivõrd "halvemuse" poole. Ma arvan, et see peaks muutuma ja standardeid tuleks radikaalselt muuta silmas pidades enne kõike tõu tervist ja et koerad ei oles enam jõhkralt öeldes puudega või väärarenguga. Tõud võiksid olla vähemalt sellised, nagu nad pikka aega tagasi olid.

ja kas te tõsimeeli arvate, et kui panna 2,3 või enam tõukoera kokku (enamus eesti krantside sisu praegusel ajal) ning sündivad kutsikad ja nende kutsikad leiavad kodu krantsidena, siis on nad plaksti kohe terved?

Viimase jutu lugemise järel tekkis mu talupojamõistusel taas kord küsimus, et kas enne olid tõukoerad ja krantsid on siis neist arenenud? Et kõik need külades ringi lippavad murid on mõnede peente tõugude ristandid?
Ei usu, et plaksuga terved koerad kohe tulevad, aga äärmusesse aretatud asju võib säärane segamine ju leevendada küll (et näiteks kui mops ja whippet kokku panna, siis ei tohiks tulemus ju väga nöbininaline olla ning taksi ja dobermanni järeltulija ei pruugi seljahädade käes kannatada).
Ei kiida tõukoerte segaverelisi pesakondi muidugi heaks, aga kui ka teoretiseerida.

Mina valisin koera tervest tõust, tegin hulga eeltööd ära ja koeral ei ole mitte ühtegi tervisehäda olnud. Enne on olnud mitu krantsi ja üks haigem kui teine. Samas sõbra mastifil on pidevalt sada häda.

Põhimõtteliselt- krantse uuritakse vähem, seega ei saa siin mitte keegi mitte kuidagi öelda, et nad on tervemad, need andmed lihtsalt puuduvad. Toetudes oma bioloogiharidusele, pakun, et kõige haigem klass on - laadsed koerad. Tihti paaritatakse õdesid- vendi, emasid- poegi, ei mingisuguseid teriseuuringuid, peamine, et saaks odavalt ja kiiresti kutsikaid toota ja neid siis tõukoerte pähe maha müüa. Aus krants võib olla tervem, kui just tegemist ei ole väga väikese populatsiooniga kusagil metsakülas.

külade tervete krantside kohta on mul oma arvamus ja see sisaldab muuhulgas ka üsna lähedasi suguluspaaritusi. maapiirkondades võib neid nn tõelisi krantse rohkem olla kui linnalähedastes või linnapiirkondades, kuid ka seal on tõukoerte verd sees, sest ka ainult maal polnud krantsid vaid ka tõukoerad (jahikoerad näiteks).
taks ja dobermann pole parim näide, sest mõlemal tõul on seljaprobleemid ja kaks probleemset omadust kokku panna annab tulemuseks suurema tõenäosuse seljaprobleemideks, küll erinevate asjade poolt põhjustatud.

ehhehhee Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> lugesin, tundub, et phh on mingi aretaja:)
> minu


No näed siis, Delfis ei jää midagi saladuseks ;)
Mul on olnud üle kümne aasta ainult emased koerad ja ainult tõukoerad ja kutsikaid on olnud neil nii palju, et lugemine juba sassis. Tervelt 0 (loe: NULL)tükki. Ja täpselt sama palju sünnib neid juurde ka.

to phh: No aga siis sa polegi näinud aretuse pahupooli. Ma mõtlesin, et sa ikka aretaja poole pealt asju näed. Paljudel meist on / on olnud tõukoerad (ja ka krantsid ehk). Ega see siis kohe tähenda, et "nähtud ja kuuldud paljutki". Ma usun neid tüüpe seal filmis ja leian, et nad ei pasunda niisama.

Ahv, mul on olnud krantsid (kellest kõik pole olnud terved, lisaks iseloomuprobleemid) ja mul on praegu nii krantsid kui tõukoer. tõuaretusega ise ei tegele ja ei plaani ka, kuid töö tõttu näen nii tõukoeri, aretust ja selle tulemusi (need pole mitte alati halvad, kuid nn ekstreemsused ükskõik mis suunas pole kunagi head) ning näen krantse ja nende "raudset tervist". omaette klass on praeguses eestis muidugi tõupaberiteta loomad, kes pole ei ühte ega teist. millegipärast inimesed arvavad, et kui tõukoerad on nii haiged, siis pannes 2 tõukoera kokku, kuid jättes paberid tegemata, toimub imeväeline tervise paranemine. tegelikkus on aga see, et kui nt paberitega puudlitel olid silmahaigused praktiliselt kadunud (aretuseelne kontroll), siis paberiteta puudlite hulgas lokkasid pimedakstegevad silmahaigused. jälle tõukoerte aretajad süüdi või siiski pigem kerge raha jahtijad ja rumalad ostjad?

talupojale Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> külade tervete krantside kohta on mul oma arvamus
> ja see sisaldab muuhulgas ka üsna lähedasi sugulus
> paaritusi. maapiirkondades võib neid nn tõelisi kr
> antse rohkem olla kui linnalähedastes või linnapii
> rkondades, kuid ka seal on tõukoerte verd sees, se
> st ka ainult maal polnud krantsid vaid ka tõukoera
> d (jahikoerad näiteks).
> taks ja dobermann pole
> parim näide, sest mõlemal tõul on seljaprobleemid
> ja kaks probleemset omadust kokku panna annab tul
> emuseks suurema tõenäosuse seljaprobleemideks, kül
> l erinevate asjade poolt põhjustatud.

Ma ei väitnudki, et külakrantsid terved oleks, mul on sügavalt isiklik probleem, et kas enne oli muna või kana, ehk et kas krants või tõukoer. Eesti külades just. Ei meenu, et seal piirkonnas, kus mina kasvasin, oleks paari aastakümne vältel mõnd puhtatõulist koera olnud, aga ometi oli igas majas koer või paar ja nad olid ikka üsna erineva väljanägemisega.
Jah, taks ja dobermann ei olnud ehk parim näide, aga mõte oli ehk arusaadav? Uusi tõugusid on ju ka aretatud just sääraseid tõuge kokku pannes, kellest oleks loota, et teatud omadused võimeneks ja teised jälle taanduks; tõugude siseselt on ju vahel aktsepteeritud mõne paljude väga heade omadustega, kuid mitte väga heade terviseuuringutega koera paaritamine väga terve koeraga - ehk et mu mõte oli see, et niimoodi on ehk võimalik mõnest veast lahti saada. (Peaks vist rõhutama,et "mitte väga hea" ei tähenda haiget ja "on ehk võimalik" ei tähenda, et alati nii on.)
Olen seda meelt, et kõige hullem on teadlik "paberiteta puhtatõuliste" tootmine tõugudes, kus "nõudmine" parajasti on, kus ei tehta mingeid uuringuid ega mõelda kaugemale kui sinnamaani, et "mood" nõuab just säärase ja säärase väljanägemisega loomi ja "täitsa puhtatõulisi, olgugi paberiteta, sest me tahame ju sõpra" koeri ostetakse meelsasti.
(Kui sel nüüd tähtsust on, siis endal mul on olnud mõned krantsid, uuritud üsna põhjalikult, üks on igati terve, üks suri kasvaja tagajärjel, ühe ravi peale on kulutatud paari tõukoera raha, aga ükski ta hädadest pole tõestatult pärilik.)

eks kogemused olegi erinevad. minu kogemused jälle mitmest erinevast piirkonnast 20-30 aasta tagant näitavad, et külades olid mitmed tõukoerad ja sageli olid pesad ühe või teise isase nägu, kes parasjagu elas ja lahtiselt liikus. mis ei välista seda, et nn algupäraseid krantse polnud. samas tasuks mõelda ka sellele, et tõukoeri (just jahikoeri) oli ka mõisnike ajal ja ega needki külalitade paaritamise võimalusest ära öelnud.

Tõug on kokkuleppeline teatud tunnustega loomade kogum.
Vanasti oli eestis oma kohalik aretamata ja tõuraamatuta tõug, kellel olid sarnased omadused ja välimus. Nii nagu ka teistel aretamata põlistõugudel. Põlistõugude populatsioonid on sama terved kui krantsidki. Mul on seda vanust ka juba üksjagu ja minagi mäletan veel aega kus maal olid koerad enamikus sarnased ja sarnaste omadustega. Kahjuks jäi neid aina vähemaks ja praeguseks on nad sissetoodud tõugudega ära rikutud.
Inimeste lemmikuteks aretatud koerad, kes pärinevad suhteliselt kitsast esivanemate grupist, on aga kõik suhteliselt lähedalt sugulased ja võimenduvad kõik algisendite geneetilised puudujäägid. Lisaks on osa tõuge aretatud sellisteks, et nad ei saagi terved ja tugevad olla. Võtame või sellise kena ja tragi jahikoera nagu taks. Kuna ta keha on aretusega viidud proportsioonist välja ja selg on liiga pikk, siis selja hädad on alati kaasnev oht selle tõu puhul.
Nendest koertest pole vist mõtet rääkidagi, kes ongi aretatud vaid padjakoerteks.
See on inimeste mängimine loomadega oma lõbuks. Looma heaolu pole oluline. Nigu porgandit aretaks.

Kas selle "nn ehtsa ja algupärase krantsiga" mõeldakse siin seda koeratüüpi, kes elas Eesti aladel juba umbes 9000 a. e. Kr.? Või koeri, kelles ei domineeri ühegi teadaoleva tõu jooned?
Jah, eks neid tõukoeri on sisse toodud ja teadlikult või teadmatult verd segatud päris pikalt. Kahe- ja kolmekümnendail taheti ju aretada Eesti oma koeratõuge, karjakoer krantsi ja talukoer murit. Toodi välismaalt selle tarvis tõukoerigi, et soovitud omadusi võimendada, aga asi jäi sõja tõttu katki. Nii et raske öelda, kelle verd kelleski, kelle suguvõsa pole kümneid põlvi dokumenteeritud, leiduda võib.
Aga algse teemaga seda kõrvalekaldumist sidudes - see arhailine kohalik koer ega ka kunagised talukoerad polnud kindlasti mingi kummalise "moe ja maitse" järgi kujundatud (ja seda pole vist ka tänapäeval need tõud, keda töökoertena kasutatakse, välimiku ekstreemsused on saanud rohkem seltsikoertena peetavate -olgugi neil kunagi olnud ka praktiline otstarve- probleemiks?).

Niisiis, teemaalgatuse point, nagu ma aru sain, oli selles, et mõnede koerte tõuomase välimuse taga on tegelikult füsioloogiline probleem, mis on aretuse käigus tekkinud. No näiteks hingamisprobleemid lühininalistel koertel, liigesevaevused suurekasvulistel koerte, seljavaevused pikaseljalistel jne. Ma leian, et koera võtval inimesel on täielik õigus teada, mis on mõne tõu välimuse taga ja sellel ei ole mitte mingit pistmist krantsidega. Ma ei saa aru, miks iga kord kui tehakse juttu, et mõned tõud on julmalt öeldes ebarditeks aretatud, hakkab keegi halama kuidas krantse ei uurita. Kas seda mopsi, kelle ninavolt silma sarvkesta puruks hõõrub, peaks huvitama, et kuskil on mingi "uurimata" krants, kellel oli ka pärilik haigus ja kehv tervis?
Lisaks sellele mõelge nüüd kõik kui põhjalikult olete teie oma tõukoeri "uurinud." Minu koeral on tehtud kohustuslikud silmauuringid ja patellauuringud. Ehk siis teda on uuritud 2 tõuomase haiguse osas, ehk siis ma ei tea tema tervisest mitte kui midagi peale selle, et silmade ja patelladega on tal kõik korras. Mul on krants ka, teda ma ei ole lasnud "uurida" kuna ta on terve nagu purikas ja järglasi ta ei saa sest ta on kastreeritud.
See jutt tõukoerte terviseuuringutest on täielik nonsens. Keskmist tõukoera "uuritakse" täpselt nii palju kui aretusnõuetes ette nähtud. Kas kedagi peaks lohutama, et tema päriliku südamehaiguse kätte surnud koera liigesed olid täiesti terved aga kuna südamehaigusi sellel tõul ei pea uurima, siis on see väike viga jäänud tähelepanuta? Just sellise "elamuse" sai üks tuttav koeraomanik. Tema terveks tunnistatud koer (liigesed olid ju terved) juhtus olema haigetest liinidest ja selles liinis jääbki paljudel koertel süda lambist seisma. Kasvataja endal mingit süüd ei näe, sest tema koerad on kõik "uuritud."
See, et kuskil mingid krantsid suvaliselt paljunevad ja on ka võib-olla haiged ei vabanda mingil moel välja tõuaretajate tegevust koeratõugude solkimisel ja ebarditeks aretamisel.

Ahv Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to phh: No aga siis sa polegi näinud aretuse pahup
> ooli. Ma mõtlesin, et sa ikka aretaja poole pealt
> asju näed. Paljudel meist on / on olnud tõukoerad
> (ja ka krantsid ehk). Ega see siis kohe tähenda, e
> t "nähtud ja kuuldud paljutki". Ma usun neid tüüpe
> seal filmis ja leian, et nad ei pasunda niisama.

Sama siin nagu ka ühel teisel postitajal - oma töö tõttu puutun paljude erinevate koertega kokku (enamus neist dekoratiivsed) ja oma hobi tõttu samuti (näitused, tuttavad erinevate tõugude kasvatajad, tuttavad erinevat tõugu koerte omanikud) + foorumid. Miks ma peaksin oma jalgratast leiutama või ise kõik ämbrid läbi kolistama, kui ma saan õppida teiste tegudest?

Pauka Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> See
> jutt tõukoerte terviseuuringutest on täielik nons
> ens. Keskmist tõukoera "uuritakse" täpselt nii pal
> ju kui aretusnõuetes ette nähtud.

Kas krantse uuritakse niigi palju?

Kas su tuttav uuris tõugu lähemalt ka, kui ainult liigesed ja silmad? Kui mingil tõul on ainult kohustuslikud uuringud, kuid on teada, et tõus on ka muid probleeme, mille uurimine pole kohustuslik, siis normaalne kasvataja uurib oma aretuskoeri ka nende suhtes. Lisaks on kutsikaostja asi olla ka ise aktiivne ning uurida-küsida, mitte suu ammuli püha tõde kuulata. Ja üldiselt see laiema ringi haiguste sagedus mingis tõus pole ka salastatud top secret info, soovijad leiavad selle tänapäeva netiajastul üsna kergesti üles. Iseasi, et kuna erinevaid haiguseid erinevatel tõugudel on nii palju, kõikide haiguste päranduminegi pole selge, siis kas on mõtet uurida haigusi, mis esineb nt USA või Aasia koertel?

Aga mida see krantside uurimine sulle annaks ja mille suhtes krantsi uurida? See, et mingi mammi ei ole oma nässule kõikvõimalikke geeniuuringuid teinud, tähendab, et teistel on õigus koerad ebardlikeks aretada? Üks asi on see kui koeral on mingi terviserike või geneetiline haigus, teine asi on koerad nii ebaloomulikuks aretada, et neil on raske normaalselt funktsioneerida. Tõugude ebardilikuks aretamisel ei ole midagi pistmist krantside tervisega. See on sama nagu öelda, et ma võin teha mis tahan sest keegi kuskil vist teeb ka.