Ka minu kodus on kass, kes armastab näksata ja käpaga anda. Sain ta hoiukodust. Ja ta võõristas ikka mitu kuud. Ettevaatlike paideni jõudsime kuskil poole aasta pärast alles.
Tänaseks on see kass muutunud tõeliseks nurrmootoriks ja paide lunijaks, kuigi sülekiisuks ei ole siiani hakanud. Ilmselt selleks ta ei hakkagi. Kuid üks omadus on meie tavalisele triibikule jäänud: kui ta tunneb, et momendiseisuga on pai-isu täis, äsab käpaga või näksab hellalt. Kunagi jätsid need äsamised käele kriipimise jälgi, nüüd õnneks enam mitte.
Muud karistust mul sellise äsamise peale ei ole olnud, kui et olen näpu püsti tõstnud ja karmilt "ei" ütelnud. Ja siis kassiga rahulikult edasi rääkinud. Tundub, et ta saab väga hästi aru sellest "ei"-st. Ja see on talle ka oluline, et karmile "ei"-le ei järgne veel hullemat karistust, vaid lihtsalt rahulik rääkimine.
Kui seda hoiatust tähele panna ja paitamine otsekohe lõpetada, siis midagi hullu ei juhtugi. Ja käpad muutusid meie triibikul seda pehmemaks, mida rohkem meid usaldama hakati.
Selle oma kogemuse najal julgen ka toetada neid arvamusi, et see käpaga äsamine ja näksamine on praegu teie sfinksil rohkem märguandeks, et ta ei usalda neid paisid veel; talle on veel vaja aega uute inimestega ja kohaga harjumiseks.
Aga kui üks kass kahe nädalaga on teid siiski nii omaks tunnistanud, et muid probleeme ei ole, siis küllap juba mõne aja pärast saate tunda kõike head, mida üks kass oskab pakkuda. Pisut kannatust. Praegu ju võite talle pakkuda võimalust teiega muul moel tuttavaks saada: suletutid, nöörijupid ja muu säärane kraam on justkui kassidele loodud.