Tere!
Mure nimelt selles, et mõned nädalad tagasi tõime koju omale doni sfinksi. Olen väga kaua ja palju teinud eeltööd, kuid aastaid polnud kassi endale võtnud. Peres on ka 4 aastane laps, kes kohutavalt kardab KÕIKI loomi. Seepärast soovitati ja tundus olevat hea mõte võtta perre sfinks. On ta 3 aastane ning ostsime ta perest kus oli veel lapsi ja kasse. Pidi olema väga lastesõber ja igati tubli kass. Kodus harjus meiega väga kiiresti, kuid ei lase küüsi lõigata, pesta, iga asja peale tahab näksata. Pai tohib teha ainult siis, kui ise nurrudes juurde tuleb, muidu hammustab. Laps on kassiga isegi harjunud, kuid kass ründab teda. Täiesti kindel on, et laps ei ole seda kuidagi ära teeninud. Suurim kontakt loomaga on minu juuresolekul pai tegemine, ning sai samuti ka hammustada tänu millele kardab jälle kassi nii et läheb tast kaarega mööda.
Kuna oleme kassivõtu väga läbi mõelnud, ei taha temast ka nii kiiresti loobuda, kuigi lapsest hakkab kahju juba. :(
Mida teha??

milleks küll võtta omale selline jõletis, sandi iseloomuga pealegi. Normaalset kassi ei saand võtta ve?

ehh... tahtsin ka endale sülekiisùt aga sain tujuka tiigri, kes süles olla ei tahtnud ja hea kui üldse pai lasi teha. käed-jalad olid kassikriimustusi täis kui kass väike oli. aga see eest kui palju rõõmu olì siis, kui takorraks (umbes 30 sek) esimest ķorda sülle tuli. :) praegu on ta 9-aastane ja palju rahulikumaks muutunud. tuleb ilusti sülle nurruma ja pai tahtma ja üldse on vahva ja isekas tegelane. naljakas ka. seda on ta alati olnud. olen aastatega harjunud, et ta selline iseloomuga kass. nii et soovin teemaalgatajale kannatust. lootust on kõvasti, kuna ta juba mõne nädala möödudes nurrudes pai tahtma tuleb. :) küüsi on tal siis parem lõigata kui ta magab või lebotab niisama, siis ei viitsi ta vist eriti rabeleda ja küünte lõikamine läheb päris libedalt. :) ühesõnaga jõudu! :)

No kuulge, ta on ainult paar nädalat te juures ju olnud. Täiskasvanud kassi jaoks on keskkonnavahetus ikkagi suur stressiallikas ja kindlasti igatseb ta oma vana pere järele. Ma võtsin paar aastat tagasi omale varjupaigast umbes sama vana kassi, kes oli oma eelmises elus korralik kodukass olnud. Jummala nummi kass oli, varjupaigas ronis ise sülle ja oli üldse väga sõbralik. Aga koju tuues oli muidu suht sõbralik edasi ja tundus, et kohanes hästi, aga eriti ennast paitada ei lasknud. Otseselt ei hammustanud ega teinud haiget, aga käpaga, mille küüned õrnalt väljas, pani ikka tou ära. Ma ütleks, et üks kõva pool aastat võttis aega enne kui tal Stockholmi sündroom lõpuks välja kujunes ja nüüdseks on vist täitsa ära kiindunud juba, trügib pidevalt sülle:)

NN tavalist kassi ei võtnud me sp, et tuttavate pool ja maal pole ta tavalisele kassile julgenud paigi teha ning sfinksi võtsime just iseloomu pärast. Eks ootame siis edasi ja loodame, et laps saab hirmust üle ja kass samuti oma hammustamistest.

Tere! Ma arvan samuti, et andke ikka kassile rohkem aega Teie perega kohaneda. Hetkel vist veel võõrustab ja ei julge veel ligi lasta. Küll ajaga maha rahuneb. Võite proovida teda ka toiduga nö dresseerida. Nt kui kassile meeldivad konservid või näiteks kanaliha, siis las laps annab aegajalt kassile neid. Oluline on just see, et laps paneb toitu kaussi ja kass näeb seda. Siis ehk hakkab assotsieeruma last positiivsete emotsioonidega. See ei pruugi toimida, aga proovida ju võib. Samuti kui kass steriliseerida/kastreerida, siis on ka lootust, et iseloom muutub pehmemaks.

Hei! Kass on juba steriliseeritud. :)

Ka minu kodus on kass, kes armastab näksata ja käpaga anda. Sain ta hoiukodust. Ja ta võõristas ikka mitu kuud. Ettevaatlike paideni jõudsime kuskil poole aasta pärast alles.
Tänaseks on see kass muutunud tõeliseks nurrmootoriks ja paide lunijaks, kuigi sülekiisuks ei ole siiani hakanud. Ilmselt selleks ta ei hakkagi. Kuid üks omadus on meie tavalisele triibikule jäänud: kui ta tunneb, et momendiseisuga on pai-isu täis, äsab käpaga või näksab hellalt. Kunagi jätsid need äsamised käele kriipimise jälgi, nüüd õnneks enam mitte.
Muud karistust mul sellise äsamise peale ei ole olnud, kui et olen näpu püsti tõstnud ja karmilt "ei" ütelnud. Ja siis kassiga rahulikult edasi rääkinud. Tundub, et ta saab väga hästi aru sellest "ei"-st. Ja see on talle ka oluline, et karmile "ei"-le ei järgne veel hullemat karistust, vaid lihtsalt rahulik rääkimine.
Kui seda hoiatust tähele panna ja paitamine otsekohe lõpetada, siis midagi hullu ei juhtugi. Ja käpad muutusid meie triibikul seda pehmemaks, mida rohkem meid usaldama hakati.
Selle oma kogemuse najal julgen ka toetada neid arvamusi, et see käpaga äsamine ja näksamine on praegu teie sfinksil rohkem märguandeks, et ta ei usalda neid paisid veel; talle on veel vaja aega uute inimestega ja kohaga harjumiseks.
Aga kui üks kass kahe nädalaga on teid siiski nii omaks tunnistanud, et muid probleeme ei ole, siis küllap juba mõne aja pärast saate tunda kõike head, mida üks kass oskab pakkuda. Pisut kannatust. Praegu ju võite talle pakkuda võimalust teiega muul moel tuttavaks saada: suletutid, nöörijupid ja muu säärane kraam on justkui kassidele loodud.

vaadake Animal planeti pealt või internetist Jackson Galaxi saateid /My cat from Hell/ ja soovitusi.alguses kätega ärge üldse mängige vaid ainult spets mänguasjadega mis nööri otsas ja las seda teeb laps. Eespool oli nii palju häid soovitusi..Kindlasti tuleb lapse ja kassi vahel tugev side.Teie Sfinksil on stress, vaadake ,et tal oleks oma pesa kuhu ta saab varjuda ja ka kõrgustesse minemiseks spets alus või riiulid üleval pool teie päid.Seal tunneb kass ,end turvaliselt... jõudu igastahes see on suurepärane tõug

äkki see https://www.google.com/search?q=feliway aitaks? see on seinakontaktis töötav kassi "mul-on-hea-olla" feromoon, mille kohta võib positiivseid kogemusi lugeda. garantiid ei anna aga tõenäoline on, et aitab kohaneda. saab loomaarstilt või loomaapteegist (nt EMÜ omast).

pakun ka, et teie kass on stressis elukoha vahetuse tõttu. jälgige, et kassil oleks võimalik omaette olla, kui ta soovib. et ta saaks rahulikult ja segamatult magada. samuti tuleks jälgida, et laps kassiga väga õrnalt käituks ja õpetada last loomaga ümber käima. lapsed võivad vahel täiesti tahtmatult looma ehmatada, eriti siis, kui laps ei ole loomadega harjunud. seetõttu peaks lapsevanem ikka alati juures olema.

ja mina ei saa aru, miks peab kassi kohe pesema ja küüsi lõikuma hakkama? Tõtt öeldes ei saa ma kassi puhul üldse sellest küünte lõikumisest aru...

sfinkse ehk paljaid kasse peab pesema, kuna nende hooldus on teistsugune kui tavakassidel. sellise käitumise puhul võib olla, et tegu on koduvahetuse stressiga, kuid tekib paratamatult ka küsimus, et kui "harjunud" kass ikka tegelikult laste jms-ga oli...

Kasside iseloom ju erinev nagu inimestelgi. Mul näiteks on olnud kass, keda laps tassis mööda maja ringi nagu sülti, saba tilbendas mööda põrandat taga - tal oli jumala savi.

Nüüd on mul kass, kes ei usalda mitte kedagi peale minu, kähiseb kõigile teistele näkku, kähmab küüntega ja käib päevade viisi mingeid oma radu omi asju ajamas. Ja siis on veel kass, kes vist naljalt koduaiast kaugemale ei lähe, aga mingit pealesunnitud käperdamist ka ei kannata. Kui pai või kaissu tahab, siis tuleb ise.

Võta sa siis nüüd kinni, mis tüüp see sinu oma on. Ma arvan, et varu kannatust. Saage tuttavaks:)

Anna talle õlut alustassi peale, siis on tal tuju hea, ei tee kellelegi midagi :) :)

Ma saangi aru, et peab pesema, aga küsimus oli, et kas kohe, kui loom pole uue koduga harjudagi jõudnud?

kuidas teda enne pesti või küüsi lõigati:kas oli rahulik?Oma kogemusest niipalju,et kui päris pisikesest peast harjutada, siis on sujunud, kuid juba 5-6 kuustega on olnud keeruline

Muidugi peab kohe- ma ei saa ju lasta tal mustana ringi käia kui ma ta sellisena sain. Vähemalt sfinksidega kogenumad räägivad, et peab kord nädalas pesema teda. Ise ei ole nii tihti üritanudki, ainult siis, kui käega vastikult rasvane katsuda on. Küüned samuti vajasid kohe lõikamist kuid ikka on mööbli ära kraapinud. Kraapimis/ronimispuu ei huvita.. Kõrvu laseb õnneks ilusti puhastada, kuid saba mitte. Kõigi ja kõigega on nagu harjunud, kuid lapsega endiselt samad suhted.

kolme sfinksi omaniku arvamus:
(vaba tõlge, lühidalt)
Põhjused, miks m i t t e muretseda sfinksi:
Mõtle sfinksist nii, nagu mõtleksid imiku peale - ta on karvutu, roomab mööda maad, ei ole suuteline ise end puhastama ja tal on erivajadused.
Vannitamine vähemalt kord nädalas või su mööbel, vaibad ja linad on pruuniplekilised. Karvutu nahk vajab erilist hoolt.
Kõrvade puhastamine, vähemalt kord nädalas.
Küünte lõikamine, vähemalt kord nädalas.
Sfinks keeldub kodus üksi olemast.
Sfinks vajab väga sooja tuba.
Sfinks ei talu päikesepaistet.

Muret ja toimetamist tunduvalt rohkem, kui kasukakandjast kassiga?
Edu igal juhul, sfinksid on imekaunid!