LOOMADE HOIUPAIGAS SANDISTUNUD ROBI VÕITLEB OMA ELU EEST…
Me tõesti lootsime ja soovisime, et üks kord õnnestuks meil Hoiupaigast päästetud loom anda terve ja rõõmsana uuele kodule üle. Et üks kord oleks teisiti. Et ei kaasneks nädalatepikkust mure, võtlust ja üüratuid kliinikuarveid.
Kahjuks läks täpselt nii, nagu läheb alati.
Alustame loo algusest.
Robi on noor, kõigest 8-kuune kassipoiss, kes elas koos 11-ne teise kassiga sadama territooriumil. Neil oli toitja, kes täpselt teab loomade sündimise kuupäevi, nende iseloomusid ja toidueelistusi.
Kuna sadama territoorium ei ole kahtlemata nurrikutele mingi õige elukoht, alustasid kaks kassidega tegelevat MTÜ’d sealt kasside päästmisega ja oma hoole alla võtmisega. Mitu Robi õde ja venda on tänaseks Pesaleidja ja Kassid KODU Ootamas hoole all, kuid kahjuks sekkus kogu päästeoperatsiooni Loomade Hoiupaiga karvane käsi. Ja sealt sai alguse Robi piinarikas võtlus. Võtlus ellujäämise nimel.
Robi, kellest siin albumis olevad õuepildid on tehtud vaid loetud päevad enne Hoiupaika sattumist, oli terve ja krapsakas, noor ja jõuline väike kass. Tema pärast tundsid muret mitmed inimesed, kes soovisid teda Hoiupaigast välja osta. See ei õnnestunud ja nagu ikka – toodi põhjuseks, et kass on haige ja metsik. Toosama kass, kes veel paar päeva enne lasi endale õues pai teha, silmad ootusärevalt säramas oma toitjat nähes.
Kui üks Robi õdedest pandi Hoiupaigas 13-ndal päeval magama, olime kindlad, et meil ei õnnestu ka Robit päästa.
Imekombel väljastati 14’dal hoiupäeval Robi eraisikule.
Loomakliinikus selgus, et Robil on tugev veetustumine, ehk vedelikupuudus. Tema maksanäitajad olid eluohtlikult kõrged, herpesviirus, mistõttu Robi hingamisteed olid ummistunud ning kass ei söönud iseseisvalt. Röntgen avastas ka vedeliku rindkeres ning esialgu kahtlustasid veterinaarid kopsuturset, mis on paljudel juhtudel fataalne.
Robi pandi tilgutite alla, järgnesid uuringud ja analüüsid ning agressiivne antibiootikumiravi. Robit sundtoideti, sest ise ta süüa ei suutnud.
See lugu on üks sadadest ja tuhandetest kassidest, kes igal aastal Hoiupaigas oma lõpu leiavad. See lugu räägib tervetest tänavaloomadest, kes suletud uste taga sandistuvad, haigestuvad, surevad.
Taaskord kerkivad kümned küsimused, miks ja kui kaua see nii veel on.
Miks peale igat pretensiooni midagi ei muutu?
Miks VTA fikseerib olukorra, et loomadel on toidukauss ees ja katus peakohal – seega on kõik korras? Vaatamata sellele, et terved loomad haigestuvad surmavatesse viirustesse, ilma abi saamata?
Et Hoiupaiga karantiinitingimused on nii stressitekitavad, et loomad lakkavad söömast?
Miks linn on lubanud ehitada uue varjupaiga, kuid seda lubadust ei täida?
Miks aastast aastasse on loomade püüdmise statistika sama – püütakse ca 2200 kassi ja neist ca 1850 hukatakse. Need numbrid on Tallinna numbrid, Hoiupaik teenindab lisaks veel 30 lähivalda – ehk siis võime vaid oletada, kuipalju hingesid igapäevaselt seal majas oma eluga hüvasti jätavad.
Kui aastaid pole statistika muutunud, siis miks ei muudeta süsteemi?
Miks ei tegeleta ennetustööga, vaid ainult tagajärgedega – tapmise näol?
Need küsimused ei too tagasi neid, kes on vikerkaaresillal. Lihtsalt – meie kõik, maksumaksjad – osaleme selles tegevuses.
Tagasitulles Robi juurde, palusime veterinaaride seisukohta, millest on kassil selline diagnoos, noorel loomal sellised maksanäitajad? Raske öelda, põhjuseid võib olla mitmeid – kas see, et kass on olnud näljas või hoopis see, et ta on stressi tõttu lakanud söömast ja end ise näljutanud. Või on ta saanud raske viiruse, mis halvab looma siseelundid ning viib ta eluohtlikkusse seisu.
Robi sai päästetud ja tema lugu on lihtsalt üks nendest tuhandetest, mida saame teile rääkida. Väikestel MTÜ’del ei ole paraku võimalik Hoiupaigast loomi igapäevaselt päästa, sest Robi raviarved on tänaseks väga, väga suured. Selliseid juhtumeid igapäevaselt rahastada meil võimalik ei ole. Aga ehk muudab just Robi lugu seda maailma natukenegi mõtlikumaks.. ja äkki ka paremaks.
Tänaseks on Robi olnud tilgutite all kolm nädalat.
Ta jääb ellu, aga tema tervenemise tee saab olema veel väga pikk.
Meie loodame. Koos Robiga ja kõikide nendega, kes oma elu eest võitlevad.