Tead, mõistan sind...
Võtsime perega ka hiljuti koera. Minul ja mehel on alati koerad olnud ja mu hing karjus selle järele. Või ma vähemalt uskusin nii.
Ja reaalsus oli muidugi roppraske alguses. See pole mu esimene kutsikaiga aga eelmisest oli juba 18a möödas ja no ma olin väga optimistlik ikka koera otsides :)
Beebiga tulevad sulle veel inimesed appi ja annavad sulle puhkust ja puha, aga kutsikas oma krutskitega on nunnu vaadata ja patsutada aga abikätt väikese huligaani hoidmiseks ei pakkunud keegi.
Imikuga oli KORDADES kergem elu :D
Ma muudkui kordasin, et see saab peagi mööda...öised pissirallid, lõputu koristamine, kahjustuste likvideerimine (4 elukuust võtsime kasutusele puuri, mis natuke leevendas asja)
Ja nüüd, oleme me uue alguse lävepakul- puberteet. Kodused sigadused on olematud aga nii, kui maailm ukse taga avaneb on vaiksest ja vagurast koerast kohati täiesti allumatu mürsik saanud... ja kogu suguvõsa on võtnud vaevaks kraaksuda, kuhu siis kuulekaks koolitatud koer on kadunud ja blablabla...
Ma olen kohati nii kohutavalt väsinud ja tüdinenud, korduvalt isekeskis kahetsenud seda koeravõttu aga samas on ikka veel olemas kirkamad hetked ja ma tean, et ta on mulle kallis ja kõik see jama möödub ja ma tegelikult ei annaks teda mingi hinna eest ära. Lapsed jumaldavad teda. Lihtsalt praegu on kogu igapäevakoormus koos segase koeraga minu kukil ja ma olen nii neetult väsinud sellest.....
Ojaaa.... meie koeral on ka lõhn, aga mina seda enam ei tunne. Aga tundsin ja see ärritas mind samuti. Ema ja ämm ei jäta kunagi kasutamata võimalust ära märkida, milline loomahais mul majas nüüdsest on ja kas koer ei võiks ikkagi õueloomaks olla.
Ma ei oskagi muud kosta, et midagi ju oli, mis pani teid looma võtma? Leidke see midagi üles.
Kui ainus vastumeelsus on lõhn, siis küll te sellega harjute :)
Kui koer on üksi olles kohutav aktivist võtke kasutusele puur. Ma poleks elus arvanud, et ma midagi sellist oma majapidamisse võtan aga nüüd ma vaatan seda kui õnnistust. Võtab küll teine pool ruumist(meil XXXL suurus) aga sellise sihitult pissimise, pisipahanduste jms vastu aitas koheselt.
mina tõin oma koera kesk- euroopast, see on kodvabariigis vähelevinud ja jube aktiivne tõug. Häbiga tunnistan, et ülehindasin ennast aga ma tahan hakkama saada, ma ei taha oma koerast loobuda. Olen otsinud endale mõnda inimest appi aga teen seda ilmselt nii tagasihoidlikult (suure sõimu kartuses, et mis võtsid koera :)), et keegi ei võta vedu.
Ahjaa...minu keskne mure polegi täna enam hais ega liiv toas, vaid karv! Mul on ta aluskarvata lühikarvaline aga need nõelteravad karvad ei suvatse kuidagi eralduda. Ma uskusin, et oleme juba nö beebikarvalt täismehe karvale üle kolinud, kui koer järsku lapiliseks muutus ja põrandaid pühkides lisaks liivahunnikule ka hulka karvu leidus...Tundub lohutav? :)
Pikk jutt on teadagi, mis jutt...
Kui vana koer on?