Kui emane ei lase ligi, siis ei ole järelikult õige aeg. Jooksuaja kestvus ja kulg võib individuaalselt olla väga suurte kõikumistega ja mitte alluda mingitele arvestuslikele keskmistele, pluss kõikumisi võib olla indiviiditi ka eri jooksuaegadel - ei ole nii, et eelmisel jooksuajal oli nii ja kõikidel järgnevatel on samamoodi.
Üks võimalustest on kasutada veterinaaride abi ja lasta võtta tupeproov tsütoloogiliseks uuringuks. Mikroskoobi all proovi uurides saab umbes-täpselt õiget paaritusaega ennustada. See on ka umbes, aga ikkagi täpsem kui kesmise aja arvutamine. Proove tuleks võtta mitu korda ja alates siis jooksuaja 7.-8. päevast.
Koerakasvatajad kasutavad samuti võimalust mõõta vereprooviga progesterooni sisaldust. Selle variandi puhul peab samuti eelnevalt tegema tsütoloogilisi uuringuid tupeproovist, et hinnata, millals võiks alustada vereproovidega. Progesterooni taseme mõõtmisega tehakse kindlaks ovulatsiooni aeg. Kuna see on küllatki kallis lõbu, siis võetakse ette tavaliselt siis, kui on paarituseks on vaja kuhugi kaugemale sõita või on emasel ovulatsiooniaeg väga lühike.
Rahvajuttude juurde tagasi pöördudes, siis võiks jälgida tupeeritiste värvi, seda saab teha vatitampooni abil. Jooksuaja alguses on eritised tumedamat värvi ning paarituseks sobiva aja saabumisel muutuvad need heleroosaks. Aga see on ka väga umbes arvestamine. Üks võimalusi on samuti kasutada "kontrollisast" - isased, keda aretuses palju kasutatakse (reeglina elavad sellised kasvatajate juures ja paaritavad regulaarselt) on sedavõrd kogenud, et nii öelda reageerivad ovuleeriva emase peale ja veel niikaugele mittejõudnud emased neile huvi ei paku, sest nad teavad, et pole õige aeg.
Kui ollakse kogenematu koeraomanik, siis oleks mõistlik kasutada instruktorit. Ametlikult selleks õppida ei saa, kuid kogenud kasvatajad, kes on pikemat aega aretusisaseid pidanud, võivad nõustada, millal koerad lahku viia, kas vahepeal süüa anda või mida veel ette võtta annaks, kui paaritus ei suju. Seal on omad nüansid.
Kinni ei ole mõtet koeri hoida. Kui emane on nii agressiivne, et muudmoodi kui suukorvis ja teda kinnihoides ei ole paaritus võimalik, siis on põhjust tõsiselt järele mõelda, kas sellisele koerale on ikka järglasi vaja. Vahel juhtub, et koertel omavahel lihtsalt ei klapi, siis tuleks mõni muu isane valida. Tüüpiline põhjus, miks emane ei lase ligi, on tavaliselt siiski see, et on liiga vara või liiga hilja. Paarituseks valmis emane ei aja isast minema ning kui aeg on õige, siis normaaljuhul isane ei tüdi ka enne, kui on saanud "krõpsu" ära teha.