Mul pole väikeste koertega kogemusi, ja üldse puuduvad kogemused, kas inimene saab kuidagi paaritumisele kaasa aidata? Tulin just oma 2,5 aastase terjeriga kena koeraprintsi juurest... Indlemise päev peaks õige olema (veritsemise algusest 10.- 11. päev), aga preili ei lase ligi! Niikaua, kuni lihtsalt eputamine ja mängimine käis, oli rahul, aga niipea, kui (kogemustega) prints selga hüpata püüdis, näidati hambaid. Lõpuks isane tüdines ja jalutas kaugemale. Lubasime küll, et homme läheme proovime uuesti, aga...
Siit küsimus: kas on mõni tarkus või "nipp", kuidas ma kaasa aidata saaksin? Koera kõvasti kinni hoida ju ei saa, siis oleks see vägistamine?

hoida koera alustuseks kinni ja ise mudida väikse sõrmega sealt tagantpoolt nii kaua kuni preilil mõnus hakkab ja siis alles prints selga lasta

ei tunne hästi koerte anatoomiat, siit küsimus: kas siis loomadel (sh koertel) ka kõdisti (või midagi sellelaadset) olemas on?? mõtlesin, et emasloomad lihtsalt indlevad, kui nende organism teatab, et on parim aeg tiinestumiseks, ning lasevad enamvähem meeldiva isase kohe ligi? (muidugi, paljudel lindudel ja muudel on looduses pulmamängud, pulmatantsud jne, aga ka siis valib emane tugevaima isase välja ja paaritub sellega).

Sa debiilikust värd aru ei saa et planeedil on juba piisavalt penisid keda keegi ei taha?

Jälk roojane penipaaritaja

Et sa raibe põrgus põleksid raisk

KES palus "aidata" ? Nagu mõni kommunist Rajevskaja! :(
Kurat , isegi loomadel ei lasta siin Onaanias rahus ja oma äranägemise järgi keppi ka teha!

aga koerapojad toovad leiva lauale juuuuu, kuidas te aru ei saa.
meie trepikojas ka üks koerakasvataja, kes jalutab oma koerakarja, küll kolme, küll neljakaupa ja vahel kõiki korraga. ma aru ei saa, miks peaks see koer aina poegima? on kohustus väää?
või saab see koerapaaritaja ise orgasmi, kui kõrvalt vahib?

Kui aeg on õige ja koer normaalsete instinktidega ja pakutav paariline sobib (vot vahel on ka koertel nii, et ei kõlba igaüks), siis ei ole mingit nippi vaja. Õige aeg on koertel erinev, kellel alguses, kellel lõpus, kellel keskel, mingit täpselt reeglit ei ole. Kes tahab kindel olla, teeb kliinikus progesteroonitesti.

Teemaalgataja kui perverdist loomapiinaja arvele võtta!

Ma vabandan sügavalt, et siia foorumisse nõu küsima tulin. Õetütar hoiatas, et foorumites käivad sellised imelikud ja tigedad inimesed. Kindlasti on võimatu teile midagi selgitada, teile, kes mind, 50 aastast naist ilge sõimuga üle kallasite.

Siiski - juba vanad kreeklased ütlesid, et kuulake ära ka teine pool, niisiis: 1. mu koer on 3,5 aastane (mitte 2,5, see oli näpuviga enne) ja pole kordagi elus poeginud. Pärast laste laialilendu on ta mul olnud tore seltsiline, kes distsiplineerib mind, et iga päev on vaja 3 korda päevas kõndida ja joosta, palli taga ajada ja rõõmus olla! Nüüd pakkus tuttav, kel on pisike isane koer (tõukoer, mitte krants), et peaksin oma Maarel ka vähemalt korra elus laskma emarõõme maitsta. Ja kuna olen terve ja tugev, siis elan nagunii oma koerakese üle (koerte eluiga on teatavasti 10-12 aastat)... seepärast oli kõik ette planeeritud: ühe emase jätaksin omale, Maarele seltsiliseks ja endale muidugi ka. Kaks koera on ikka kaks koera!

Teiseks: kui ma tegeleksin lihtsalt koerte paaritamisega ja müügiga (???!!!!!), oleks mul ju kõik "nõksud" selged ja ma ei peaks kusagilt foorumist nõu küsima.

Kolmandaks: mul on oma maja ja aed, ma pole iialgi ühtegi trepikojanaabrit seganud.

Neljandaks: ülejäänud kutsikad planeerisin kinkida õetütardele, kes oma vastses maakodus 3 väikse sõbrakese üle õnnelikud oleksid. Ja ka ülejäänutele, kui neid üle 4 sünniks, on ka tahtja olemas (aga väikestel koertel sünnib tavaliselt 3-4 kutsikat).

Aitäh teile, et mu laupäeva ära rikkusite. Olen küll püüdnud seda Delfit vältida, aga näe, mis nüüd oma rumala lihtsameelsusega tegin... Olge õnnelikud oma tigeduses ja sapis... mina pole kättemaksja tüüp, sest usun, et õela õuel õnn ei naerata ja igaüks saab kord oma tasu.

ära kurvasta. ma olen siin palju kordi ikka sihukese lataka saanud, et parem ei räägi.
algul, kui ma siin esmakordselt nõu küsisin, sain palju hullemini, kui sina praegu. ma loll panin oma tel nr ka veel juurde ja siis mõnitati ikka nii, et tuttavad küsisid, kas jään ellu.
nüüdseks olen karastunud, enam ei lähe rööpast välja iga räuskamise peale. aga kogu see sopp, mis siin lainetab, ajab haigeks kohe kindlasti.

samas paneb muretsema meie rahva vaimne tervis. mis ikkagi toimub ja miks ollakse sellised?
milles on põhjus?
ma ei usu, et need inimesed halvad on, ma arvan, et neil on liiga raske, nad on paigast ära ning õnnetud.

soovin kõigile head, soovin armastust ja lootust...
hoidkem ennast ja hoidkem oma kaaslasi...

Tead, tegelikult on enamusel enda sõnul kutsikatele ja kassipoegadele tahtjad olemas. Kui need ükskord sündinud on, siis ... siis jagatakse neid Fb.s ja igal pool mujal. Ja kunagi ei maksa kellelegi koera/kassi anda, kes võtab mõttega, et "no ma ju võin võtta". Koer/kass peab olema oodatud ja soovitud. Ja ei maksa ka kindel olla, et kutsikaid 2-3-4 sünnib, mu tuttaval chihuahua kasvatajal on ka 7 ja 9 kutsikat pesas olnud. Muidugi jah, see on üsna haruldane, aga murphy ei maga.

Aitäh kahele viimasele postitajale, eriti Saana´le lohutuse eest! Ma lihtsalt ei teadnud, et mõned täiskasvanud isendid NII räigelt võõrast naisterahvast sõimata võivad...Tõsi, ma käin tööl ja mul on palju huvialasid, sh koerakesega tegelemine, jooksmine, mängimine, talle trikkide õpetamine... seega ma käin Delfis haruharva. Mõtlesin, et need foorumid siin (noh, vähemalt aiandusfoorum, tervisefoorum, lemmikloomad...) on NÕU küsimiseks vastavatel teemadel. Selle asemel nutsin kogu öö ja täna ei läinudki oma Maarekesega nö korduskatset tegema. Kui Maare kord vananeb ja sureb, eks ma siis ostan omale uue koera. Kena pühapäeva kõigile!!

Siinsete postituste pärast oma tuju rikkuda on rumalus. Kui üldse nutta, siis nende õnnetute hingede pärast, kes muidu elatud ei saa kui teisi sõimates ja solvates. Tänapäeval on vaba interneti juurdepääs ka igas hooldekodus ja natuke madalama intellektiga inimestele mõeldud keskustes. Sellega tuleb arvestada ka delfi foorumit külastades :)

Näit Tervisefoorum ongi kõige kohutavam lugeda! Selle asemel, et nagu normaalne ja tõepoolest ligimesearmastaja soovitada haigetel pöörduda ARSTI juurde võib siin ikka sihukesi õudusi lugeda, et juuksekarvad püsti ajab ja kindel võid olla, et kui enne sant polnud, siis nüüd garanteeritud ja enesetapjad saavad ka rahus teise ilma minna.
Suhkrut ja mett teile silma, operatsioonid ära jätta, retseptirohud prügikasti ja jaksu klahviklõbistamisel!

Kui emane ei lase ligi, siis ei ole järelikult õige aeg. Jooksuaja kestvus ja kulg võib individuaalselt olla väga suurte kõikumistega ja mitte alluda mingitele arvestuslikele keskmistele, pluss kõikumisi võib olla indiviiditi ka eri jooksuaegadel - ei ole nii, et eelmisel jooksuajal oli nii ja kõikidel järgnevatel on samamoodi.

Üks võimalustest on kasutada veterinaaride abi ja lasta võtta tupeproov tsütoloogiliseks uuringuks. Mikroskoobi all proovi uurides saab umbes-täpselt õiget paaritusaega ennustada. See on ka umbes, aga ikkagi täpsem kui kesmise aja arvutamine. Proove tuleks võtta mitu korda ja alates siis jooksuaja 7.-8. päevast.

Koerakasvatajad kasutavad samuti võimalust mõõta vereprooviga progesterooni sisaldust. Selle variandi puhul peab samuti eelnevalt tegema tsütoloogilisi uuringuid tupeproovist, et hinnata, millals võiks alustada vereproovidega. Progesterooni taseme mõõtmisega tehakse kindlaks ovulatsiooni aeg. Kuna see on küllatki kallis lõbu, siis võetakse ette tavaliselt siis, kui on paarituseks on vaja kuhugi kaugemale sõita või on emasel ovulatsiooniaeg väga lühike.

Rahvajuttude juurde tagasi pöördudes, siis võiks jälgida tupeeritiste värvi, seda saab teha vatitampooni abil. Jooksuaja alguses on eritised tumedamat värvi ning paarituseks sobiva aja saabumisel muutuvad need heleroosaks. Aga see on ka väga umbes arvestamine. Üks võimalusi on samuti kasutada "kontrollisast" - isased, keda aretuses palju kasutatakse (reeglina elavad sellised kasvatajate juures ja paaritavad regulaarselt) on sedavõrd kogenud, et nii öelda reageerivad ovuleeriva emase peale ja veel niikaugele mittejõudnud emased neile huvi ei paku, sest nad teavad, et pole õige aeg.

Kui ollakse kogenematu koeraomanik, siis oleks mõistlik kasutada instruktorit. Ametlikult selleks õppida ei saa, kuid kogenud kasvatajad, kes on pikemat aega aretusisaseid pidanud, võivad nõustada, millal koerad lahku viia, kas vahepeal süüa anda või mida veel ette võtta annaks, kui paaritus ei suju. Seal on omad nüansid.

Kinni ei ole mõtet koeri hoida. Kui emane on nii agressiivne, et muudmoodi kui suukorvis ja teda kinnihoides ei ole paaritus võimalik, siis on põhjust tõsiselt järele mõelda, kas sellisele koerale on ikka järglasi vaja. Vahel juhtub, et koertel omavahel lihtsalt ei klapi, siis tuleks mõni muu isane valida. Tüüpiline põhjus, miks emane ei lase ligi, on tavaliselt siiski see, et on liiga vara või liiga hilja. Paarituseks valmis emane ei aja isast minema ning kui aeg on õige, siis normaaljuhul isane ei tüdi ka enne, kui on saanud "krõpsu" ära teha.

Aitäh, see oli selline normaalne ja asjalik vastus, nagu ma tegelikult ühelt Lemmikloomade rubriigilt ootasin :) Arvan, et enam ma seda koerakest paaritada ei püüagi, sest saan ju alati Maarele seltsiliseks teise koera osta. Nagu varem kirjutasin, pole mu koera kunagi paaritatud, st ta on neitsi, ja mu arvamus oli, et kui pole enne teinud, siis ta lihtsalt "ei oska" olla või käituda... (samas: see kena Prints on olnud isaks mitmele pesakonnale pisikestele, nii et TEMAL ju kogemusi oli... ). Kuna see on vaid "linnalegend", et emane koer peab kindlasti kasvõi üks kord elu jooksul poegima, siis ma ei karda ka seda, et tal ilma poegadeta mingi tervisehäire tuleb... tänapäeva teadusuuringud seda enam ei näita. Kena kevadet kõigile nii koertega kui koerteta inimestele!

No küllap on jah õige aeg mööda lastud selleks korraks. Mitu pesakonda pisikesi ei ole näitaja. Isased, keda "kontrollisasena" saaks kasutada elavad reeglina suurema karja omasuguste keskel ja puutuvad innas emastega kokku regulaarselt aasta läbi terve oma elu jooksul. Ja kui emasel ei ole õige aeg, siis ei aita ka füüsiliselt toimunud paaritus kuidagi, emane jääb lihtsalt "tühjaks". Spermatosoidid on kanalites eluvõimelised mingi ööpäeva jagu, seega viljastada saavad tõesti väga napilt "liiga vara" toimunud paarituse puhul. Ning üldjuhul soovitatakse siiski üle päeva korduspaaritus ka teha, et ikka "kindla peale".

Teretus veelkord, ligi pool aastat hiljem. Tuli välja, et minu kutsa jaoks oli esmase paarituse aeg siiski liiga varajane. Nädal hiljem käisime uuesti koerapeika juures - ja ei mingeid probleeme. Tänaseks on mul tore 3,5 kuune kutsikas - koeraemal huvitav ja minul samuti; rääkimata pisikoerast enesest. Ülejäänud 3 kutsikat said ka normaalsetesse ja loomi armastavatesse kodudesse, enamasti vanapaaride juurde, kel just eelmine koer surnud oli ja kuhu uut sõbrakest igatseti. On nii heameel, et selle "tembu" siiski ette võtsime. Kaunist kuldset sügist kõigile!