TERE! Rohkem ma ise hakkama ei saa, nii et küsin abi... mida haruharva teen. Mu vana ema, kes enam kodunt väljas ei käi, elab Tartus (muidugimõista ei ela ta üksi, vaid koos ühe oma lapsega, samas majas). Ise elan Mulgimaal. Seni sain rahulikult - ikka umbes kord kuus või harvem - oma pisikese, vaevu 5 kg kaaluva kutsaga maaliinide bussis Tartu ja tagasi sõita. Kunagi pole probleeme olnud, otse vastupidi - kaasreisijad hoopis naeratavad ja räägivad mu kutsaga juttu, sest ta on tõesti selline nunnukas :) Suvel, juulis aga tekkis probleem. Muidu üsna normaalne bussijuht ( Truvelt Heiki) hüppas äkki mulle peale. Kui kodupeatuses väljuma hakkasime, pidas ta mulle pika loengu, kuidas tema paarimees ei salli koeri ja kuidas koerad ikka karvu ajavad ja üldse teisi tülitavad. OMG! Nüüd olen pidanud Tartusse ema juurde minekuks nö kiirvisiidi tegema (sõitma 85 + 85 km selleks, et olla 2 tundi Tartus ema pool!!). Koera ei saa ju terveks päevaks üksi jätta, pealegi on ta harjunud minuga kõikjal kaasas käima. MIDA TEHA??? Mul pole julgust bussijuhiga rääkima minna... KUI SAAKSIN TALLE ETTE NÄIDATA MINGID EESKIRJAD, ET KOERI VÕIB VEDADA, KUI NAD POLE OHTLIKUD, siis ehk julgeksin. Ka jõuludel ja uusaastal istusin kodus. Samas: ema oli alati väga õnnelik, kui ma kutsaga külla läksin (suvel ikka mitmeks päevaks!); nüüd on ta nii kurb, et enam oma lemmikut ei näe...