Kaevan praegu läbi kultuurikihti oma kirjutuslaua laekais. Leian seal igasugust põnevat, mis juba ammu meelest läinud. Muuhulgas leidsin Astrid Reinla luuletuse, mille olen kunagi lehest välja lõiganud. Panen selle siia kirja. Kindlasti toob see paljudele meelde oma kadunud kiisu.
KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.