Kaevan praegu läbi kultuurikihti oma kirjutuslaua laekais. Leian seal igasugust põnevat, mis juba ammu meelest läinud. Muuhulgas leidsin Astrid Reinla luuletuse, mille olen kunagi lehest välja lõiganud. Panen selle siia kirja. Kindlasti toob see paljudele meelde oma kadunud kiisu.

KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

SUPER! Esimene MEGA teema siin foorumis! Kui ilus luuletus!!!

Larale.

Mulle endale kah VÄGA meeldis. Ma isegi nutsin veidi seda lugedes.

Mul tuli ka nutt kurku :'(
Kuigi mul omal pole ühtegi kassi kaduma läinud ega surnud veel..

Tõesti ilus ja kurb. A. Reinlal on ka väga südamlik raamat kassist nimega Teofrastus.

Teophrastust tasub tõesti lugeda - võib soojalt soovitada, ja eriti siin foorumis :)

väga hingeminev luuletus! Aitäh!

Armas ja kurb. Mõtlen oma kadumaläinud kiisule pidevalt, võib olla ongi ta kuskil seal üleval.

äkki on ta varjupaigas - oled vaadanud? just püüti kasse Nõmme Kristiine linnaosas

Ei, ma elan Tallinnast kaugel ja kass kadus juba 2 aastat tagasi.

jah, maailma kõige ilusam luuletus.Nii ilus oli, et lugesin seda 6 aastat tagasi nii palju kordi järjest, et meelde jäi, ja nii ilus on, et pole meelest ära läinudki.

Ja mina mõtlesin kuhu kõik mu isased kõutsid kaovad. Nüüd siis tean.

Alati loen seda luuletust Kassiabi koduleheküljelt. Täna on seda lugedes eriti kurb, kuna öösel lahkus meie kiisu.

või kohe nii et maailma kõige ilusam luuletus?? Ilus jah aga kõige ilusamad on mis puudutavad ema või lapsi jne. Nojah kui elus kõige lähedasem on sulle kass, siis jah....

Loen ja nutan....kuna kahjuks peame homme saatma oma kalli kiisu-miisu tähtedemaale