Nüüdseks kutsikal siis juba vanust pool aastat ja 2 nädalat. Jube suureks on kasvanud. Eilse kaalumise põhjal - 40 kg. Terane kutsa. Õppust võtab päris hästi.
Tüdrukul on, jah, Venemaa välispass ja ka registris on hoopistükki Moskvas, mitte meil.
Tõug on tunnustatud mitte vaid Venemaal, vaid ka Lätis ja Leedus. Nii, et kui peaks tulema tahtmine näitustele keskenduda, siis võimalusi ka meie kandis küllaga.
Varem, kui mul eelmine sama tõugu koer oli, siis võrdlusmaterjali puududes ei osanud nagu saksa lambakoeraga erinevusi tähele panna, kuid nüüd Lasnamäel jalutades, märkan ikka suuri eripärasid.
Värvus on sakslastel enamasti punakaspruun mustaga, ida-eurooplasel on see heledam osa beež. Kõrvad paistavad suuremad "lokaatorid" olevat, kui sakslasel. Huvitaval kombel on viimasel ajal Eestis levinud enamasti vaid pikakarvalised sakslased, samas, kui pikakarvalist ida-eurooplast pole mina oma ihusilmaga veel näinud. Noh, ja sellest küürus seljast, mis sakslastel, pole mõtet üldse mitte rääkida. Kasv on ida-eurooplastel samuti vägavam, võrreldes sakslasega. Kuigi ma kirjanduse andmetele tuginedes võisin seda viimast oletada (et ida-eurooplasest emane on sama suur, kui sakslasest isane), siis praegune seis on minule küll üllatuseks. Nimelt on minu 6,5 kuune emane kutsikas juba mitmetetki täiskasvanud isast sakslast kasvus ületanud. Loodan vaid, et see "paisumine" enam ei jätku ja edaspidine areng rohkem lihaskonna kogukusse suunatud saab olema.
Sellised lood siis minu koduse eluka ja tulevikuks parima sõbraga, keda Eestimaal tõukoeraks tunnistada ei taheta.